Uus reaalsus: alternatiivsed energiaallikad löövad elektri hinna üha enam kõikuma ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Tuulepargi tuulikud
Tuulepargi tuulikud Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Eesti Energia teatas teisipäeval, et esimeses kvartalis sai neist kui tavapärasest elektri eksportijast selle importija. Tõenäoliselt on sellest kujunemas trend, nagu on minevikku jäämas ka stabiilne elektri hind, kuivõrd üha ulatuslikumas kasutuses tuule- ja päikeseenergia hind sõltub stiihiast. See paneb turgu otsima lahendusi, mis tagaks nii energiakindluse kui ka stabiilsema hinna.

Olukord, kus Eesti Energia toodab vähem elektrit kui müüb ehk peab puudujäägi importima, on ajapikku kujunemas ilmselt trendiks.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi (MKM) asekantsler Timo Tatar ütles, et see sõltub mitmest asjaolust. Eesti energeetika turuolukorra määrab suuresti ära CO2 hinnatase. Kui see on parajasti kõrge - näiteks möödunud aasta viielt-kuuelt eurolt tonnist on see praeguseks tõusnud 27 euroni tonnist -, on selle võrra kõrgem ka põlevkivist toodetud elektri hind. 27-eurose lisaga põlevkivielekter ei ole paraku konkurentsivõimeline, mistõttu pole mõtet seda ka nii palju toota, sest keegi ei osta.

"Seetõttu meie konkurentisvõime järjest väheneb. Aga see ei ole iseenesest midagi ootamatut. Seda, et konkurentsivõime väheneb ja põlevkivil põhinevaid tootmisjaamu pigem suletakse kui avatakse, oleme me ette näinud," ütleb Tatar.

Seetõttu näevad nii energiamajanduse arengukava kui ka kliimapoliitika ette, et põlevkivist toodetakse elektri asemel järjest enam kütteõli.

"Vedelkütuste tootmine kasvab maailmas, mitte ei kahane," põhjendas Tatar plaane. Pealekauba saab sedasi kivist rohkem väärtuslikku kätte kui elektrit tootes.

Üksiti on paratamatus, et elektritootmisportfell tulevikus mitmekesistub. Kui 10-15 aastat tagasi tähendas taastuvenergia peamiselt tuuleenergiat, siis nüüd kasvab järjest enam biomassi osakaal ning kõik Eesti suuremad linnad on nüüdseks varustatud soojuse ja energeetika koostootmisjaamadega. Kasvamas on ka päikeseenergia osakaal.

"Täna tuleme paradigmast, kus oleme ajalooliselt olnud elektri eksportöörid. See on nüüd vaikselt muutumas, aga selles pole midagi traagilist. Meie tootmisportfell hakkab olema rohkem volatiilne," ütles Tatar. "Oleme elektri eksportijad, kui päike paistab ja tuul puhub, aga ka importijad, kui see ei kata meie vajadust. Tulevikus oleme rohkem sõltuvad impordist. Meil on Euroopa ühed paremad elektriühendused naabritega, seega selles pole midagi eriskummalist, selliseid riike on palju teisigi."

Moodsamad põlevkivielektrijaamad suudavad "süüa" ka puiduhaket ehk madalakvaliteedilist puitu. See ongi järgmine samm, kuidas vähendada põlevkivienergia osakaalu.

Teisalt aga peab riik leidma lahendusi, kuidas kasvatada ka tuuleenergia osakaalu. Aidus ja Hiiumaal toimuv näitab, et kuigi libedalt see ei lähe - Ida-Virumaal ei sobi riigile ärimehe plaanid, millega ta kooskõlastustest üle sõidab, Hiiumaal aga peatas tuulikupargi arendamise kohaliku kodanikuühenduse vastuseis.

Sellegipoolest on Tatar kindel, et ühel hetkel on Eesti olukorras, kus igas maakonnas on ka tuuleenergia tootmine olemas. Selleks tuleb lahendada mitmed probleemid, alates radarite töö takistamise küsimusest ja lõpetades kohaliku kogukonna vastuseisuga.

Taastuvenergia suurem osakaal viib ka elektrihinna suurema kõikumiseni.

"Kui varem lülitati jaamad vajadusel nupust sisse ja välja ja oli väga stabiilne hind, siis tulevikus, kus allikaks on üha enam päike või tuul, mis neid käitab, pole enam kindlat hinda – kui tuult-päikest pole, on elektri hind väga kõrge ja vastupidi," ütleb Tatar. "Aga ehkki tulevikus kõigub hind rohkem, siis tarbijatele tähendab see vast, et ära ei kao ka pakkujad, kes kõikumise riski enda peale võtavad, nii et tarbijale ei pruugi see väga suurt muutust kaasa tuua."

Kujunev olukord soosib elektri salvestusseadmete tootjate turuletulekut. See aitaks ka elektri hinda ühtlasemalt jaotada ja elektrit müüa. Praegu on Eestis vähemalt kaks ettevõtet, kes sellist lahendust arendavad - OÜ Energiasalv Pakri arendatav 500-megavatine Paldiski pumphüdroakumulatsioonijaam, mis loodab ehitamiseks vajalikud kooskõlastused saada järgmise aasta alguseks, ja Eesti Energia pumphüdroelektrijaam, mis peaks tulevikus rajatama suletava Estonia kaevanduse aladele. Viimane jääb aga kõige varem järgmise kümnendi keskpaika.

Hüdroakumulatsioonijaama tööpõhimõtteks on merevee üles-alla liigutamine maa-aluses veereservuaaris – kui elektrit on palju, siis pumbatakse vesi ülemisse reservuaari, kui vähe, siis lastakse ülemisest reservuaarist vesi välja.

