Elukestev õpe pole midagi uut, õpiti varemgi kogu elu vältel vajalikke oskusi. Eelkõige vanematelt ja vanavanematelt õpiti ka oskust olla lapsevanem.

Elutargad inimesed ütlevad, et lapsevanemaks hakatakse valmistuma juba maast madalast. Väidetakse sedagi, et esimese nelja eluaastaga omandab laps 90% kõigest, mida ta üldse elus õpib. Kui nii on, siis avaldavad lapsele kõige rohkem mõju tema kodu ja lähedased, eelkõige vanemad.

Kohe on vaja hakata suhteid hoidma, niipea kui laps ilma sünnib, rääkis täiskasvanute koolitaja Viive Einfeldt. Pärnu Koidula gümnaasiumis hiljuti toimunud kogemuste õppepäeval pidas ta lastevanematele ja õpetajatele loengu, kus rõhutas täiskasvanu eeskuju tähtsust nii kodus, koolis kui ka lasteaias.

Soomes tehtud haridusuuring, mis avalikustati mullu novembris, tõi muu hulgas välja asjaolu, et on selge vahe haritud vanemate laste ja vähese haridusega vanemate laste vahel ning vanemate kulutatud aeg lapse kooliharidusele peegeldub lapse õpitulemustes.

Haritud vanemate puhul pole muret, kui nad just lapse suunamise ja mitmekülgse arendamisega üle ei pinguta. Hoopis murelikum on lugu koolitee katkestanud noortega. Eesti on ainus OECD riik, kus keskhariduse omandajate osakaal noorte hulgas langeb. Loomulikult on neil võimalus minna kutsekooli või täiskasvanute gümnaasiumi ja vast paljud lähevadki, aga oletada võib, et rohkelt on ka neid, keda ei kannusta soov midagi õppida.

Küllap teab iga valla sotsiaaltöötaja rääkida peredest, kus vajatakse abi, ning mitte ainult toiduabi, vaid inimest, kes aitaks elu korraldada, õpetaks tegutsema, asju ajama ja ka lastega tegelema.

Rahvaarvu kasv on Eestile hädavajalik, et rahvusena säilida. Sellest rääkides ja sellele mõeldes ei saa jätta kõrvale rahvuse kvaliteeti. Me ei vaja, nui neljaks, et sündide arv kasvaks. Iga inimene peaks sünnist alates olema heas mõttes tähelepanu all ja hoitud. Kes hoiab? Kes õpetab hoidma? Sedagi annab õppida. Oleks vaid tahtmist.