Erik Gamzejev: Põxit on käes ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Põhjarannik

Erik Gamzejev teeb Vikerraadio päevakommentaaris juttu sellest, et ehkki põlevkivielektri taandumine ei tohiks tulla suure ootamatusena, ei ole riik sellega kaasnevateks sotsiaalmajanduslikeks tagajärgedeks ikkagi valmis.

Põxit on käes. Kusjuures nõnda, et selle eest ühed tulisemad võitlejad, nagu näiteks Züleyxa Izmailova või Rainer Vakra, ei pidanudki selle saavutamise nimel vaeva nägema.

Oluline on siinjuures siiski täpsustada, mida Põxiti all täpsemalt silmas pidada. Mürkrohelistele on see põlevkivi kasutamise täielik lõpetamine, helerohelisema tiiva esindajad oleksid õnnelikud esialgu ka selle üle, kui Eestis saaks otsa põlevkivist elektri tootmise ajastu. Just see ongi praegu sündimas.

Salaelektri smugeldamine

Suurem osa Narva jaamade plokkidest seisab jõude alates veebruari keskpaigast. Eesti Energia tõdeb esimese kvartali aruandes, et elektri tootmine vähenes eelmise aasta sama perioodiga võrreldes viiendiku võrra ja seda just põlevkivi otsepõletusel toodetud elektri arvelt. Märgiline tähis on seegi, et selle aasta esimese kolme kuu jooksul ostis Eesti esimest korda viimaste aastakümnete jooksul elektrit rohkem sisse, kui müüs välja.

Kuigi elektri hind on kasvanud aastaga 15 protsenti, on põlevkivielekter turult suuremal osal tänavusest aastast tõrjutud olnud. Ei ole mõtet turbiine pööritada, kui iga töötunniga tiksuks riigiettevõttele kahjumit. Üheks peamiseks põhjuseks on aasta jooksul mitmekordselt kasvanud süsiniku saastekvootide hinnad, mida Narva jaamad peavad maksma.

Teiseks põlevkivienergeetika suretajaks on aga Venemaa elektri üha suuremates kogustes voogamine Põhjamaade ja Balti riikide elektriturule. Seejuures on tegu elektriga, mille tootjad ei pea erinevalt Eesti ja teiste Euroopa Liidu riikide fossiilkütuste kasutajatest saastekvoote ostma. Kui Venemaalt tulevatele maksuvabadele sigarettidele või kütusele peavad piirivalve ning maksu- ja tolliamet halastamatut jahti, siis olemuslikult samasuguse salaelektri smugeldamist siinsele turule ei takista mitte miski.

Põlevkivist elektri tootmine päris nulli Eestis ilmselt lähemate aastakümnete jooksul ei satu. Üle 600 miljoni euro maksma läinud efektiivne ja väiksemate süsinikuheitmetega Auvere jaam peaks suutma konkurentsis püsida ja selle seismapanek vaid põhimõtte pärast oleks terve mõistuse vastane.

Nelja vanema energiaploki lubatud töötunnid on õige pea otsa saamas. Oluline küsimus on, kui paljudeks mänguminutiteks lubab turg platsile tulla rekonstrueeritud põlevkiviplokkidel, millesse on viimaste aastate jooksul paigaldatud kallid väävli- ja lämmastikupüüdjad.

Kui põlevkivielektri väljavaated jäävad sama kesiseks, kui need on olnud viimastel kuudel, siis on selge, et ka põlevkivivajadus ei vähene mitte paari miljoni tonni võrra aastas, nagu veel hiljuti arvati, vaid rohkem. See omakorda võib tähendada, et praeguseks mahahüütud ligikaudu saja energeetiku ja 150 kaevuri koondamisele võib tulla lisa.

Paha sõnum Ida-Virumaa jaoks

Eesti Energia juhid nimetavad energeetikas praegu toimuvat transformatsiooniks, milleks nad on väidetavalt ka valmistunud. Tõepoolest, Eesti Energia on veel eelmise juhi Sandor Liive ajal juba kümme aastat tagasi näinud ette põlevkivienergeetika taandumist, mida pidanuks asendama õlitootmise mahu mitmekordne kasv.

Tollase prognoosi esimene pool lähebki praegu täppi, teisega on mõnevõrra kehvem seis. Plaanide järgi oleks pidanud Narva lähedal Auveres juba praegu täies mahus huugama kolm uue põlvkonna õlitehast Enefit280. Aastaks 2016 oli Eesti Energial plaanis toota põlevkivist 1,6 miljonit tonni kõrgväärtuslikke vedelkütuseid, milleks oleks kulunud kümme miljonit tonni põlevkivi aastas.

2019. aasta kevadel on olemas ainult üks uus tehas, mille toodanguks on kõrge väävlisisaldusega õli, aga mitte kõrgväärtuslik vedelkütus, mille tootmiseks oleks vajalik ka rafineerimistehase olemasolu. Seda pole aga mastaabiefekti seisukohast mõtet rajada enne, kui uusi töötavaid õlitehaseid on vähemalt kolm.

Sel aastal aga kaalutakse alles teise tehase rajamise investeerimisotsust. Kui see peaks sündima, siis värsket lisaõli on oodata paremal juhul ehk alles nelja aasta pärast. See tähendab seda, et järgnevatel aastatel jääb vajadus põlevkivi järele väiksemaks ja seeläbi läheb vähem tarvis ka kaevurite tööd.

Ida-Virumaa jaoks on see päris paha sõnum, sest selle maakonna majanduse mitmekesistamise ponnistustest hoolimata on Eesti keskmisest märgatavalt suurema palgatasemega energeetika ja mäetööstus piirkonna põhilised töö ja leiva andjad, mis hoiavad kohalikku elujärge üleval.

Eesti Energia mänedžeridele ei maksta palka mitte Ida-Viru sotsiaalmajanduslike probleemide lahendamise, vaid omanikule ehk riigile võimalikult suure kasumi teenimise eest. Sellega on nad hästi toime tulnud. Mullu teenis Eesti Energia koos tulumaksuga riigile üle 70 miljoni euro kasumit. Muud maksutulud lisaks.

Kui palju muretseb Ida-Virumaa käekäigu pärast praegune Eesti ülemenergeetik ehk Eesti Energia üldkoosolek rahandusminister Martin Helme isikus, saab loodetavasti peagi näha. Küll aga tõotab põlevkivienergeetika taandumine üsna kindlasti peavalu värskele sotsiaalministrile Tanel Kiigele.

Põlevkivielektri taandumine on olnud ette teada juba ammu. Nüüd, kui see aeg kätte on jõudnud, ei ole riik sellega kaasnevateks sotsiaalmajanduslikeks tagajärgedeks ikkagi veel valmis.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: