Mart Kadastik: ajakirjandusvabadus on Eestis ohus ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: SCANPIX/POSTIMEES/MIHKEL MARIPUU

Endine Eesti Meedia juht ja pikaaegne Postimehe peatoimetaja Mart Kadastik näeb praegu Eestis toimuvas ohtu ajakirjandusvabadusele. Veelgi enam, vägivaldse sõnakasutamise normaliseerimine võib viia ühel päeval selleni, et ka Eestis satuvad ajakirjanikud füüsiliste rünnakute ohvriks.

"Ma ei kuulu sellesse leeri, kes ütleb, et ajakirjandusvabadusega probleemi pole ja kõik on ülepingutatud. Ma arvan, et oht on ilmselgelt üleval ja pigem nõustun Ilmar Raagiga, kes väidab, et kui juba inimesed tunnevad hirmu ja on segaduses, siis iseenesest selline seisund vähendab vabaduse tunnet," rääkis kauaaegne meediajuht Kadastik "Vikerhommikus" ajakirjanik Piret Talile.

"Ma lugesin mõned päevad tagasi Mihkel Muti arvamuslugu Postimehes ja tema püüab seda probleemi taandada või vaigistada väites, et alles siis, kui EKRE sulgeks Vilja Kiisleri nunnakloostrisse ilma õiguseta kasutada mobiiltelefoni, et vaat siis võiks minna kloostri väravasse ja nõuda, et Vilja lastaks kloostrist välja. See oli metafoorina öeldud, aga see on üsna ebaõnnestunud metafoor. Kui Eestis jõutakse niikaugele, et ajakirjanik pistetakse nunnakloostrisse ja Mihkel Mutt tuleb teda välja nõudma, siis on väga-väga hilja. Kui asjad on nii kaugele läinud, et ajakirjanikke juba isoleeritakse, siis on hilja midagi päästa."

Seetõttu on Kadastiku sõnul olulised just esimesed märgid ja reaktsioonid, et ei juhtuks see, mis juhtus Ungaris, kus sisuliselt kolmveerand aastaga kaotas ajakirjandus oma vabaduse.

"Kaotas just sellise kõrgemalt vaatava ükskõiksuse läbi. Võti selle vastu on toimetuste endis sees - tuleb üksteist toetada, olla solidaarsed ka väljaannete vahel, mitte ainult konkurentsi nimel üksteisele ära panna. On natuke naljakas, et rahvusringhääling kaitseb praegu Postimehe ajakirjanikke ja Postimees kaitseb rahvusringhäälingu ajakirjanikke. Esmalt tuleks iseennast kaitsta," sõnas Kadastik.

Tema sõnul algab kõik toimetuse juhtidest, sest lihtsal ajakirjanikul on raske jääda oma selgroo juurde, kui toimub igapäevane surve.

"See on vaikiv surve. Et olgem rahulikud, ärme aja asju teravaks, ei ole mõtet neid küsimusi esitada, milleks me pahandame teatud inimesed välja - meil on vaja nendega ju suhelda, meil on väga mitmekesine auditoorium ja peame neid kõiki rahuldama. Täpselt nii see algab. On asjad, kus tasakaalustatust sellise vana loosungi järgi ei ole võimalik ja ei tohikski taga ajada. Kui ühel pool on arukus ja arutlus ja teisel pool valed, siis püüda leida tasakaalu tõe ja vale vahel ei ole minu meelest õige."

Kadastik ütles, et ta kardab seda, et ajakirjandus mugavdub tsooni, kus ei taheta enam esitada teravaid küsimusi. Kadastiku hinnangul on need märgid juba näha. Ta lisas, et on väga reaalne, et ka Eestis satub mõni ajakirjanik oma töö tõttu füüsilise rünnaku ohvriks.

"Tänu sellele, et Eesti avalik ruum on vägivaldset sõnakasutust täis ja see on normaliseeritud või normaliseerunud. Ka enne oli anonüümseid kommentaare ja vihakõnet, aga siis see ei olnud ühiskonnas aktsepteeritav. See oli kusagil nurgas, aga nüüd on see võimu poolt aktsepteeritav. Ja see on hoopis teine olukord. Paljud inimesed, kellel on kurjuse pisik sügaval hinges sees, on korraga leidnud, et see on lubatud. Inimestel, kel intellektuaalset väitlemise otsust napib, aga selle eest on agressiivseid tunge sees, nad võivad mingil hetkel enda üle kontrolli kaotada ja reageerida nii, et tulevad ka ohvrid."

Kadastik möönis, et ka valitsev eliit on teinud ise vigu, mistõttu on jõutud välja tänasesse turbulentsesse olukorda.

"Migratsioon Euroopas, mida Saksamaa lahkelt tervitas aru andmata, et see toob kaasa hoopis tõsisemad probleemid Euroopas endas. Kõik need asjad süvendasid osades inimestes hoiakut, et neist ei sõltu midagi. Ning internet koos sotsiaalmeediaga sattus oma arengus olema just selles hetkes, kus sai oma frustratsiooni väljendada."

Samas leidis Kadastik, et kriitikas ei tohi tõmmata võrdusmärki EKRE valijate, liikmeskonna ja nende juhtide vahele.

"Eestis kirjutatakse praegu maha seda stsenaariumi, mis on toimunud Ameerikas, Itaalias, Austrias ja osaliselt ka Ungaris. Selles ei ole väga palju kohalikku koloriiti ja originaalset mõtet. Osaliselt need toimivad Eestis, aga mitte kõik. See mudel, mis Ungaris töötas, kus oli lihtne saavutada ainupartei võim ja mis on ka EKRE avalik siht, see ei pruugi Eestis niimoodi käia. Ja kui sul pole ainuvõimu, siis oled sunnitud tegema kompromisse ja paljudest oma loosungitest loobuma ning sealt tekivad käärid ootuste, lubaduste ja tegelikkuse vahel."

Kadastik tunnistas, et nii poliitika kui ka ajakirjandus on mõlemad meelelahustunud ning see on kaasa toonud selle, et inimeste tähelepanuvõime pikemate ja keerukamate tekstide lugemiseks on kahanenud.

"Poliitika hakkas paarkümmend aastat tagasi muutuma samm-sammult teleshowks. Sotsiaalmeedia andis sellele trendile plahvatusliku leviku. Tõsine poliitikast rääkiv jutt asendus poliitikutest rääkimise jutuga. Inimeste tähelepanuvõime pikemate tekstide jälgimiseks ja kaasa mõtlemiseks on vähenenud ning meedial on siin oma roll," nentis Kadastik.

Toimetaja: Urmet Kook

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: