Villu Otsmann: iiveldus vabast sõnast ({{commentsTotal}})

Villu Otsmann
Villu Otsmann Autor/allikas: Erakogu

President Kersti Kaljulaid kandis valitsuse ametisse astumisel märgiliselt oma riietusel sõnumit "sõna on vaba". Sõna tähemärkidena on tõesti vaba, tähendusvaba, arbitraarne. Tähenduse saab ta tänu konventsionaalsusele, tänu sellele, et oleme tähendustes kokku leppinud ja ennast selles vabaduses piiranud, arutleb advokaat Villu Otsmann.

"Ja kui midagi peaks juhtuma. ... Ja ilmub suur hulk asju, millele on vaja uusi nimesid: kivisilm, suur kolmsarvkäsi, varvaskark, ämbliklõug. Ja see, kes jääb magama oma armsas voodis, oma soojas pehmes toas, ärkab korraga ihualasti sinakal maapinnal," vahendab Jean-Paul Sartre oma ühes maailma mõjuvõimsamas teoses "Iiveldus" eneseavastamist.

Tõlkija Tanel Lepsoo arvates peavad eestlased Sartre'i teistsuguseks ja on kurb, kui meid tabab "Iivelduse" peakangelase saatus: Euroopa Liit, ameeriklased, venelased, lätlased, esimene ja teine Eesti, pensionärid, feministid, parlamentäärid – kõiki neid peetakse võõrasteks ja vaenulikeks. Ma lisan provotseerivalt loetelule kaabukonservatiivid.

Kus on meie terve mõistus?

Valus on vaadata Eesti ühiskonna eneseotsinguid uuega kohtumisel. Praegune kihistumine Eestis on meile seninägematu - vähemalt seitse Eestit. Esmakordselt oleme olukorras, et nii pikalt võimul olnud erakond on peale ülekaalukalt võidetud valimisi opositsioonis.

Harjumatu on, et taasiseseisvumise kangelased on areenilt kadunud. Sõna ja sõna pidamise jõud on muutnud. See kõik on enneolematu. Küsimus on selles, kuidas toime tulla? Kas käime tõe ja õiguse ning sõnavabaduse nimel naabri õuel roojamas, istume oma saunas ja sätime nööri kaela või õpime armastama, vaba vee ja sõna voolamist ka siis, kui iiveldus peale tuleb.

Hiljutises lahendis Berardi ja Mularoni vs San Marino, mis käsitles altkäemaksu võtmist, leidis inimõiguste kohus, et õigusliku vastutuse ettenähtavus tuleneb tervest mõistusest. Süüdistatavad püüdsid väita, et kriminaliseeriv seadus hakkas kehtima peale teo toimepanemist.

Kus on meie terve mõistus? Kus on see keegi, kes ütleb, et, vastaline, ma mõistan sind ja ma mõistan sind, pooldaja, ma teen otsuse, sest ma vastutan. Eesti eest! Ja, sõbrad, ma selgitan nii palju ja nii kaua kui on vaja. Olen alati näoga sinu poole, selga keeramata.

Kas soovime jääda õhkama nagu vene poeet Sergei Jessenin, et "aed ainult lahutab meid" või otsida midagi enamat ja leida angloaustraalia kirjaniku Patrick White Twyborni loo eeskujul, et "aias istudes ja üheskoos juukseid kuivatades kesk bülbülle ja tilkuvaid kraane tajume viimaks kooskõla".

Veiderdamise, et mitte öelda rüblikrähklemise, asemel võiks nüüd valitsema ja ametnikega rinda pistma asuda. Väljend "jah, härra minister" vajab läbikatsumist, eriti värskete kogemusteta ministrite poolt. Või kujuneb esimesest rahvaalgatusest põhiseadusmuudatus, et nali kui ühiskonna alus tuleb riigi kaitse alla võtta?

Sõna on vaba

President Kersti Kaljulaid kandis valitsuse ametisse astumisel märgiliselt oma riietusel sõnumit "sõna on vaba". Sõna tähemärkidena on tõesti vaba, tähendusvaba, arbitraarne. Tähenduse saab ta tänu konventsionaalsusele, tänu sellele, et oleme tähendustes kokku leppinud ja ennast selles vabaduses piiranud.

Mis siis õieti sõnavabaduses vaba on? Tahe? Mõte? Kas suudame vabastada oma tahte viie lähima inimese mõjust, kellega suhtleme? Kas lubame endale mõelda vabalt ja puhtalt, lahus oma emotsionaalsest seisundist?

Inimõiguste kohus on asjas Grivna Newspaper vs Ukraina, mis käsitles kohtuniku kriitikataluvust, leidnud, et vahet tuleb teha kriitikal ja solvangul ning sealjuures ei ole vulgaarsete väljendite kasutamine iseenesest määrav hindamaks isiku väljendusvabadust, sest väljendusstiil on samuti kaitstud väljendusvabadusega.

Targad mehed väidavad, et võime arutleda vabaduse ja vabadusetuse üle olevat intelligentsuse tunnus. Kui muud ühist nimetajat on raske leida, siis, head kaasmaalased, viimastel aegadel meie tarkus kasvab mühinal.

Ajakirjandus hoiab vaba sõna lippu. Ja tuleb tunnustust avaldada - minister astus tagasi päeva pealt. Tundub, et neljas võim ja demokraatia toimivad. Varasemates valitsustes on minu mälu järgi kangutamisega märksa vaevarikkam olnud. Ainult et miks nõrgim osapool, perekond, šaakalite ette visati? Ise nad püünele ei roninud. Kuhu inimlikud väärtused ununesid?

Nüüd, kui valitsus on ametis, on valvekoeral aeg klähvimise asemel nuuskima ja jälgi ajama ehk päriselt tööle hakata. Väide, et Ahto Lobjakas ja Vilja Kiisler ongi ajakirjanduslik lagi ja arenemisvõimalus puudub, on ebausutav. Seni tundub, et nad kahmasid kaenlasse võimalikult suure peegli, võtsid järeljooksupileti ja püüdsid uute trumpilike konservatiivide ümber spaleeri moodustada.

Võimalikud on ka teistsugused strateegiad, nt läbivalgustamine. Sealjuures ei ole monopol ainult ajakirjanike käes. Inimõiguste kohus on asjas Rebechenko vs Venemaa, mis käsitles youtube'is avaldatud videot ja seal sõna "prostituut" kasutamist, leidnud, et ka sotsiaalmeedia kasutajate tegevust võib võrrelda avalikkuse valvekoerte tegevusega, mistõttu tuleb neile tagada sõnavabadusest tulenev kaitse.

Kas sõna jõud kasvab või kahaneb?

Advokaadid on samuti sõna jõu kasutajad. Kas sõna jõud kasvab või kahaneb? Millisesse moraalsesse seisu ühiskond praegu paiskub ja kes meid kaitseb haiget tegevate sõnade eest? Viimasest "Pealtnägijast" sain teada, et avalikult püstitatakse küsimusi advokaadi poolt oma kliendile antud sõna murdmises. Advokaat Maidu Kaasik olla kliendi usaldust kuritarvitanud.

Ma pidin häbi pärast maa alla vajuma, et üldse sellist teemat on põhjust avalikult arutada. Vabandan kui advokaat kõigi ees, kes minu vabanduse vastu võtavad. Advokaadi ülesanne on olla sõna pidamise eeskujuks ja inimesel peab, ka raskel hetkel, olema võimalus kellegi sõna siin ilmas usaldada. Sõnal on sügav eneseregulatiivne tähendus. Head poliitikud ning ajakirjanikud, suhtugem sõnasse suurema austusega.

Kes seda teab, mis Sartre'i niivõrd iiveldama ajas. Ta oli filosoof ja väidetavalt oma kirjanikust naise Simone de Beauvoir' mõju all. Viimane olevat Sartre'il end vaevalt väljendada lasknud.

Igaüks otsustab ise, kas sõna on rohkem kirjapanemiseks või mõtiskluseks ning kumb rohkem südame läikima ajab. Parafraseerides sõnavabaduse titaani Voltaire'i: "mul tuleb iiveldus peale, kui neid surnuks arutatud teemade avalikke debatte jälgin, ja mind ajab veelgi enam iiveldama, kui keegi võtab heaks arvata, et need debatid võiks olemata olla".

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Kaupo Meiel



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: