Ettevõtjad on Aidu tuulepargi vaidluses rõhunud õigustatud ootuste ja õiguskindluse olulisele. Aga Aidu juhtumit võib vaadata ka täiesti vastupidi, riigipoolse õiguskindlusetuse vaatekohast.

Mitmed juhtumid on tänaseks juba näidanud, et tuuleparkide planeerimise ja ehitamise korraldus ei anna õiguskindlust riigile, kelle selja taga omavalitsused on tänaseks juba kolme tuulepargiprojekti osas niiöelda villast visanud.

Pärnumaal Tamba tuulikute puhul oli ette nähtud 120-meetrised tuulikud, tegelikkus oli 30 meetrit kõrgem. Vaivara vald on vendade Sõnajalgade osalusel "Aidut teinud" juba enne Aidu tuulepargi vaidluse algust: Vaivara tuulepargile andis riik kooskõlastuse kuni 155-meetriste tuulikute ehitamiseks, vald andis riigi piiranguist hoolimata ehitusloa 193-meetrise tuulepargi tarvis. Ka Aidus on plaanide ja tegelikkuse vahe sõna otseses mõttes mäekõrgune.

Praegune planeerimis- ja ehituskorraldus lubab omavalitsustel ja arendajatel ülekaalukat avalikku huvi – milleks riigi julgeolek kahtlematult on – eirata. Tagajärgi ebaseaduslikule tegevusele kas ei ole või neid ei karda piisavalt ei kohalik omavalitsus ega ettevõtja. Tulemuseks on see, et Eesti kaitse jaoks kõige olulisemal sõjalisel operatiivsuunal on eelhoiatusvõime lähiaastatel kui mitte olematu, siis tugevasti häiritud. Raske on ette kujutada midagi kurvemat puuduliku eelhoiatusega reservarmeest.

Tuuletehnoloogia areneb mürinal. Kui kaitsevägi oma esimese primaarradari 2003. aastal käiku andis, oli tuulikute keskmine kõrgus kusagil 120 meetri kandis. Aidu tuulepargi puhul räägime juba kaks korda sama kõrgetest objektidest.

Ettevõte Eleon on juba täna arendamas 280-meetrist mammuttuulikut ja kui ettevõtjaid peaks Aidus saatma edu ja õigusruum jääb samasuguseks kui praegu, võib kahtlustada, et näeme neid mammuteid varsti Vaivara kandis meie idapiiri varjutamas.

Teised NATO riigid, kes on liitlastega piiratud, saavad lubada endale rohkem ja kõrgemaid tuuleparke, sest niiöelda auke nende radarite kattealas kompenseerivad naaber(liitlas)riikide vastavad süsteemid. Nii Eesti põhja- kui ka idapiir on aga ühtlasi alliansi välispiir.

Seadusandjal tasuks kindlasti mõelda, mida on vajalik teha riigi õiguskindluse tõhustamiseks tuuleparkide arendamisel, vastasel juhul võib usalduskriis tuuleenergia sektori ja riigi vahel paisuda selliseks, et see hakkab takistama ka taastuvenergia eesmärkide saavutamist. Riigi sõjaline kaitse ja tuuleenergia areng ei tohiks olla nullsumma-mäng, ükski arendaja ei tohiks seda teha riigi sõjalise nõrgestamise hinnaga.

2014. aasta 1. novembril ilmus Delfis minu artikkel "Venemaa on lähemal kui silmale paistab?" Selle loo sümboolne pealkiri pärines plakatilt Stockholmi Vene saatkonna seinal. Kui rootslased küsivad, mida imet võib selle pealkirja sümboolsus sisaldada, siis peale heanaaberlikkust sisaldavate näidete on selles varnast võtta mitte ainult nõukogude, aga ka Vene allveelaevade kahtlustäratavad seiklused Rootsi ranniku lähedal, mis näitab samuti Venemaa lähedust, kuid mitte enam heanaaberlikus sümboolsuses.

Minu Nõukogude lennuväes teenimise kogemused sisaldasid lennuõppusi ülimadalal kõrgusel. Näiteks olen lennanud Läänemere kohal kõrgusel 150 meetrit Kalininigradi oblastist Saaremaale, maandudes Karujärvel elik tolleaegse vene nimega Dejevos. Miks seda tehti? Aga selleks, et läheneda Gotlandile või Karlskronale väljaspool radarite nähtavust.

Varajane avastusvõime veelgi olulisemaks tõusnud tänapäeva sõjapidamises ja sellele kontrollimatult takistuste asetamine on sõjalises mõttes vägagi ohtlik tegevus.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.