Järjest enam on hakatud rääkima ka uue generatsiooni tuumaelektrijaama rajamisest. Selle tehnoloogia arendamisest on teatanud OÜ Fermi Energia.

Selle asutaja ja juhatuse liige Kalev Kallemets ütleb, et kõrgema CO2 hinna juures pole mingit loogikat rajada uut põlevkivielektrijaama või ka gaasielektijaama.

"Metsa põletamine pole samuti populaarne ega jätkusuutlik. Tuuleoptimistid loodavad rajada Läänemerre suuri, üle 400-megavatiseid tuuleparke, kuid sellega on mitu probleemi," ütles ta, nimetades nii asjaolu, et tuul ei puhu ka merel kogu aeg või on väga muutuv, aga üksiti kaasneks sellega ka vajadus rajada enam kui 200 km pikad võimsad ülekandeliinid üle Sindi või Harku alajaama. Lisaks ohustab Läänemere põhjaosa jäätumine tuulikuid, kui tuul on vali. Lisaks siis veel julgeolek ehk radariohutus.

Võimalik, et need probleemid on kuidagi ületatavad, kuid ületatav ei ole tuule varieeruvus ning see, et Eleringi varustuskindluse arvutuse metoodikas ilmast sõltuvaid võimsusi ei arvestata varustuskindluse allikana ehk pole kindlust, et näiteks 2027. aasta 12. veebruaril, kui on kõrgrõhkkond ja keskmine tuulekiirus ca 3 m/s ka merel, saame vajalikku elektrit," piltlikustas Kallemets.

Ta ei pea tuuleparkide arendamist ka Lätis-Leedus kuigi perspektiivikaks. "Baltikumi defitsiit juba 2015. aastal oli ca 7 TWh. Nüüd, kui Eesti on importija, siis on see ca 9 TWh. Ja kui 2025. aastal toimub desünkroniseerimine ehk Vene ja Valgevene elektri import Lätti ja Leetu lõppeb, on ainus lootus impordil Soomest ja Rootsist, sest ka Poola - kust praegu on 600 MW ühendus Leetu - olles kivisöest elektri tootja, on raskustes kõrgema CO2 hinna korral," põhjendab Kallemets, lisades, et defitsiidiga maadleb ka Soome ning kui Rootsi järgmise aatsa jõuludeks kaks tuumareaktorit sulgeb, väheneb ka nende tootmine 15 TWh.

Kallemets lisas, et Vene ja Valgevene võrkude desünkroniseerimine eeldab Lätilt-Leedult miljoneid eurosid maksvatesse voolutransformeritesse investeerimist.

Meid mõjutab seegi, et kolme aasta pärast, kui Saksamaa sulgeb kaheksa tuumajaama, saab ka sellest suurriigist elektri importija. See jääb samasse ajajärku sellega, kui oma söejaamu sulgevad Soome ja Taani. Seega on lähiümbruses kõigil energiavajadus oma jaamade sulgemise tõttu kasvamas, mistõttu Kallemets ei jaga MKM-i optimismi, et kusagilt ikka Eesti elektrit sisse osta saab. Samuti viib defitsiit paratamatult elektrihinna tõusuni.

Tuumajaama rajamine vajab tõestust ja arutelu

Fermi Energia vastus on tuumaelektrijaam.

"Fermi Energia nägemus on, et juhul, kui esimene väike moodulreaktor Kanadas või USA-s saab rajatud 2028. aastaks, siis selleks ajaks on Eestis tehtud piisavalt ettevalmistavat tööd, et saaks veenduda uue tehnoloogia ohutuses ning esitada Eestis ehitusloa taotlus. Parimal juhul saaks seega 2029 alustada kolmeaastase ehitusega, et rajada päevasel ajal 400-600 MW elektrit tootev jaam 2032. aastaks. Kiiremini tootmiseni jõudmine ei ole tõsiseltvõetav ning ka see on päris pingelise ajagraafikuga tööplaan," tõdes Kallemets.

Timo Tatar MKM-ist nõustub, et tuumaenergiata pikaajalisi kliimaeesmärke täita ei saa.

"Kui me vaatame sellist eesmärki, mida EL tervikuna endale seadnud on - vähendada CO2 emissiooni 80 protsenti ja aastaks 2050 veelgi enam -, siis mina isiklikult ei näe, kuidas seda eesmärki on võimalik saavutada ilma tuumaenergiata," tõdes Tatar, lisades, et uue põlvkonna tuumaenergia tehnoloogia on väidetavalt lahendanud ka need probleemid, mis varem katastroofe on põhjustanud.

Samas jääb Tatar tuumaenergia suhtes ikkagi äraootavale seisukohale.

"Ma ei rutta ütlema, et Eestis tulevikus tuumaenergial kohta pole või siis, et on. See on alles arendusfaasis. Oleme kuulnud lootustandvat juttu, aga kuni seda pole reaalselt litsentseeritud ega töösse pandud, seni on neil lihtsalt hea ja teoreetiline julgustav jutt. Ootaks esimeste reaktorite litsenteseerimised ära, et kas kõik on tõesti nii hea nagu näib, selle pinnalt saab teha need otsused," ütleb Tatar.

"See on väga pikaajaline otsus, kui riik otsustab hakata tuumaenergia riigiks. Sellega rakendub rida erinevaid kohustusi just ohutuse ja jäätmete seisukohalt. On tuumaohutus ja tuumavastutus: mida teha jäätmetega ja mida teha, kui juhtub kõige hullem. See tuleb ühiskonnas läbi arutada, selleks on kindlasti vaja aega ja infot, et arutelu oleks piisavalt kvaliteetne," ütleb Tatar.

Toimetaja: Merilin Pärli

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: