Kas vastab tõele kuulujutt, et lõpuks oletegi suitsetamise maha jätnud?

Jah, nii nagu sai endale öeldud, et pärast parlamendivalimisi on isiklike lubaduste elluviimise aeg, siis kolm nädalat on mul tõesti olnud suitsuvabad.

Mitu sigaretti on suitsetamata jäänud?

Äpp näitab, et 396 [30. aprillil kell 11.20].

Ja kuidas tunne on?

Väga hea. Sõltuvusest vabanemine on muidugi raske, aga vaikselt hakkavad positiivsed asjaolud ilmnema. Esiteks, riided ja mina ise ei haise ning vähehaaval hakkab köhimist vähemaks jääma.

Mida suitsetamise vastu kasutate?

Mina nätsu ei kasuta, aga plaastrid toimivad väga hästi ja kõrvale saab süüa nikotiini kommi, kui väga vaja.

Jevgeni Ossinovski Autor: Siim Lõvi /ERR

Kena. Läheme asjale lähemale. Kes võitsid 100 aastat tagasi, kevadel 1919 iseseisva Eesti esimese parlamendi, Asutava Kogu valimised, saades 33 protsenti häältest?

Sotsid.

Õige. Aga mida ütlevad teile numbrid 19, 15, 10?

Sotside valimistulemus riigikogu erinevatel valimistel.

Jah, see muudkui väheneb. Miks on nii, et kui riigikogu eelmises koosseisus oli sotse kaks korda rohkem kui EKRE-t, siis nüüd on EKRE-t kaks korda rohkem kui sotse?

Samamoodi võib küsida, miks oli sotsiaaldemokraate 1999. aasta valimiste järel riigikogus 19 ja neli aastat hiljem vaid kuus, napilt üle valimiskünnise. On lihtne süüdistada ainult teisi ja on lihtne süüdistada ainult ennast. Tegelikult on objektiivne ja õige hinnang palju nüansseeritum.

Erakonna seest on natuke kuulda olnud, täiesti valet arusaama, et kooseluseaduse vastuvõtmise toetamine oli meie viga. See on täiesti vale diagnoos, minu hinnangul. Kooseluseadust on vaja toetada igal juhul, vaatamata sellele, kas see on ühes või teises valijagrupis populaarne või mitte, sest see on õige asi teha, et kõikidel inimestel oleksid nende põhiseaduslikud õigused kaitstud.

Ometi on sotsidel midagi valesti läinud.

Põhjaliku poliitilise käsitlusega esinen 9. juunil [sotside üldkogul] erakonna liikmete ees. See tuleb pikk jutt. Erakonnale on oluline teha poliitilise konjunktuuri muutumisest õigeid järeldusi, et õppida ja tulevikus vigu vältida. Seejuures on lihtne teha valesid järeldusi nagu on lihtne ülehinnata enda tegude või tegematajätmiste tähtsust. Teatud poliitilise konjunktuuri muutused on väljaspool ühe erakonna mõju, need lihtsalt juhtuvad.

Millest te räägite?

Viimase nelja aasta jooksul on selleks kindlasti paremäärmusliku laine tõus, mida on väga lihtne valesti diagnoosida ja millele lahendust ei ole veel kuskil välja mõeldud.

Jevgeni Ossinovski Autor: Siim Lõvi /ERR

On see paremäärmuslus või äärmuspopulism?

Mõlemat. See on oskuslik viis, kuidas sünteesitakse kokku kaks asja. Ühelt poolt populism selle algupärases tähenduses – võitlus institutsioonide vastu, kus vastamisi on kujuteldav rahvas ning institutsioonid, eliit, meedia, kohtud, politsei...

Kogu "süvariik".

Ka pankurid ja muud tegelased, kes kõik on halvad rahva vaenajad. Ja nende vastas on inimesed, kes esinevad kogu rahva nimel ja kõigi institutsioonide vastu. Aga seda ei saa vaadata lahus marurahvuslikust retoorikast, isolatsionismi retoorikast, sallimatuse ja vihavaenu õhutamisest. See kõik käib käsikäes, ja mitte ainult meil.

Esmaspäeval andsite teada, et: "Head sotsiaaldemokraadid, minu ametiaeg teie esimehena lõpeb 9. juunil 2019. Ma ei kandideeri järgmiseks ametiajaks." Võtate vastutuse sotside kehva valimistulemuse eest või olete lihtsalt väsinud?

Mõlemat. Neli aastat on väga pikk aeg, kogu selle aja on sotsiaaldemokraadid olnud kokku kahes valitsuses ja mul on selles olnud aktiivne roll. Jah, energia on otsas, annan inimliku ja ausa seletuse.

Kuna sotsiaaldemokraatia peab edasi minema, peab olema tugevam kui praegu, meie väärtused ja ühiskondlik missioon peavad olema laiema kõlapinnaga, siis tunnen, et minus seda edasi viimise energiat praegu ei ole. Ja ma tean, et sotside ridades on inimesi, kellel see energia on. On väga õige neile teatepulk üle anda.

Teine tahk on see, nagu Sven [Mikser] ütles aastal 2015, et – korvpallist analoogiat laenates – mängu võidavad mängijad ja kaotab kapten või treener, ei mäleta, kumb. Poliitikas on samamoodi. Et sotsid saaksid edasi minna, peab etteotsa tulema uue ja värske energiaga inimene.

Esimehe kandidaatidest sel korral puudust ei tule: endine Väätsa vallavanem Lauri Läänemets, endine kultuuriminister Indrek Saar, endine tervise- ja tööminister Riina Sikkut, endine siseminister Katri Raik, endine välisminister Sven Mikser... Jäi mul keegi nimetamata?

Mina veel ei tea, kes otsustab kandideerida ja kes mitte. Aga mitme inimesega, keda te mainisite, on erakonna liikmed juttu teinud. Mõni on minult küsinud nõu, kas ta peaks kandideerima. Mäletan hästi 2015. aastat, kuidas erakonna liikmed tulid juurde, et sõber, sind on ikka väga vaja, hakka kandideerima.

Tegelikult on see väga isiklik otsus. Ja poliitikas on nii, et mida kõrgemale ronid, seda tugevam on tuul ja seal päris tipus oled sa alati üksi. Sellega peab arvestama.

Jevgeni Ossinovski Autor: Siim Lõvi /ERR

Milline peaks olema sotsiaaldemokraatliku erakonna esimees?

Olen kindel, et kõik, kes lõpuks kandideerima jäävad, suudavad ühel või teisel viisil selle tööga toime tulla. Erakonna esimehe roll eeldab paljude võimete ja oskuste üheaegset olemasolu, peaaegu üliinimest. Ta peab olema tugeva visiooniga, tark, analüütiline, väga hea suhtleja, suurepärase karismaga, suhtlema erakonna liikmetega, hoidma organisatsiooni töös, võimekas valitsuse liige või vähemalt valmis selleks, tugev läbirääkija...

Inimeste murede kuulaja, empaatiline, lohutaja, käe hoidja...

Absoluutselt. Muidugi üks inimene seda kõike ei oska. Olles enda poliitilise karjääri jooksul näinud sotsides kõrvalt kahte erakonna esimeest ja palju rohkem esimehi meie poliitiliste konkurentide seas, oskan näha, kus esimehed rappa lähevad.

Teie eelistus on Riina Sikkut?

Mina ei pea kohaseks oma eelistust välja pakkuda. Sotsiaaldemokraadid on demokraatlik erakond, meil ei ole mantlipärijaid, kus istuv esimees pärandab järgmisele oma ameti. Järgneva kuu jooksul ootan mina ja ootab erakond [esimehe] kandidaatide sisukat diskussiooni.

Teie sõnad: "Olen nende nelja aasta jooksul [erakonna esimehena] andnud kõik, mis mul on olnud anda." Rohkem enam anda ei ole?

Selles rollis mitte. Mis ei tähenda, nagu mul poleks sotsiaaldemokraadina Eesti poliitikas midagi anda.

Riigikogusse jääte?

Jah.

Kas sotsid on sihilt eksinud, nagu väidab Lauri Läänemets?

Mina ei saa täpselt aru, millest Läänemets räägib. Sisuline arusaam, väärtuseline vundament ja arusaam sellest, millises suunas peaks Eesti ühiskond arenema – sellest saame väga täpselt aru. Nelja aastaga on meie ilmavaateline vundament palju selgemaks muutunud.

Kindlasti on see toonud kaasa seniste valijate eemaldumist meist, aga pikemas vaates on erakonnale oluline olla väärtusruumi pidev ja süsteemne kaitsja, selle eest seisja. Need parteid, kes on väga "vee peal laiali", et sõltuvalt olukorrast võivad olla kas vasak- või parempoolsemad, konservatiivsemad või liberaalsemad – see ei ole kestlik, muutub väga poliittehnoloogiliseks, milles sotsid ei ole väga head. Aga Isamaa on olnud selles suhteliselt hea.

Siin ongi sotsidel arutelu koht, et kas jääda teie tõstetud väärtuste juurde või on "aeg tulla tagasi rahva sekka ja vaadata ka Tallinnast kaugemale", nagu soovitab Läänemets. Lähemale inimeste igapäevamuredele, nende toimetulekule.

Kahtlemata on seda vaja. Jah, sotsidele ja mulle olulised sotsiaalmajanduslikud teemad on jäänud tahaplaanile. Seda kontekstis, kus esmakordselt 28 aasta jooksul on üks erakond rünnanud demokraatliku liberaalse õigusriigi alustalasid. Kui mina ütlesin aastal 2016, et meie peame neid alusväärtusi kaitsma, siis see ei ole EKRE-le vastandumine, vaid nende väärtuste kaitsmine, mida EKRE ründas ja ründab, nüüd nähtavamalt, kuna on valitsusse saanud.

Majanduslik ebavõrdsus, sotsiaalne kaitstus, ääremaastumine on minu kõnedest võtnud alati märkimisväärse osa, aga need teemad ei ole tekitanud poliitilist kaklust või debati, seega ei ole esile pääsenud. Väärtusväitlus on tulenevalt EKRE stiilist ääretult provokatiivne ja polariseeruv ning sellisena meedia ja inimeste kujutlusvõimet palju rohkem haarav.

Jevgeni Ossinovski Autor: Siim Lõvi /ERR

Ja lõpuks jäigi sotside tunnetetavaks poliitikaks EKRE-le vastandumine.

See on konkurentide sõnavara. Meie ei ole kunagi EKRE-le vastandunud. Mina olen seda näinud positiivse võitlusena vaba ühiskonna väärtuste eest, mis on seni Eestile edu toonud ja mis minu hinnangul on ainsad, mille alusel saab arendada koos toimivat, rahumeelset euroopalikku ühiskonda.

Ma tõesti usun, et uppuvatest [põgenike]paatidest vajavad lapsed päästmist, ka siis, kui selle eest [valimistel] ühtki häält ei anta. 2015, kui esimeheks kandideerisin, ütlesin sotside üldkogu ees: mina tahan, et poliitikud oleksid rohkem riigi- kui müügimehed.

Kuigi kogemus, tagantjärele, ütleb, et üldiselt läheb müügimeestel valimistel paremini. Ah, eks seegi on õppetund.

Kui maapiirkondades ringi vaadata, tundub, et mitte kõik sotside toetajad ei tulnud teie väärtuspoliitikaga kaasa.

No see on ikka tugevalt alahinnatud väide. Me oleme toetust kaotanud, siin pole midagi keerutada. Aga seda tuleb õigesti analüüsida.

2013, opositsioonis, oli meil supertoetus, vastu tülgastavat ja kõiki väsitanud Andrus Ansipi viimast valitsust. Kui me poleks 2014 valitsusse läinud, oleksime võinud 2015 valimised võita. Kuigi kaotasime toetust ja [parlamendi]kohti, oli õige valitsusse minna, sest tegime Eesti jaoks õigeid asju, sh võtsime vastu kooseluseaduse. Jah, võib öelda, et tänu sellele sai EKRE parlamenti ja meie kaotasime kohti. Aga see oli oluline asi teha – tagada inimeste võrdne kohtlemine Eesti ühiskonnas.

Nii kui valitsusse läksime, hakkas meie toetus langema. Tavaliselt on ühiskonnas ikka 40 protsendi ringis inimesi, kes on erinevatel põhjustel konkreetse valitsuse vastu ja 20 protsenti on alati ükskõik millise valitsuse vastu. Need, kes toetasid sotse opositsioonilise jõuna, meid valitsuses enam ei toetanud. Tõsi on see, et EKRE, kes suutis sünteesida vasakpoolse sotsiaalpoliitika ja paremäärmusliku väärtuspoliitika ühte kimpu, kõnetas suurt osa valijaskonda, kes 2013 [kohalikel valimistel] toetas meid.

Kas kaks kuud tagasi, vahetult enne 3. märtsi parlamendivalimisi, oskasite arvata, et järgmine valitsus on KEI koalitsioon – Keskerakond, EKRE ja Isamaa?

Ei, ma ei uskunud seda. Mulle tundus, et Reformierakond, küll oluliste kõhklustega, ja Keskerakond välistasid koalitsiooni loomise äärmuslastega. Mulle tundus, et nendest sõnadest on raske taganeda. Aga selgus, et ei ole. See oli mulle üllatus, et nii juhtus.

Miks see nii juhtus?

Punkt 1 – parlamendi matemaatika seadis omad piirid. Jõudnuks riigikogusse ka näiteks Eesti 200, kes võttis valimistel üle nelja protsendi [häältest], siis saanuks mõelda hoopis teistsugustele variantidele ja EKRE-t poleks täna valitsuses nähtud.

Aga teiseks, kuna Kaja Kallas ei suutnud koalitsiooniläbirääkimisi edukalt juhtida, siis vahepeal leidsid teised inimesed üksteist teises koosluses.

Et võim lebas Jüri Ratase ees põrandal ja ta tõstis selle üles?

Keskerakonnal on EKRE-ga valitsuse tegemine mõneti loogiline. Kesk nägi, et maapiirkondades kaotasid nad EKRE-le eesti hääli ja mõistis, et kui nad jäävad erinevatele pooltele rindejoont, siis see äratilkumine võib jätkuda. Keskerakonna juhid nägid ka, et kui nad lähevad Reformierakonna väiksemaks partneriks, on neil sealt keeruline välja paista.

Ma ei arva, et see [KEI valitsus] oli valimiste eel kokkulepitud koalitsioon. See, mida Reformierakond valimiste võitjana tegi või tegemata jättis, kindlasti kiirendas [Keskerakonna, EKRE ja Isamaa] üksteise leidmise protsessi.

Oli siin rohkem Jüri Ratase ja Keskerakonna soovi jääda peaministriparteiks või Isamaa ja Keskerakonna soovi näidata Reformierakonnale koht kätte?

See on alati süntees paljudest asjadest. Koalitsiooni moodustamine on suures osas emotsionaalne ja usaldusel põhinev sotsiaalpsühholoogiline protsess. Ja kui sa seda psühholoogilist poolt ei mõista ja sellega ei arvesta, saad ruttu otsa.

See on olnud Reformierakonna probleem. Taavi Rõivas arvab võibolla siiamaani, et ta jäi 2015 peaministriks tänu sellele, et ta oli enne nii hea peaminister, ehkki ainuke põhjus oli selles, et Edgar Savisaar oli Keskerakonna esimees. Tegelikult ei tahtnud meie ega Isamaa enam Reformierakonna valitsuses olla, sest see reformierakondlik valitsemisstiil oli emotsionaalselt niivõrd vastik.

Kui emotsionaalset poolt alahinnata, siis teed poliitikas reeglina valesid asju.

Jevgeni Ossinovski ja Toomas Sildam Autor: Siim Lõvi /ERR

Seega peaks praegu olema Keskerakonna, EKRE ja Isamaa vahel emotsionaalselt hea klapp ja totaalne usaldus?

Nad saavad suhteliselt hästi läbi. Muidugi, EKRE oma provotseeriva bravuurikusega näitab kohta kätte eelkõige Ratasele. Kui ministrite ametivande ajal riigikogu saalis tegid mõlemad Helmed oma käemärke, oli see Jüri Ratasele näkku sülitamine. Või kui nad ütlesid, et Jüri Ratas ärgu vabandagu EKRE juhtide väljaütlemiste eest, parem süvenegu sellesse, mida öeldi.

See kõik ei ole ju uue valitsuse positiivne emotsionaalne pool.

Muidugi mitte. Ilmselgelt mängitakse laua taga ja avalikkuses kahte erinevat mängu. Aga, siin on üks konks:  laua taga võivad EKRE mehed olla kõik kukupaid, aga kui nad avalikult mõnitavad peaministrit, siis ühel hetkel hakkab see peaministrit emotsionaalselt ja avaliku toetuse mõttes "sööma". Hinnanguid Keskerakonnale ja Jüri Ratasele antakse ju selle järgi, mida avalikkus näeb.

Kui pikka iga valitsusele ennustate?

Mina ei ennusta midagi. 2020. aasta lõpp on see aeg, kui [valitsuserakondadel] oleks tark otsustada.

Jüri Ratasel on selg vastu seina, EKRE ei taha varsti valitsusest kuhugi minna ja kui Isamaa ei ole valitsuses, on nad ilmselt koos EKRE-ga opositsioonis.

Isamaa ei oskakski opositsioonis olla, see oleks partei surm. Nagu viimased valimised näitasid, on võimalik olla valitsuses kolm aastat viie-protsendilise toetusega, pärast leida kuskilt naftat (naerab), teha ajaloo üks kallimaid valimiskampaaniaid, deklareerides ühte kõige madalamat kulu ja saada viie [ennustatud] parlamendikoha asemel kaksteist. Isamaal pole midagi arutada, nemad peavad valitsusse jääma.

Kui aga EKRE toetus hakkab langema, mis on üks hüpotees... Erakond lubas näiteks Vändra rahvamajas inimestele, et kohe muutub kõik, pärast 3. märtsi [valimispäeva] algab revolutsioon, toetused tõusevad ja maksud lähevad alla. Kui aga riigi eelarvestrateegia arutelud [maikuus] lõpevad, siis selgub, et toetused ei tõuse ja maksud ei lange, sest raha ei ole ja neid asju, mida Mart Helme Vändra rahvamajas valijatele lubas ei tule, sest ei saagi tulla.

Kui EKRE toetus hakkab langema, võib partei hakata mõtlema, et ehk oleks õigem opositsiooni minna.

Keskerakonnale oluline küsimus, kas nad oktoobris 2021 suudavad Tallinnas linnavõimu endale hoida või kaotavad kohalikel valimistel. Kui nad vaatavad, et valitsuskoalitsioon EKRE-ga nõrgendab nende positsioone Tallinnas, siis hakkavad erakonna poliitikud ütlema, et see neile ikka ei sobi.

Aga nii, nagu mõned ennustavad, et valitsus läheb paari kuu pärast tükkideks, sellesse ma ei usu. Teisest küljest... Kui Jüri Ratasele [riigikogus] peaministri volitusi anti, küsisin talt, et noorem Helme on nimetanud Marina Kaljuranna suureks probleemiks venelaseks olemist ja kui ta peaks valitsuse liikmena uuesti midagi sellist ütlema, kas ta jätkab valitsuses või mitte. Ratas vastas ümmarguselt, aga koridoris tuli vanem Helme mulle juurde ja ütles, et ei astu nad kuskile tagasi. See on nende stiil, mis ühel hetkel võib tekitada paralüüsi.

Kui Isamaa asemel oleksid Jüri Ratase teises valitsuses sotsid, siis kui tugevalt oleksite teie nõudnud perevägivalla kahtlusega inimese lahkumist juba ministri kandidaatide seast ega oleks lasknud tal ministriks saada?

Jüri Ratase teises valitsuses ei saa Isamaa asemel olla sotse, sest – vähemalt minu juhtimisel – meie EKRE-ga valitsuskoostööd ei tee. Aga loomulikult, kui on üleval kaalukad kahtlused, ja mulle näivad need kaalukad ja põhjendatud, et vastne valitsuse liige on purustanud oma elukaaslase mõlemad käed, siis muidugi ei ole sellise inimese koht valitsuses.

Oleksite pannud ultimaatumi lauale – et kas lahkub Kuusik ministri kandidaatide sest või lahkuvad sotsid valitsusest?

Jah, kindlasti.

Sotsidele on see eriti valus teema, sest eelmises valitsuses pidite toetama perevägivalla teemal ebaõnnestunud nalja teinud justiitsminister Urmas Reinsalu, keda opositsioon – EKRE sealhulgas – tahtis umbusaldada. Teie toonast järeleandlikkust, et valitsust koos hoida, ei mõistnud paljud sotside toetajad. Oli see toona viga?

Jah, ma arvan, et oli. See oli [SDE] juhatuse konsensuslik otsus, millele eelnesid kaalumised ühte- ja teistpidi. Mina ise kaldusin Reinsalu lahkumist nõudvas suunas.

See tähendanuks ka valitsuse laiali minekut.

Küllap vist, jah. Seda meie erakonna juhatus kaaluski. Marju Lauristin oli väga jõuliselt seisukohal, et valitsuskriisi esilekutsumine vahetult enne Eesti Vabariigi 100. aastapäeva oleks sotsiaaldemokraatide poolt vastutustundetu. See argument jäigi peale. Minu enda tunnetus oli, et sellises väärtusküsimuses on pigem oluline olla järjekindel.

Jevgeni Ossinovski ja Toomas Sildam Autor: Siim Lõvi /ERR

Kes lähevad Eestist Euroopa Parlamenti?

Need, keda Eesti rahvas valib. Mina prognoosima ei hakka, kui seda küsite.

See on suhteliselt eripärane olukord, kus riigikogu valimised ja Euroopa Parlamendi valimised on niivõrd järjestikku. Valimised algavad kolme nädala pärast, aga Eesti ühiskonnas pole mingit Euroopa teemade käsitlust, sest taustal on koalitsioonikõnelused, portfellide jagamine, valitsus astub ametisse, riigi eelarvestrateegia... Ja siis kusagil Euroopa Parlamendi valimised. Minister peksab väidetavalt naist ja kõrval püüab keegi rääkida, kuidas peaks järgmist [EL-i eelarveraamistikku] MMF-i kokku panema. Ei usu, et Euroopa teemadel meil seekord üldse väga palju debatti tuleb.

Kas ringhäälingunõukogu uue tõenäolise liikmena olete juba tellinud endale dressipluusi tekstiga "Sõna on vaba"?

Pluusi ei ole tellinud. Aga sõna on vaba küll. Ringhäälingunõukogu liikmeid ei ole riigikogu veel otsustama hakanud, aga kui hakkab, siis – jah, meie fraktsioonilt ma selleks endale toetust küsin. Tundub, et ka ERR-is on hea, kui nõukogus oleksid tugevalt esindatud vabaduse eestkõnelejad.

On teil mure sõnavabaduse pärast?

Muidugi on, aga mitte ainult ERR-i pärast, ajakirjanduse pärast üldse.

Mis on mure põhjus?

Pikemaajaliselt – professionaalne vaba meedia ei ole oma majandusmudelile suutnud sotsiaal- ja prügimeedia tõusuajastul leida tugevat jalgealust. Nii muutub ta järjest enam meelelahutuseks ja järjest vähem  vaba ühiskonna kaitsjaks.

Näiteks kaheksa aastat tagasi käis kord kuus arvamusartikli kirjutamine minu kui poliitiku töö juurde. Kolleegid siin majas lugesid, teised ajakirjanikud lugesid, ülikoolist keegi helistas, et oli hea lugu... Täna ei loe neid mitte keegi. Kunagi ütles [Postimehe endine peatoimetaja] Mart Luik ühes debatis, et Postimehe juhtkirja loeb – tsiteerin mälu järgi – viis protsenti lugejatest ja arvamuslugudeni jõuab kaks korda rohkem inimesi. Mis tähendab, et poliitika tegemise mõttes on palju olulisem esineda sotsiaalmeedias mõne teravmeelse nalja või kalambuuriga, kui võtta nädal aega mingisse teemasse süvenemiseks ja see arusaadavalt arvamuslooks kirjutada.

Ja siin kasvab ERR-i roll vaba ühiskonna kaitsjana tuntavalt, sest ERR-i majanduslik mudel võimaldab teha professionaalset ajakirjandust.

Aga mure ajakirjandusvabaduse asjus?

Laenan Eero Epnerilt väljendi "kurjuse normaliseerumine". Selle järgi pole midagi hullu, [ERR-i saatejuht] Lobjakas läkski natuke teravaks, võibolla ei oleks pidanud ta niimoodi ütlema, koalitsioonileppes ei ole midagi rassistlikku...

Kas kurjuse normaliseerumine või kurjuse normaliseerimine?

Normaliseerumine on see, kui loed [ajakirjanike] Vilja Kiisleri ja Ahto Lobjaka lahkumisest, vangutad pead, aga asjaga harjutatakse, maailm ei saagi otsa, bussid sõidavad, ilm on ilus, kuu paistab, palgad makstakse välja, telekas näitab pilti.

Normaliseerimine on see, kui sulle püütakse näidata, et pole ju hullu midagi, et [siseminister] Helme ei lase [kapo peadirektorit] Sinisalu lahti, ta lihtsalt sõimab immigrante, aga pole midagi teinud. Ja siis trumpilik käitumine endalt tähelepanu kõrvale tõugata – vaadake, mis tema ütles, mäletate, mida [reformierakondlane] Jürgen Ligi on öelnud poliitiliste konkurentide kohta...

Jõhker küll, aga praegu tundub Ligi hinnang teie aadressil – sisserändaja poeg roosast erakonnast – suhteliselt viisakas ja leebe, kuigi siis pidi Ligi selle peale haridus- ja teadusministri kohalt tagasi astuma.

Ligi puhul oli oluline tsitaadi teine pool – sisserändaja pojana roosast erakonnast peab ta (Jevgeni Ossinovski, toim) olema väga ettevaatlik oma avalikes sõnavõttudes. See oli probleem. Täpsustagem, et siis oli see probleem, nüüd ei pälviks aga enam üldse tähelepanu.

Tuletame meelde EKRE... poliitikuid. Mäletate, kui nad nimetasid 27-aastast lastetut naist kahjulikuks elemendiks? Milline meeletu arutelu puhkes ühiskonnas, et selline sõnakasutus on lubamatu ja kuidas nii tohib öelda. Või EKRE öeldud "Kui on must, näita ust". Oli väga põhjalik arutelu, ühemõtteline hukkamõist. Nüüd nii leebet lauset nagu 27-aastase naise kohta öeldi, ei pandaks tähele, ei peetaks vajalikuks reageerida. Sest see tundub normaalsena, kõige muu kõrval.

Kas 1. mail perega rongkäiku ka lähete?

Ei. Ei ole kunagi käinud. Ma ei ole ka alates möödunud suvest puhanud ja luban nüüd perele koos olemiseks neli puhkepäeva. Muuhulgas puudun töölt neljapäeval ja loobun selle päeva palgast, nagu olen alati teinud.

Kas selline võimalus on parlamendi liikmel olemas?

Jah, aga selle kasutamist ei peeta siin majas heaks tooniks, sest survestavat ka teisi riigikogu liikmeid põhjendama oma puudumisi.

Suur tänu. Loodan, et sellest intervjuust ei jää meelde ainult uudis, et Jevgeni Ossinovski loobus  suitsetamisest.

Ehkki ka see on oluline. (Võtab karbist suitsetamisvastase kommi) Üks, mille tervise- ja tööministrina tegemata jätsin, heidan seda endale ette, et ei muutnud nikotiiniravi riiklikult subsideerituks. Seitse plaastrit maksab 15 eurot, kommid juurde, kokku 23 eurot. Selle eest saab viis pakki sigarette. Nii on keeruline inimesi motiveerida suitsetamist maha jätma.