Margus Tsahkna: valitsus ei ole torumees, vaid moraalne majakas ({{commentsTotal}})

Toomas Sildami intervjuu Margus Tsahknaga
Toomas Sildami intervjuu Margus Tsahknaga Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Eesti 200 üks käimatõmbaja Margus Tsahkna oli veel kaks aastat tagasi Isamaa ja Res Publica Liidu esimees ning aitas Keskerakonnal tõusta peaministriparteiks. Suhtudes Jüri Ratasesse teatud mõistmisega, on ta praeguse valitsuse tuline kriitik, kes endise kaitseministrina vastutuld andes padruneid kokku ei hoia.

Kujutame ette, et Isamaa esimees oleksite endiselt teie, mitte Helir-Valdor Seeder. Millisesse koalitsiooni oleksite Isamaa pärast 3. märtsi parlamendivalimisi tüürinud?

Igal juhul mitte koos EKRE-ga. Minu Isamaast lahkumise [juunis 2017] üks oluline põhjus oli just see, et EKRE hirmus võeti suund rohkem EKRE suunas. Olen varem öelnud, et Isamaa ja EKRE on ühe tagumiku kaks kannikat ja täna me näeme, et nii see ka on.

Isamaa on ekrenduse maaletooja ja legitimiseerija.

See tähendab... mida?

Et kasulikud idioodid on lastud võimule tänu Isamaale.

Miks Isamaa tundis või tunneb hirmu EKRE ees?

See algas 2015. aasta valimistulemusest, kui EKRE sai riigikokku. Isamaa tegi kehva tulemuse ja sealt tekkis hirm, sisemine põdemine, et miks meie oleme andnud konservatiivsed valijad ära EKRE-le.

Enne 2015 valimisi oli kooseluseaduse arutelu ja toonane [IRL-i] esimees [Urmas] Reinsalu otsustas koos Seedri, [Priit] Sibula ja muu seltskonnaga – läbi hääletuse [riigikogu] fraktsioonis – minna kooseluseaduse vastu. See oli koht, kus progressiivne tuul IRL-i tiibades hakkas vaibuma.

Ikkagi, milline olnuks praegu teie kui Isamaa mõttelise esimehe unistuste valitsus?

Isamaal oli valik, kas tuua EKRE võimule või mitte. Mina ei oleks EKRE-t võimule toonud.

Järelikult oleksite toonud võimule Reformierakonna?

Teine variant, ilma EKRE-ta, olnuks Reformierakonna valitsus, jah.

Toomas Sildami intervjuu Margus Tsahknaga Autor: Siim Lõvi /ERR

Kas teie uskusite Jüri Ratase valimiste eel öeldut, et tema koos EKRE väärtustega valitsust tegema ei hakka?

Tunnen Jüri Ratast päris hästi. Uskusin küll, et koos nende väärtustega ta valitsust tegema ei hakka. Olles pikalt poliitikas, sain juba siis aru, et kuna jutt käib väärtustest, aga mitte EKRE-ga koostöö välistamisest, siis kuskil on mingi uksepragu vaikselt lahti. Eks Jüri Ratasel oli ka pettumus, et tema ei võitnud valimisi.

Miks Keskerakond ei võitnud valimisi?

Ma ei usu, et põhjuseks on ainult vene valijate ära pudenemine. Arvan, et need olid ka vana, Edgar Savisaare Keskerakonna valijad. 2016. aasta koalitsioonilepingus leppisime esimesena kokku julgeoleku- ja välispoliitika sõnumid, mis Keskerakonnal olid ju aastaid olnud hoopis teistpidi ning nüüd... Keskerakond normaliseerus.

Nad kaotasid hääli EKRE-le, kaotasid Reformile. Ja valimisi ei võitnud.

Mida arvate Jüri Ratase otsusest kutsuda valitsusse EKRE ja Isamaa?

Poliittehnoloogiliselt olid Jüri Ratasel ainult kehvad ja veel kehvemad valikud.

Esiteks, minna opositsiooni, olla seal koos EKRE-ga ja aasta pärast olnuks Keskerakonna esimees kas Yana Toom või Mihhail Kõlvart, sest partei muutunuks veelgi rohkem vene valijate erakonnaks ja EKRE katnuks senisest rohkem eesti valijate nn rahulolematute tiiva.

Teine Ratase valik oli teha [valitsus] Reformierakonnaga, olla seal väiksem partner. Aga siis võidelnuks ta järgmistel valimistel kolmanda koha eest, sest põhikonflikt olnuks Reformierakonna ja EKRE vahel, Keskerakond libisenuks serva peale.

Ja kolmas valik oli see, mida ta tegi – jätta Stenbocki maja võtmed endale ning kutsuda valitsusse EKRE ja Isamaa.

Aga lootus, et EKRE muutub... Oleme viimase nädala jooksul näinud, kui neile on juba kulp kätte antud, nagu ahjualustele – nad ei muutu. Ja see hävitab Jüri Ratast. Nüüd alanud väärtuste nihkumine Eesti ühiskonnas tapab edumeelset Eestit ja Jüri Ratas vastutab praegu selle eest kõige rohkem.

Jüri Ratas ise ütleb, et EKRE-le andis hääle 17,8 protsenti valijaist ehk ligi 100 000 inimest ja ka nende arvamusega tuleb arvestada.

Kas me pidanuks pronksiöö järel kutsuma valitsusse – ja andma neile ministrite kohad – inimesed, kes laamendasid Tallinna tänavatel ja laamendasid sisuliselt Eesti riigi vastu? Ja kas me pidanuks ütlema,  et peame nendega arvestama?

Küsimus on, kas me niiviisi arvestades keerame 28 aastat tehtud töö kummuli? Täna mulle tundub, et seda me teeme.

Miks Reformierakond ei suutnud valitsust kokku panna?

Nende vastu puudus usaldus. Kui Siim Kallas, kes on Reformierakonnas mõjukal kohal, teeb [pärast valimisi] kõne või isegi kaks EKRE esimehele ja küsib, kas nad võiksid kokku saada ja mõelda koalitsiooni tegemisele, siis see info ei jäänud ju nende kahe inimese vahele.

Siim Kallas on hiljem öelnud, et päris nii see ei olnud.

Mängurlus ja võimuga mängimine maksis kätte, kuni teised tundsid, et võimu tagamiseks on kasulikum panna seljad kokku.

Oli see teiste kambakas Reformierakonna vastu?

Mulle kangastus presidendi valimine 2016. aastal, kui Reformierakond mängis täiesti omaette maailmas ja ülejäänud riigikogu leppis kokku, et presidendiks saab Kersti Kaljulaid. Reformierakonnalgi lasub tänase olukorra ees päris suur vastutus.

Tuletan meelde, et kui Eesti 200 mullu augustis tekkis, ütles Kristina Kallas: tänane poliitiline süsteem on kinni jooksnud. Ja me nägime seda kinni jooksmist ka pärast riigikogu valimisi.

Enamusel valijaist ei ole mõtet oodata neile antud lubaduste täitmist, sest pea kõik erakonnad lubasid midagi tasuta – lastehoidu, lasteaedu, pensionitõusu...

Nüüd ei räägi keegi nendest asjadest, sest paljudel on väärtuspõhiselt piinlik olla. Ka Jüri Ratasel, kui vaatasin uue valitsuse esimest pressikonverentsi [2. mail]. Seal oli näha – see valitsus ei tööta, juba oma esimesest päevast alates. Kui peaminister joonistab silmad maas kuubikuid valgele lehele, sest samal ajal räägib kõrval tema esimene asendaja [siseminister Mart Helme], siis ma tahaksin väga näha, kuidas see valitsus veab Eesti riigi arengut.

Toomas Sildami intervjuu Margus Tsahknaga Autor: Siim Lõvi /ERR

Kas EKRE tõusu murdepunktiks oli parlamendis kooseluseaduse läbisurumine?

Kindlasti aitas see kaasa nende pilti tulekule. Aga järgmine samm laoti peale üle-euroopalise põgenikekriisiga, mis toitis EKRE-t kõige rohkem.

Ja väga nutikas oli nende poolt valida üheks teemaks Eesti õigussüsteemi kriitika, sest meil on palju inimesi, kes on jäänud ühte, teist või kolmandat moodi õigusemõistmise hammasrataste vahele.

Ja selle kõige kohal on eliidi vastasuse äikesepilved?

Eliidivastasuse äikesepilved...

Aga oleme ausad, Eestis ei ole eliiti. Vaadake, kes on olnud ministrid või riigikogu liikmed. Nad on kättesaadavad, tavalised mehed-naised, kes käivad kodukohas saunas, sünnipäevadel, matustel. Eliiti meil ei ole.

Aga meil ei ole ühiskonnas olnud ka jõulist ja progressiivset eestkõnelejat. Inimesed tunnevad seljaajuga, et erakonnad soovivad iga hinna eest tagada endale tugeva ja magusa võimupositsiooni, milleks ollakse valmis tegema igasugu asju. Täna me näeme selle tulemust.

Kas Isamaa ja EKRE leppisid juba enne valimisi kokku, et lähevad paarisrakendina uude koalitsiooni?

Jah, võis küll olla varasem kokkulepe, et paneme seljad kokku.

Kuidas suutis Isamaa olla edukam kui paljud küsitlused lubasid ja võtta uues riigikogus 12 kohta?

Isamaa tegi väga hea kampaania. Isamaa nime võtmine oli üks minu esimehe-aja ettepanekuid. Aga sisu oli teistsugune – minu pakutud Isamaa 2.0 oli progressiivne, Mart Laarist edasi tulevikku vaatav programm.

Nüüd tundsite kadedust Isamaa tulemuse üle?

Ei, kindlasti mitte kadedust. Pigem tundsin muret. Nii nagu EKRE on rikkunud ja solkinud rahvusluse mõiste...

Sel suvel toimub juubelilaulupidu. Olen kindel, et lauluväljak on rahvast täis, kõik on rahvuslikult mõtlevad inimesed, nad võtavad sini-must-valge lipu kaasa. Aga kuskil jõnksatab paljudel mõte: kui võtan meie lipu kätte, kas olen ekreist? Samamoodi on tänane Isamaa minu jaoks rikkunud ära selle Isamaa, mis ta kunagi oli.

Sini-must-valge lipu võtmine ei tähenda toetust või eitust ühegi partei suhtes.

Õige. Ei tohikski tähendada. Kirjutan kahe käega alla, et sini-must-valge ja rahvuslus on see, mis meid kõiki – kes me siin oleme – seob. See ongi Eesti senine tugevus.

Aga möödunud novembris riigikogu ees toimus [EKRE korraldatud] ÜRO ränderaamistiku vastane meeleavaldus, mida pool tundi pealt vaatasin. Ja ma olen nõus [president] Kersti Kaljulaidi mõttega, et viimane kord oli seal niisugune negatiivne energia siis, kui interrindelased ründasid [15. mail 1990] Eesti parlamenti.

Kasutasin enne väljendit, et kasulikud idioodid on võimule tulnud. Endise kaitseministrina küsin: öelge, palun, kellele on olnud viimase kahe-kolme nädala sõnumid kasulikud? Mitte Eestile. Kas seda tehakse teadlikult või mitte teadlikult, ma ei tea, kuid kasulik idioot tähendabki, et kellelegi tehakse teenet teadmatult. See on mure, tegelikult, ja see ei lähe mööda.

Toomas Sildami intervjuu Margus Tsahknaga Autor: Siim Lõvi /ERR

Olete ise vedanud mitut valimiskampaaniat. Millise pilguga loete kahtlustavaid küsimusi, et kas Isamaa reklaamikampaania on ikka ausalt deklareeritud?

Erinevused deklareeritud rahaliste kulutuste ja Emori uuringu vahel tekitavad küsimusi, sest seal on mitmekordsed vahed. Need küsimused peavad saama vastused ja nagu lugesin, siis erakondade rahastamise järelevalve komisjon probleemiga tegelebki.

Pärast Euroopa Parlamendi valimisi peaks hakkama mõtlema, et kas [erakond] saab ainult raha eest endale võimu osta, ehk oleksid mõistlikud reklaami mahupiirangud ning liikumine selle poole, et erakonnad saaksid oma sõnumeid edastada võimalikult läbipaistvalt ja võrdselt.

Ja teine küsimus, mis ei puuduta Isamaad, vaid eelkõige Kesk- ja Reformierakonda: kas võlgades erakonnad tohivad valimistel osaleda? Raha, mis läheb riigieelarvest demokraatia toetamiseks erakondadele, kulutatakse ju valimiskampaaniateks, mitte demokraatia toetamiseks.

Siin räägib nüüd küll parlamendist välja jäänud poliitiku kibedus.

Tuletan meelde, et need ettepanekud tegin juba vähem kui aasta tagasi. Olen näinud ka vanas IRL-is pärast valimisi, kuidas ollakse sõna otseses mõttes võlavangis ja muudkui makstakse juba olnud telekampaaniate eest. Kui aga erakond on võlgu, siis kuidas ta saab taotleda [valijatelt] mandaati riigi juhtimiseks. Ta ei suuda ennastki majandada.

Toomas Sildami intervjuu Margus Tsahknaga Autor: Siim Lõvi /ERR

Kas ja kuidas muudab KEI valitsus – Keskerakonna, EKRE ja Isamaa koalitsioon – Eestit?

On juba muutnud. Paljud ütlevad, kas ikka peame Eesti mainest nüüd rääkima. Peame küll. Seda ehitatakse pikkade aastate jooksul ja mitte ainult valitsuste, vaid Eesti inimeste, ettevõtjate, diplomaatide, ametnike, õpetajate, kõigi poolt. Aga seda on nii lihtne rikkuda. Praegu on piisanud vaid ühest nädalast, et suured rahvusvahelised ajalehed, mida loevad ka meie liitlased, käsitlevad Eestit enam mitte innovaatilise, edumeelse, eestvedava väikeriigina Venemaa piiril. Täna oleme ühes pundis Ungari ja Poolaga.

Kui sa lähed ministrina riigikogu ees tegema valge mehe ülemvõimu märki, väites, et see on tavaline "okay", siis see on vaidlus, mida Eesti poliitikud ei peaks pidama New York Timesi või mõne suure ajalehe külgedel. See on lollus, sügav lollus, mis meid kahjustab.

Novembris 2016 küsis välismeedia samuti, et kas Eesti pöörab vasakule ja Kremli suunas, sest teie aitasite Keskerakonnal tõusta opositsioonist peaministriparteiks. Aga tegelikult ei juhtunud midagi hullu.

Tuletan meelde, toona moodustatud valitsus leppis koalitsioonilepingut kirjutades esimese teemana kokku välis- ja julgeolekupoliitika peatüki ning keegi ei viinud kusagilt välja Euroopa Liidu lippe.

Ka praegu sõnastas uus koalitsioon esmalt välis- ja julgeolekupoliitika järjepidevuse põhimõtted.

Jah, aga see, kuidas on ennast väljendanud uue valitsuse ministrid...

Keegi neist ei ole öelnud, et Euroopa Liit on saatanast või astume NATO-st välja.

Sümbolite keel on väga tugev. Kui Eesti teine inimene, kelleks on riigikogu esimees, käsib parlamendi hoonest välja viia Euroopa Liidu lipud, siis midagi kujundlikumat on raske välja mõelda. See on tugev sõnum. Või kui siseminister ja rahandusminister annavad ametivande ning teevad üle maailma tuntud rassistliku valge mehe ülemvõimu märgi oma parlamendi ees – mis saab olla veel tugevam sõnum?

Võibolla me mõtleme üle ja EKRE juhid on vaid retooriliselt provotseerivad, tegelikult aga hakkavad oma ministeeriume ja üldse riiki mõistlikult valitsema?

Me ei saa võtta riigi valitsemist nagu kohaliku omavalitsuse juhtimist, et kas torud on korras ja teedel augud paigatud. Vaatame ikka, milline on meie valitsuse moraalne majakas, kus see plingib. Vähemalt esimene nädal on näidanud, et EKRE juhid ei hakka oma retoorikat muutma ja see kujundab hoiakuid Eestisse.

Meil ei ole mõtet siunata EKRE juhte, sest nemad on kogu aeg sama juttu rääkinud. Aga – miks me laseme neil valitseda? Miks Keskerakond ja Isamaa lasevad neil valitseda?

Sest Keskerakonnal, EKRE-l ja Isamaal on kolme peale parlamendis enamus.

Aga Eesti elu ei ole ainult parlamendi enamus. Eesti elu on meie julgeoleku, meie arengu, meie väärtussüsteemi eest seismine. Kui Jüri Ratas, Helir-Valdor Seeder, Jüri Luik, Viktoria Ladõnskaja-Kubits, kõik 56 [koalitsioonipoliitikut] räägiksid sama juttu, mida EKRE esimees ja aseesimees räägivad ja ütleksid, et meil on parlamendi enamus, siis poleks midagi teha – Eesti rahvas tegi selle valiku. Aga nii ju ei ole. Jüri Ratasel on silmad häbi täis, ta kaotab oma valijaid. Me ei saa öelda, et Eesti rahva enamus on seda otsustanud.

Mis teie jutu mõte on?

Et see valitsus ei saa edasi minna.

Aga läheb ju.

Vaikides ei saa seda pealt vaadata. Vaikiv alistumine, harjumine on kõige õudsem, mis võib juhtuda. Eesti ei ole üks pisike iseeneses toimiv süsteem. Me saime õppetunni 1939-1940, kui olimegi üksi. Me peame aru saama, kuhu me kuulume, millised on meie väärtused. Minister Kuusiku (perevägivalla kahtluste tõttu pärast ühte tööpäeva ametist lahkunud väliskaubanduse ja IT-minister, toim) kaasus näitas, et – õnneks – päris vaikides pealt ei vaadata.

Suur roll on meedial, aga veelgi suurem kõikidel inimestel, kes tunnevad, et kaduma hakkab see, mille nimel on tööd tehtud. Mugandumine on kõige halvem asi, mis võib juhtuda.

Toomas Sildami intervjuu Margus Tsahknaga Autor: Siim Lõvi /ERR

Kui pikka iga praegusele valitsusele ennustate?

Poliitiliselt vaadates, siis kuhu on Keskerakonnal ja Isamaal minna? Üks nendest jääb ju võimust ilma, opositsiooni, sest mõlemad järgmisesse [teistsugusesse] valitsusse koos ei mahuks. Pärast nende esimest ühist nädalat võib arvata, et see valitsus kukub kiiremini kui neli aastat.

Kas EKRE juhtide retoorika maheneb?

Ma ei usu.

Mida nad esindavad – äärmuskonservatiivsust või äärmuspopulismi?

Pigem äärmuspopulismi.

Populism ei ole poliitika, vaid vahend võimule pääsemiseks. Nagu näeme, võib see sihile viia?

Ja viibki sihile, mitte ainult Eestis. Lugesin Washington Posti, et Donald Trump esitab USA presidendina keskmiselt kaks valefakti päevas. Ta on võimul, ta juhib maailma.

Vaadake, mis Euroopas toimub. Need Euroopa Parlamendi valimised on päris otsustavad Euroopa tuleviku ja meie enda julgeoleku suhtes. Igal juhul saab populistide seltskond olema Euroopa Parlamendis varasemast suurem ja nad on ka omavahel organiseerunud. Osasid neist rahastab kurat teab kes. [Prantsusmaa paremäärmuslaste liidri Marine] Le Peni näide tõi asjad väga selgelt välja – Putini Venemaa rahastas. Eesti ei saa olla selliste klubi liige.

Miks teised erakonnad ei suutnud kõnetada neid inimesi, kes toetasid valimistel EKRE-t?

EKRE-laadsete sõnumitega meil teist erakonda polnudki. Teiseks suutis EKRE esitada väljakutse kogu poliitilisele süsteemile. Nad olid küll parlamendis, aga suutsid käituda uue tulijana.

100 000 inimest võttis selle väljakutse omaks?

Jah, 100 000 inimest. Aga ülejäänud ei võtnud.

Võibolla siin ongi üks teiste erakondade viga, et räägitakse üldistavalt "EKRE" ja sellega solvatakse neid, kes tunnevad end niigi unustatuna?

Igas ühiskonnas on alati neid, kes tunnevad ennast unustatuna, on jäänud elus hammasrataste vahele. Sotsiaaldemokraadid, ka Keskerakond peaksid nende inimeste eest seisma. Ma ei tea, miks nad neid ei kõnetanud. Tegu on küsimusega, millele sotsidel tuleb nüüd vastata, kui nad hakkavad valima endale uut esimeest.

Toomas Sildami intervjuu Margus Tsahknaga Autor: Siim Lõvi /ERR

Riigikogu valimistel jäi Eesti 200-l parlamenti jõudmisest puudu 0,6 protsenti ehk alla 3500 hääle. Valus?

Muidugi on valus. Aga viie kuuga tulla parlamendivalimistele, see oli väga raske ülesanne. 125 kandidaadist ei ole 124 olnud tipp-poliitikas.

Arvan, et nõudlus Eesti 200 suguse erakonna järele tekib nelja aasta jooksul ja Eesti 200 tuleb läbi kohalike valimiste [sügisel 2021] riigikogu valimistele.

Kuivõrd on õigus neil, kes ütlevad, et Eesti 200 oli parlamendivalimiste kampaanias unisevõitu ja kaotas tempo, mis mullu kevade lõpus oli päris paljutõotav?

Väga palju dikteerib suurte erakondade kampaania, mille kõrvalt on uustulnukal keeruline tõusta pildile. Teiseks võttis Eesti 200 kursi, et räägime sisulistest asjadest, mis on Eestis vaja ära teha, olgu selleks hariduse-, sotsiaal- ja tervisevaldkond. Need teemad ei ole praegu üldse valitsuse päevakorras, kuid nelja aasta pärast näevad inimesed, et ravijärjekorrad on veelgi pikemad, omaste hoolduse probleemid on veelgi süvenenud, meil napib õpetajaid...

Üks kolleeg ütles Eesti 200 pika plaani kohta, et järjest vähemates Eesti kodudes tehakse moosi ja pannakse oma maalapil kartulit, inimesi ei huvita pikk plaan.

Võibolla tõesti... On öeldud, et vabaduse tähtsusest saad aru siis, kui hakkad seda kaotama. Ehk on Eesti ühiskonnal läinud väga libedalt ja tuleb üle elada üks tõsine kriis, mitte ainult majanduslik, vaid ka väärtuste konflikt.

Mullu augustis ütlesite intervjuus ERR-ile, et Eesti 200 "küsimus on, kas suudetakse ehedalt oma ideed panna lauale ja inimestele neid selgitada nii, et tekib tugev toetus". Miks te ei suutnud seda?

Sest debatt ei läinud sisu peale. Tasuta asjade lubamisega suudeti vanal rajal püsida ja see veel haaras inimesi. Lisaks muutusid [valimiskampaania] põhiküsimusteks "Kas võidab Kesk- või Reformierakond? Kui palju hääli saab EKRE?". Sisulist debatti eriti ei olnud, et mis saab Eestist nelja aastaga, milline on ühe või teise erakonna pikem plaan.

Kui Eesti 200 pääsenuks parlamenti, kas siis me räägiks teistsugusest koalitsioonist ja teistsugusest valitsusest?

Reformierakond sai kompensatsioonisüsteemi tulemusena suure osa Eesti 200-le antud häältest, nii tuli neile kolm-neli parlamendikohta lisaks. Aga kui Eesti 200 oleks kogunud riigikogus kaheksa-üheksa kohta, siis olnuks meil hoopis teistsugune valitsus.

Milline?

Seal ei oleks olnud EKRE-t. Ja ülejäänutega oleks läbi räägitud päris reformidest. Eesti 200 osalusega valitsuse puhul arutaksime selles intervjuus näiteks millist riigireformi me tahame teha või kuidas me kavatseme reformida Eesti haridussüsteemi niimoodi, et igas Eesti punktis oleks võimalik saada kvaliteetset  haridust või kuidas me vähendame ravijärjekordi. Seda me ju praeguse valitsuse puhul ei aruta.

Paljud inimesed on öelnud Eesti 200 liikmetele, ka mulle, et kui nüüd saaks uuesti valida, siis pigem toetaksid nad Eesti 200, et ära hoida see, mis juhtus.

Tagantjärele valida ei saa.

Ei saa. Saab valida Euroopa Parlamendi valimistel.

Toomas Sildami intervjuu Margus Tsahknaga Autor: Siim Lõvi /ERR

Miks on Eesti 200 esinumber Euroopa Parlamendi valimistel just Postimehe endine peatoimetaja Lauri Hussar?

Kristina Kallas, kes on meie esimees, ütles selgelt, et tema paneb kogu oma energia Eesti 200 ehitamisse. Nüüd ongi selleks aeg. Olgem ausad, kui me selle mandaadi saaksime, siis Brüsselist on väga raske teha erakonna esimehe tööd.

Lauri [Hussar] oli valmis võtma vastutust ja tema riigikogu valimiste tulemus [1300 häält Nõmmel ja Mustamäel] näitab, et ta kõnetab inimesi. Ta on värske, uus nägu. Arvan, et tal läheb hästi.

Kuidas Eesti 200-l läheb 26. mail?

Kas need valimised on reaktsioonivalimised [uuele valitsusele] või ei, siin on küsimus. Meil on teoreetiline võimalus üks mandaat saada. Muidugi tegid britid meile "teene": kuna nad ei taha Euroopa Liidust kuidagi lahkuda, siis Eestile ette nähtud kuue koha arvestuses on eduks vaja kõrget toetuse protsenti. Aga meie esimene eesmärk on panna Euroopa Parlamendi valimistel oma lipp püsti.

Toetus teie nimekirjale on praegu nelja protsendi ümber – ei ole just eriti lootusrikas seis?

Ei ole. Aga palju on neid, kes pole veel otsustanud. Kuigi aega on ka vähe.

Kuidas veenab Eesti 200 enda toetajaid tulema tavaliselt madala osalusprotsendiga Euroopa Parlamendi valimistele?

Ütleme enamvähem sama, mida riigikogu valimiste eel, kuigi siis paljud meid ei uskunud. Kui tahate ärgata Euroopas, kus Eesti on kaitstud ja hinnas on progressiivsed väärtused, siis tulge valima. Kui te ei taha ärgata Eestis, kus tunnete sama nagu pärast riigikogu valimisi, siis te peate välja tulema.

Milline Eesti erakond kui palju kohti Euroopa Parlamendis saab?

Reformierakond võidab need valimised ja praegused uuringud näitavad neile kahte kohta. Saab näha, kui paljusid nende toetajaid häirib olukord praeguses valitsuses ja kui paljud jäävad [valimistest] eemale. Sotsid valivad endale uut esimeest ja on tänu sellele avalikkuse tähelepanu all... Keskerakond saab kindlasti mandaadi ja kaks kohta jääb jagada kõigile ülejäänutele.

Kui te Euroopa Parlamenti ka ei saa, kas siis viskab Eesti 200 püssi põõsasse?

Kindlasti mitte. Möödunud nädalal oli Eesti 200 Tallinna piirkonna asutamine, me ehitame erakonda, meiega liituvad inimesed. Eesti 200 aeg tuleb nelja aasta pärast parlamendi-, enne seda kohalikel valimistel.

Euroopa Komisjoni Eesti esinduse juht Keit Kasemets ütleb, et Euroopa Parlamendi peateemad on ränne, kliima, keskkond ja põhiväärtused. Kas ka Eestis?

Siin taanduvad kõik need teemad ühele sõnale – julgeolekule. Eesti rahvuslikule julgeolekule. Arvan, et Eesti inimesed ei toeta meie kuulumist Euroopa Liitu, kuna sealt saab toetusi, vaid sellepärast, et Euroopa Liit koos NATO-ga tagab meie julgeoleku. Ja ärme unusta, et meie julgeolekut tagavad ka meie väärtused.

Meil on praegu [kaitseväe suurõppus] Kevadtorm, Eestis on 800-1000 Briti sõdurit. Tunnen päris paljusid nende juhtivaid figuure, kes peavad Londonis pidevalt tõestama, miks nende sõdurid on briti maksumaksja raha eest Vene piiri ääres ja miks nad on valmis sõjalise konflikti esimese 24 tunni jooksul sõna otseses mõttes surma saama. Ja nüüd seda kõike olukorras, kus Eesti hakkab järjest enam näitama keskmist sõrme nendele väärtustele. Need on küsimused, mida tegelikult küsitakse.

Kui aga räägime põgenikest Euroopas, siis järgmised põgenikud võivad olla kliimapõgenikud. Inimesed, kes tulevad ära mitte sõja eest, vaid põhjusel, et neil ei ole enam vett.

Kas Euroopa Liit peaks püstitama enda loosungi "Europa first!", "Euroopa ennekõike!"?

Jah. [Prantsusmaa presidendi Emmanuel] Macroni puhul on mulle väga südamelähedane, kui ta räägib Euroopa tšempionitest. Ehk siis, ka Euroopa Liit peaks olema oma suurte, globaalsete ettevõtete selja taga, nende huve kaitsma, sest need on ühed suuremad mootorid Euroopa majandusele. Nii nagu Eestil tuleb olla enda ettevõtete taga.

Üleüldse peaks Euroopa Liit olema majanduslikult sitke mängur. Me näeme tugevat USA-d, tugevat Hiinat, tõusvat Venemaad... Meil aga on kõige võimsam ajupotentsiaal maailmas, planeedi siinne osa on kõige paremini haritud.

Samas ei toeta ma Macroni ideed luua Euroopas ühine sotsiaalkaitsesüsteem või ühtne maksupoliitika.

Toomas Sildami intervjuu Margus Tsahknaga Autor: Siim Lõvi /ERR

Millega te oma päevi riigikogust lahkumise järel sisustate?

Praegu pühendun perele, kus on aastane Franz. Meil oli kokkulepe abikaasa Anna-Gretaga, et tema veab globaalset puidumõõtmise ettevõtet ja muudab maailmas metsapoliitikat. Mina olen pidanud erinevaid loenguid, viimati idapartnerluse raames Gruusias.

Kuidas te raha teenite?

Endise riigikogu liikmena saan ma hakkama, tänu meie hüvitiste süsteemile.

See on pooleks aastaks, siis on parlamendist lahkumise hüvitis otsas.

Siis tuleb hakata tööd tegema. Olen mõelnud, et äkki saan nüüd Eesti riigile maksumaksjana tagasi teenida selle raha, mille riik on seni minu peale pannud läbi avaliku sektori. On mõned konkreetsed ideed.

Olete poliitikas aastast 2003. Kui kauaks sinna jääte?

Ma ei tea.

Poliitikas pettunud veel ei ole?

Poliitikas ei ole kohta pettumusel. Aga väga paljud inimesed pettuvad selles valitsuses, ja mitte ainult väärtusküsimuste tõttu, vaid ka enne valimisi antud lubaduste mittetäitmise tõttu. Võin kihla vedada, et meie haridussüsteem, sotsiaalsüsteem, ettevõtluskeskkond ei lähe selle valitsuse ajal paremaks.

Toimetaja: Toomas Sildam



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: