Ajaloolane: Krimmil on Venemaa jaoks mitu tähendust
Venemaa on kuulutanud, et Krimm on nüüd tema territoorium igaveseks. Põhjusi, miks just see poolsaar Venemaa jaoks nii oluline on, lahkab saksakeelse kultuuriruumi üks parimaid Vene ajaloo tundjaid, Viini Ülikooli ajalooprofessor Kerstin-Susanne Jobst, kes käis möödunud nädalal Tallinnas oma vastavateemalist raamatut tutvustamas.
Jobst arvab, et kunagi võib Ukraina Krimmi ju tagasi saada, ent usub, et tema silmad seda ilmselt ei näe. Nimelt ei ole Krimm lihtsalt üks piirkond, mille arvel impeeriumi laiendada ning Kremli kuulsust venelaste silmis suurendada, vaid tegu on Vene kultuuriteadvuses väga olulise paigaga, mille tähtsust on teadlikult kultiveeritud mitte sugugi ainult nõukogude ajal, vaid juba paarsada aastat, vahendas "Välisilm".
"18. sajandi lõpus, 19. sajandi alguses algas minu arvamuse ja minu uurimistulemuste kohaselt kollektiivse omastamise protsess, mille kohaselt Krimm on "naš", on "meie oma"," ütles Viini Ülikooli ajalooprofessor Jobst.
Krimmi ka kultuuriteadvuses Vene alaks kuulutamisel on Jobsti sõnul mitu põhjust. Esiteks muidugi pragmaatilised - Krimm asub strateegiliselt heas kohas, lausa võtmepositsioonil, kui on plaanis impeeriumit edasi laiendada.
Sama olulised on aga ka ajaloolised või pseudoajaloolised põhjused. Esiteks andis Krimm kui Antiik-Kreeka osa Venemaale võimaluse tunda enda hiilgeaegade Kreeka pärijana. Teiseks olevat just Krimm koht, kus suurvürst Vladimir ristiti ning kust seega sai alguse kogu Venemaa ristiusustamine. Tõestada seda pole küll suudetud, aga kultuuriteadvuse jaoks piisab müütidestki. Seega on Krimmi tähtsus Venemaa jaoks vähemalt sama suur, kui Kosovol Serbia jaoks.
"Kui te jälgite debatte pärast 2014. aasta sündmusi, näiteks seda, mida Vene Föderatsiooni välisminister Sergei Lavrov või isegi Putin on öelnud, siis nad alati rõhutavad Krimmi usulist, pühapaiga tähtsust. Seda võrreldakse tihti Kosovoga. Kui rääkida Krimmi sõjalisest tähtsusest, mida juba varem rõhutasin, võrreldakse Krimmi tihti ka Pearl Harboriga," selgitas Jobst.
Et õigustada Krimmi hoidmist enda käes, on Venemaal levitatud igasugu lugusid. Õieti algas nende levitamine juba enne Krimmi hõivamist. Üks neist lugudest räägib, kuidas omaaegne Nõukogude Liidu juht, ise Ukrainast pärit Nikita Hruštšov kinkis Venemaale kuulunud Krimmi Ukrainale. Austria ajaloolase hinnangul pole väide päris vale, sellega kaasneb aga nüansse, millest Venemaal ei räägita. Üks neist on, et sõjas kõvasti kannatada saanud Krimmi ülesehitamine jäeti nõnda Ukraina NSV kanda. See pole aga 1954. aastal tehtud nn kingituse kõige piinlikum nüanss.
"Krimmi tatarlaste küüditamine toimus 1944. aasta mais. Isegi tol ajal ütles nii mõnigi, et see on väga ebaõiglane poliitika Krimmi tatarlaste, Krimmi kreeklase ja bulgaarlaste suhtes. Aga kui teha Krimmist Ukraina osa, ei ole see ebaõiglus enam ainult Moskva süü," märkis Jobst.
Venemaa president Vladimir Putin on palju rääkinud, kuidas ukrainlased ja venelased on vennasrahvad ning tegelikult üks ja seesama rahvas. See jutt peegeldab Venemaa soovi Ukraina tervikuna alla neelata. Ka Ukrainal tervikuna on Venemaa imperialistlikus kultuuriteadvuses tähtis roll. Siiski jääb Krimm eriseisundisse ka kõike seda arvestades, sest Krimm on piirkond, kus elab kõige rohkem ennast ise venelasteks, mitte ukrainlasteks pidavaid inimesi. Nii palju pole neid isegi mitte Donbassi nn rahvavabariikides.
Toimetaja: Laur Viirand