Maavarade mõistlik kasutamise oskus on mänginud inimkonna ajaloos hoomamatult suurt rolli ning ka tänapäeval on edukad need ühiskonnad, kes valdavad maavarade uurimise ja jätkusuutliku kasutamise kunsti.

Võime uhkusega öelda, et ka Eesti on maavarade riik: meie mäetööstus on küll väike ja pole nii võimas kui rikastel naabritel üle mere Skandinaavias, kuid vähemalt on see olemas. Kas peaksime selle tasemega leppima või oleme suutelised rohkemaks? 

Rahvuslik rikkus maapõuest

Eesti majandus on aastakümneid saanud kasu põlevkivist, kuid aasta-aastalt kerkivad CO2 kvoodid on elujõulise tööstuse alussambad kõikuma löönud. Põlevkivitööstuse päevapealt hingusele saatmine ei ole mõistlik, kuid maailma kliimapoliitika arenguid vaadates liigub see tahes-tahtmata järk-järgult aastakümnetega hääbumise poole.

Mis saab pärast põlevkivitööstust? Kahtlemata ei kao Eestis mäetööstus kuhugi, alles jääb siseriiklik vajadus ehitusmaavarade (lubjakivi, liiv ja kruus) järele, kuid ka nende keskkonna- ja sotsiaalsete mõjude vaates pigem lihtsate maavaradega on viimastel aastatel ühiskonnas aina teravamaid konflikte tekkinud.

Eelseisva keeruka olukorra ilmestamiseks on hea võtta näiteks meie oma kodumaine perspektiivne tulevikumaavara – fosforiit –, mida ametiasutused endiselt otsesõnu nimetada ei julge ja seetõttu on võimalike pingete maandamiseks käibel selle teaduslik nimetus: oobulusliivakivi.

Seda ettevaatlikkust ei saa pahaks panna, kuna fosforiit on ajalooliselt valulik teema. Kindlasti on siin oma osa omaaegsel nõukogude mentaliteedil, kus mäendus sõitis tuimalt üle kõigist ja kõigest. Lisades sinna juurde üldsuse vähese teadlikkuse geoloogiast ja maavaradest, ongi koos valem, mille arvutuskäigu tulemus saab olla vaid "ei maavaradele ja nende uuringutele". Kui me ei suuda kokku leppida fosforiidi teemal, ei suuda me seda suure tõenäosusega ka teiste tulevikumaavarade puhul.

Eesti võimalike tulevikumaavarade nimekiri on pikk: graptoliitargilliit, metallimaagid, haruldased muldmetallid, graniit ja miks mitte ka väärismetallid. Kõik need võimalikud rahvuslikud rikkused on tühised, kui ühiskond ei luba nende otsinguid, uuringuid või kaevandamist.

On selge, et tänapäeval saab teha geoloogilisi uuringuid ja avada kaevandusi nii, et ümbritseva keskkonna häiringud oleksid minimaalsed, kuid selle arusaama ja spetsialistide usaldamise jõudmine üldsusesse võtab aega. Kui tahame tagada jätkuvat Eesti arengut ja eluolu paranemist, siis ühiskonna suhtumine maavarade uuringusse ja kaevandamisse peab muutuma. Kuidas seda teha?

Geoloogia sisukamalt keskkoolide õppekavadesse

Eestis hakatakse geoloogia ja maavaradega lähemat tutvust tegema alles ülikoolis, põhikooli ja keskkooli ainekavad praegu neid teemasid palju ei sisalda. Mu tuttava lapse õpetaja tutvustas geoloogia ja maavarade teemaplokki õpilastele järgnevalt: "Olge nüüd valmis, tuleb pikk ja igav teema."

No ei ole igav ega pikk, kaugeltki mitte! See ei ole mõeldud torkena õpetajate suunas, ma ei usu, et selline suhtumine oleks koolides laialt levinud, kuid kindlasti on geoloogia ja maavarade teema õpetajatele lahkamiseks paras pähkel.

Olen osati ka seetõttu käinud vabatahtlikuna koolides geoloogia ja maavarade teemal külalistunde andmas ning saanud positiivset tagasisidet. Külalistundides õpetajatega vesteldes on nad tihtilugu tõdenud, et neil on geoloogia ja maavarade teemat õpilastele raske sisukalt ning huvitavalt edasi anda.

Koolide vähene geoloogiaõpe on kindlasti üks juurpõhjuseid, miks olemegi praegu olukorras, kus ühiskond ei mõista maavarade uuringute ja kaevandamise vajalikkust (loe: paratamatust) või ei usalda spetsialiste, tarbides samas heaoluühiskonna hüvesid, mõistmata, mille arvelt või kuidas see on saavutatav.

Teeme vahepalaks ühe katse: vaata enda ümber ja mõtle, mis materjalidest on tehtud lähedal olevad asjad või nende valmistamiseks vajalikud tööriistad ning kust need materjalid on saadud.

Palju on esemeid, mille puhul saab kindlalt väita, et eseme või selle valmistamise tööriistade koostisosi ei ole kunagi maapõuest välja kaevandatud? Milliste nende esemeteta saaksid sa muretult oma igapäevaelu elada? Millistest esemetest oled valmis loobuma, et kaevandust ei tuleks?

Keskkoolide õppekavade temaatikaga kaasneb teine väga oluline probleem. Geolooge tuleb ülikoolidest noorte huvipuuduse tõttu juurde aina vähem. Eesti on tühjaks jooksmas spetsialistidest, kelle abil saaks tulevikumaavarasid otsida, uurida ja keskkonnasäästlikuks tootmiseks ette valmistada.

Lisaks on neid spetsialiste jätkuvalt vaja ka siseriiklike ehitusmaavarade varustuskindluse ja ohutu kaevandamise tagamiseks. Ühtlasi on Eestis vaja üha enam nutikaid infotehnoloogia-alaste teadmistega spetsialiste, kes viiksid ellu tehnoloogiliselt keerukaid megaprojekte, nagu näiteks Rail Baltic, Tallinna-Helsingi tunnel, sügavad pumphüdroelektrijaamad või kasvõi Tallinna metroo.

Ülikoolid on infotehnoloogia arengutega kaasas käinud, eriala õpetatakse täna droonide, 3D virtuaalmaailma ja moodsa tehnika abil, mis valmistavad noori tehnoloogiliselt järjest keerukamateks väljakutseteks. Puudu on vaid noortest.

Meie poliitikud ja haridusjuhid peaksid tõsiselt kaaluma geoloogia suuremal määral keskkooli õppekavadesse sidumist, et suunata noori seda eriala valima. Geoloogidena oleme kahtlemata valmis panustama õppekavade täiendamisse ja õpetajate koolitamisse, et räägitut ei oleks põhjust edaspidi ka nendel üksikutel juhtudel kokku võtta sõnadega "pikk ja igav".

Arvestades, et Eestis vajab uurimist terve ampluaa tulevikumaavaradega seonduvaid küsimusi ning lisaks ootavad lahendusi ka siseriiklike maavaradega seonduvad probleemid, siis usun, et geoloogial on noortele endiselt omajagu väljakutseid pakkuda.

Kui keskkoolis põhjalikuma geoloogiaõppe abil mõni noor ka populaarsete IT-erialade asemel geoloogiat õppima satub, on ju kokkuvõttes väga hästi. Kui ei, siis võidame tervikuna sellegipoolest, sest ühiskond saab maavaradest paremad teadmised, millega tulevikus väärarusaamu ja usaldamatust murda.