Vello Loemaa: õndsad oma teadmatuses ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Vello Loemaa
Vello Loemaa Autor/allikas: Erakogu

Lugedes ja kuulates väljaütlemisi ning arvamusi radari ja tuulegeneraatorite teemal, hakkab kahju paljudest õpetajatest. Nende töö kunagiste õpilaste teadmiste täiendamiseks füüsika ja matemaatika alal pole nii mitmelgi puhul vilja kandnud, kirjutab Vello Loemaa.

Ma ei arva, et ühe kirjutisega oleks võimalik kõike puust ja punaseks ette teha, kuid mõneti tuleb hoogu maha võtta. Poliitilised ja juriidilised lahendused ei aita täppisteaduste võrrandite puhul ning ettevõtete konkurents pole siin samuti abiks. Peatun just probleemi ratsionaalsel, loodusteadustele tugineval osal. Kuid poliitiliste otsuste puhul tuleb neid tõsiselt arvestada.

Pädevus

Ajakirjanik ja akadeemik kui sõnad algavad a-tähega, kuid sellega ka sarnasus piirdub. Mul on olnud au suhelda akadeemikutega ja see on olnud meeldiv kogemus. Akadeemik teab, mida räägib. Lisaksin, et ta ka teab, kellele räägib. Nende oskus vestelda, arutleda ja isegi vaielda on imetlusväärne, sealjuures tuginevad argumendid nende rikkalikule teadmistepagasile ning loodusseaduste tundmisele.

Äärmiselt kahju oli sel sügisel lugeda ajakirjaniku (n-ö analüüsivat) lugu akadeemik Endel Lippmaa kohta. Seda enam, et nüüdsete teadmise või teemade valguses inimene ei saa enam sõna võtta.

Ebameeldiv on lugeda arvamusi, et Eestis pole spetsialiste radaritehnika osas. 1997. aastal võttis valitsus vastu otsuse soetada primaarradar ning sel ajal võis pädevaid inimesi sõrmedel üles lugeda. Kuid nad olid olemas ning nende töötulemused on hindamatud. Praegu on olukord tunduvalt parem ning võin kinnitada, et kaitseväes on vajalikud spetsialistid olemas, sealjuures maailmatasemel.

Aeg kui tegur

Oma viis aastat tööd andsid lõpuks tulemuse, et valitsus otsustas soetada meie esimese moodsa primaarradari. Radari hankeprotsess koos paigaldamisega võttis pea sama palju aega ning 2003. aastal alustas selle meeskond ööpäevaringset tööd.

Järgmiste radarite hankeprotsess kulges kiiremini, kuid sellegipoolest oma neli aastat. Üleöö ei sünni siin midagi. Iga poliitilise otsuse järel tuleb arvestada mitmeaastase protsessiga. See tähendab, et radaripositsiooni ehitamine, tõstmine või ümberpaigutamine nõuab aega, veel enam aga uue radari soetamine. Igal juhul võib see aeg olla pikem kui valimistsükkel.

Radariväli

Radarite asukoha määramine polnud lihtne tegevus ja pole ka nüüd. Esmasel lähenemisel on võimalik kasutada kaarti, joonlauda ja sirklit. Kuid sealt edasi tuleb arvestada paljusid erinevaid tegureid, mis meie puhul on seotud ka NATO õhukaitsesüsteemiga. Kui tehti arvestusi, siis mingeid tuuleparkide projekte radaripositsiooni läheduses tollal polnud ja lahendusena asetus radar Kellavere lähedusesse.

Niipea, kui maailmas võeti kasutusele arvutid, tekkis reaalne võimalus modelleerida reaalset radarivälja, tänapäevaste teadmistega seda enam.

Põhiline on saada radari signaalide ja positsiooni ning piirkonna geoandmed. Samuti tuleb analüüsida atmosfääriolude mõju radariväljale. Pole vaja kahelda, et vastav töö radarivälja modelleerimisel käib nii enda kui ka võimaliku vastase osas. Sealjuures on saadud tulemused rangelt salajased.

Kuid üheselt on selge, et joonlaua ja sirkliga pole võimalik liikuvate takistuste (loe: tuuliku labade) mõju radariväljale määratleda. Kõrged sagedused ja signaalitöötlus on siiski omaette maailm, milles orienteeruvad ainult spetsialistid. Reaalset radarivälja näevad ainult need, kes tegelevad vahetult õhukaitsega. Sellel teemal lobisemine on kurjast.

Õhukaitsesüsteem

NATO (st ka Eesti) õhukaitse tagatakse ööpäevaringselt. Kuidas ja millisel režiimil töötavad radarid või muud jälgimissüsteemid, on teada ainult nende vahendite kasutajatele. Õhuruumis lendavate objektide avastamiseks ja tuvastamiseks rakendatakse nii meie endi kui ka liitlaste vahendeid. Kõik need on omavahel seotud. Jällegi, vastav taktika pole avatud teema.

Seega ei saa me rääkida pelgalt ühest radarist ja selle nägemisulatusest. Süsteem kui selline on mitmekihiline ning ülesanded on jaotatud nii radarite kui ka vastavate meeskondade vahel.

Kui Taani või Hollandi kohal on oluline näha kaugemale ja suurematel kõrgustel, siis Eestis või Lätis on lisaks sellele ülimalt tähtis madalate lennukõrguste jälgimine NATO õhuruumi piirialal. Meil pole ressursse tekitada sarnaselt külma sõja perioodiga kindlustatud tornides radarpostide süsteem madallendavate õhumärkide avastamiseks. Seetõttu tuleb kasutada maksimaalselt olemasolevate radarite võimeid.

Kes on tark teist õpetama?

Tuulegeneraatorid kasutavad tänapäeval suuresti aerodünaamilist jõudu, mis on sarnane lennuki tiiva, kopteri tiiviku ja propelleri kasutamise puhul. Kõigil nimetatud asjadel on tegemist tiiva ja selle profiili aerodünaamikaga.

Ühed esimesed postulaadid aerodünaamikast selgitavad, et silindrikujuline pöörlev profiil on parim tõstejõu tekitamiseks. Teiseks aga see, et lõpmatult pikk tiib annab parima kasuteguri. Kui me räägime üha suuremate mõõtmetega tiivikute kasutamisest tuuleenergia püüdmiseks, siis tegelikult jõuame ühe teise absurdse olukorrani.

Vahepalana, mõni inimene võis kunagi oletada, et heina niitmiseks loodud robot on inimesetaoline ja kasutab vikatit. Tegelikult leiutati mehaaniline niiduk, mille tööpõhimõte erineb tunduvalt sellest, mida inimene teeb. Tavakasutuses muruniiduk aga on omakorda samuti erineva konstruktsiooniga.

Näite mõte on selles, et kõige mugavamaks arvatud propelleri kasutamine tuuleenergia püüdmiseks ei pruugi olla alati parim variant. Eriti kui asi liigub gigantomaania poole.

Lisaks aerodünaamikale ja meteoroloogiale peavad tuuleenergia kasutajad mõtlema ka vastavate seadmete konstrueerimisele, kasutamisele ja hooldusele. Kompromissid aga võivad tekkida hoopiski teistsugustes lahendustes. Nii et ei maksa ületähtsustada innovaatilisust vanade süsteemide täiustamisel.

See jutt pole suusoojaks ning maailmas, isegi lähinaabruses, on jõutud teistsuguste lahendusteni. Pole vaja rajada mitmesaja meetri kõrgusega seadmeid ja rajatisi, mille hooldamine ja remont läheb liiga kalliks. Kas aga vastava hariduseta tuueleenergia tootjad on pädevad andma kasulikke nõuandeid elektroonikainseneridele? Kahtlen väga.

Targutamisest

On teada, et ka Ameerika Ühendriikide president on vahele jäänud immigrandist töötaja teenuste ebaseadusliku kasutamisega, kuid see pole olnud põhjuseks ülemaailmse kriisi tekkimiseks.

Üksikisikul on võimu, kuid ikkagi ainult nii palju, kui palju demokraatlik riigikord on ette näinud. Kui isikliku rahakoti kasutamine on igaühe pädevuses, siis riigi raha üle otsustamine toimub teistmoodi, mitte üksikisiku tahtena. Kuid seaduste järgimise teema asemel üks väike mõistujutt, mis võiks olla õpetlik.

Sahara kõrbes oli öösel külm ning beduiin ronis on väikesesse telki sooja. Järsku hakkas ta kaamel paluma, et las ma panen oma pea sinu juurde, mul on külm. Beduiin oli hea südamega ning lasi ta pea telki. Siis palus kaamel sisse lasta oma esijalad ning seejärel ka tagajalad kuni lõpuks oli ta koos beduiiniga selles väikeses telgis. Beduiinil oli juba raske ning paha olla ja ta palus, et, kaamel, sa said nüüd sooja, võiksid jälle välja minna. Seepeale vastas kaamel, et kui sul on paha, siis mine ise ...

Kui sarnasel kombel kerkivad ka tuulegeneraatorid, siis tuleb riigina käitudes tõmmata pidurit nii kavalpeadele kui ka kogu protsessile. Riigikaitse on siiski nii tundlik teema, et andes selle ainult eraettevõtja, kohaliku omavalitsuse või isegi maakohtu otsustada, võib tekitav olukord viia fataalsete tulemusteni.

Eesti kodanikud võivad maksumaksjatena usaldada õhuväe ohvitsere ja spetsialiste. Kuid siis, kui neilt võetakse võimalus täita oma kohust, pole mõtet neilt nõuda ka vastutust.

Antud juhul tuleks käratsemise asemel istuda laua taha ja asjad selgeks rääkida ilma vahendajateta. Ja rääkida tuleb aiast, mitte aiaaugust. Lahendusi on, kuid nendest pole vaja pasundada ning sealjuures tuleb mõista, et kõik see võtab oma aja, paugupealt ei juhtu midagi. Lahendus omakorda peab sisaldama objektiivseid karakteristikuid ajas ja ruumis ning ilma sõnavahuta.

Selleks, et jõuda tulemusteni, tuleb usaldada nii üksteist kui ka loodusseadusi. Siis vast jääb ära ka teadmatus, mis antud juhul kindlasti kedagi õndsaks ei tee. Anonüümsed sõimajad internetis ei jõua selleni nii või teisiti.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: