Rain Kooli: ajakirjandusvabadus pole kuhugi kadunud, aga selle maine sai mõlgi ({{commentsTotal}})

Foto: Erakogu

Mingil tasandil sobib pauguga lahkumine praegu Vilja Kiislerile ja Ahto Lobjakale isegi rohkem kui äsjavormunud valitsuskoalitsioonile, mis püüab ihust ja hingest tõestada oma parketikõlbulikkust – sellega aga ei käi kuigi hästi kokku kuvand, et just nende tõttu on ajakirjandusvabadus Eestis kõikuma löönud, leiab Rain Kooli Vikerraadio meediakommentaaris.

Kalmuküünlad rahvusringhäälingu juures, ümber leinalindid tekstiga "Ajakirjandusvabadus". Toomas Hendrik Ilvese säutsud Eesti jõudmisest "perestroika-eelsesse" ehk siis sügava nõukogude aja perioodi. Pisarais tujukujud sotsiaalmeedias ja väited vaikiva ajastu algamist kuulutavatest sordineerivatest sammukestest.

Viimase kahe nädala meediaruumi põhjal tundub, et Eestis on põhiseaduse sõnavabadusparagrahvi (§45) rakendumisega midagi väga tõsist lahti.

Neile, kes pole arengutega kursis, kiire ülevaade. Nädal tagasi sai avalikult teatavaks, et Postimehe arvamustoimetaja Vilja Kiisler lahkub ajalehest erimeelsuste tõttu peatoimetajaga. Läinud reedel aga saabus uus uudis: rahvusringhäälingu Raadio 2 arvamussaate "Olukorrast riigis" saatejuhina ei jätka enam Ahto Lobjakas.

Abstraktsetel ja kokkuleppelistel ühismõistetel – nagu demokraatia, riik või ajakirjandusvabadus – on harva vaid üks kiht. Pigem on neid kihte palju ja iga neist sisaldab vaid osa tervikust. Alles kõik need justkui jooniskiledena üksteise peale asetades moodustub kogupilt oma värvikuses ja keerukuses.

Aga teeme proovi.

***

Vahetult pärast esimesi uudiseid Keskerakonna, EKRE ja Isamaa koalitsioonikõnelustest vallandus osade konservatiivide kahjurõõm eelkõige rahvusringhäälingu suunal. "No nii, pange end valmis EKRE kultuuriministri esimeseks visiidiks!" oli väljaütlemiste leebeim vorm, üldiselt võis aga kuulda seda va peade lendamise juttu. Õhk oli paks arveteklaarimise ootusest enda maailmavaatelisteks vastasteks tõlgendatud ERR-i ajakirjanikega.

Postimehe kohta ei öeldud suurt midagi, aga polnud ka vaja: seal oli juba saanud arvamustoimetuse juhiks ja hiljem peatoimetajaks Mart Helme vennapoeg Peeter Helme, maailmavaatelt konservatiiv. Juba talvel oli hakanud Postimehe toimetusest tilkuma infot, et Helme on jätnud avaldamata EKRE retoorikat kritiseerivaid arvamuslugusid.

Kui Vilja Kiisler lahkus 2009. aastal Delfist, polnud see mingi uudis, sest sel puudus poliitiline mõõde. Praeguses kontekstis pole aga mingi eriline kunst seostada Vilja Kiisleri ja Ahto Lobjaka minekut just nimelt uute poliitiliste jõudude võimuletulekuga. Ükskõik, kas see seos on otsene, kaudne või olematu.

Ja seostatud ka on, kusjuures teinud on seda nii lahkujad ise koos paljude liberaalidega kui ka osa Kiisleri ja Lobjaka mineku üle juubeldavatest konservatiividest. Esimesed näevad selles kaotust ja lõpu algust, teised võitu ja alguse lõppu.

Kusjuures mingil tasandil sobib pauguga lahkumine praegu Kiislerile ja Lobjakale isegi rohkem kui äsjavormunud valitsuskoalitsioonile, mis Jüri Ratase juhtimisel püüab ihust ja hingest tõestada oma parketikõlbulikkust – sellega aga ei käi kuigi hästi kokku kuvand, et just nende tõttu on ajakirjandusvabadus Eestis kõikuma löönud.

Sellega on seletatav ka peatse kultuuriministri Tõnis Lukase ning Ratase avalikkuses väljendatud mure olukorra pärast ja nõudmine, et ERR-i juhatuse liikmed peaksid Ahto Lobjaka eetrist lahkumist avalikkusele selgitama.

***

Üks kiht kogu selles teemas on arvamustoimetaja töö spetsiifika.

Usun, et ei eksi, kui ütlen, et töö arvamustoimetajana on nii Vilja Kiisleri, Ahto Lobjaka kui ka minu enda jaoks olnud äärmiselt autonoomne, peaaegu absoluudini iseseisev. Oleme saanud tellida, vastu võtta, toimetada ja kirjutada artikleid ning olla eetris oma kommentaaridega nagu üksikud hundid – lähtudes oma teadmistest ja sisemisest kompassist.

Oleme siis harjunud peaaegu äärmusliku vabadusega.

Sellise positsiooniga kaasnev vastutuskoorem on kohati ränk ja tagasiside karm ning tagasiside manusena esitatud vallandamisnõuded üsna sagedased. Kuid see vabadus on midagi joovastavat. Nii joovastavat, et kui esimest korda puutuda kokku nähtusega meediaeetika nõunik või tõsiasjaga, et mõni sinu ülemus ei võtagi läbinisti kiitvat seisukohta mõne arvamusavalduse suhtes, võib tunda end vägagi häirituna.

Minagi tundsin, jäin aga siiski seda tööd edasi tegema. Kas ma kohanesin? Assimileerusin? Kaotasin leivapalukese pärast eneseuhkuse?

Eks vastus sõltub igaühe mässumeelsuse astmest.

Pärast algusvõõristust ei teinud ma ERR-i meediaeetika nõuniku või mõne ülemuse tõtt-öelda väga harvadest stilistikat puudutavatest ettepanekutest enam erilist numbrit. Enamasti kaalusin ja võtsin teadmiseks. Teinekord, kui tundus põhjendatud, võtsin kuulda.

Miks ma sellest siis suurt numbrit ei teinud? Sest ma leian, et ka ajakirjanikul tasub oma tegemisi aeg-ajalt kriitiliselt vaadelda ning vajadusel korrigeerida. See pole enesetsensuur, vaid eneseareng mitte ainult professionaalina, vaid ka inimesena. Kuna aga nn sisekaemused kipuvad olema kallutatud, läheb selleks paratamatult vaja väikest abi teiste inimeste tähelepanekute näol.

***

Veel üks kiht kogu asja juures on aga ajakirjanik kui kaubamärk ning väljendusvabaduse ja väljendivabaduse suhe.

Juba mõnda aega on ajakirjandusväljaanded lähtunud loogikast, et ajakirjanikud pole lihtsalt tagasihoidlikud initsiaalid, vaid silmapaistvad ja aktiivsed toimijad, subjektid. Eriti on seda loomulikult arvamustoimetajad, kelle puhul see käib vaat et ametiga kaasas. Ja mida värvikam arvaja, seda enam jagub tähelepanu ka väljaandele tervikuna.

Värvikuse doseerimine on omaette kunst. Lõpuks on iga inimese enda valik, millisena avalikkuses profileerutakse. Kivisildnik ja Kaur Kender on kindlasti näited sõnakasutuse ühest võimalikust liigist, Tarmo Jüristo või Külli Taro teisest, Andrus Kivirähk on aga hoopis omaette mõõde.

Üldine seaduspära kipub olema, et teravus on alati hea ja ajakirjanduse põhieesmärkidega kooskõlas, aga mida madalkeelsemaks ja lahmivamaks selles teravuses minna, seda enam on võit lühiajaline. Šokiefekt toob mõneks ajaks publikut juurde, aga ühel hetkel saab sel küllalt.

Kuid siinkohal on on hea meeles pidada, et teravuse, madalkeelsuse ning lahmimise kogus – kusjuures nii selle lisamine kui ka vähendamine – on ajakirjandusvabaduse põhimõtte järgi ainult ja vaid ajakirjandusorganisatsiooni enda otsustada.

Kui üks toimetus leiab, et kusagil on mingi kõnepruuk liiast, on see leidmine tolle vääramatu õigus. Kuid kui mõni organisatsioon otsustab, et talub oma veergudel või eetris ka vägagi provotseerivat sõnakasutust, siis seegi on püha õigus.

Eesti põhiseaduse kommenteeritud väljaanne ütleb: "Ajakirjanduslik vabadus hõlmab teatud ulatuses ka liialduse või isegi provokatsiooni. /-/ Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt on tugeva ja poleemilise keelekasutuse kaudu karmi kriitika avaldamine lubatud isegi juhul, kui see tugineb vaid õhukesele faktilisele alusele, sest kaitstud ei ole vaid ideede ja väljenduse sisu, vaid ka vorm."

***

Mida siis öelda kokkuvõtteks?


Olgu Vilja Kiisleri ja Ahto Lobjaka lahkumise põhjused pigem subjektiivsed kui objektiivsed, igatahes tuleb see kõik kehval ajal ning teeb kahju nii Eesti ajakirjandusvabaduse kui ka värske valitsuse mainele. Postimehe, ERR-i ja Eesti riigi taolised institutsioonid elaksid tegelikult üle nii Kiisleri kui ka Lobjaka taolise arvaja. Pealegi – teisitiütlejate sallimine on ju miski, mida te olete aastaid nõudnud, hea endine opositsioon.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: