Eestis on valimised. Jälle. Kuidagi on juhtunud niimoodi, et ühed valimised lõppesid ja peaaegu kohe algasid teised. See lõi tunde, et valimised saadavad meid kogu aeg.

Ma arvan et üks põhjus, miks tekib tunne mitte kunagi lõppevatest valimistest on see et Eesti Vabariigis on valimised surmigavad. Tänaval jagavad ühte värvi jopedes telkidest pastakaid, paberilehti ja gaseerimata vett. Televiisoris räägivad surmigavalt riides inimesed surmigavat juttu.

Kusagil keegi kohtub valijaga ja see üritus on samuti reeglina surmigav. Väike vaheldus rutiinses protsess on see, kui mõni partei otsustab teha valijatele kontserdi. Siis tavaliselt kraamitakse välja mõni ammu unustatud estraadiartist, kelle karjääri hiilgeaeg jääb umbes sellesse aega kui Juri Gagarin esimese inimesena kosmoses käis.

Kunagi ammu olen ma osalenud valimisprotsessis, mis rokkis täie rauaga. Nii kummaline kui see ka pole, siis see juhtus ühes kauges Venemaa regioonis. See oli aastal 2001 Jakuutia pealinnas Jakutskis. Siis olid Jakuutias viimased vabad ja manipuleerimata presidendivalimised.

Kui nüüd lühidalt teha, siis olid need valimised lõbusad. Igal presidendikandidaadil oli oma noortestaap, kes organiseeris noorteliikumise, mis korraldas erinevaid üritusi, peamiselt kontserte ja erineva muusikaga tantsuõhtuid. Möllu oli taevani, inimesed olid rahul ja presidendikandidaadid vast ka.

Ma tean seda sellepärast, et pooljuhuslikult sattusin ma DJ-na selle möllu keskele, esinedes ühe kandidaadi noortestaabi poolt korraldatud klubiüritustel. Plaadikeerutamise eest maksti raha ja tolle aja DJ-de honoraride kohta mitte halvasti.

Kui nüüd mõni kodumaine DJ satub minu ees oma kangelastegudega kiitlema, siis saan ma alati ta suu kinni panna ühe lausega: "Aga Jakuutia presidendivalimiste diskol sa ju pole mänginud?"

Niisiis, kuidas teha surmigavaid valimisi Eesti Vabariigis lõbusamaks? Ma pakun välja, et tuleks korraldada asiseid kontserte ja klubiüritusi. Sealjuures peaksid artistid olema mingit moodi ühel lainepikkusel erakonnaga, kellele nad reklaami teevad. Siit edaspidi mõningaid ideid, keda võiks kutsuda rahvusvahelistest artistidest, kui Eesti erakonnad sooviksid tõelise mürtsuga endale tähelepanu pöörata.

Isamaa kui soliidsete, ontlike, aga ikkagi nooruslike poliitikute partei võiks kutsuda oma valimisüritusele mõne elektsoonilise peavoolu tantsumuusika DJ. DJ-muusika on modernne nähtus, sümboliseerib tehnilist progressi, samal ajal ei tohiks artisti valikus minna ekstreemsusse.

Ühesõnaga, antud DJ peab mängima midagi sellist, mille saatel kõlbab tantsida ka ülikonda ja kostüümi kandes. Ma arvan et hollandi DJ Tiësto oleks ideaalne õhtu nael sellisel juhul.

Reformierakonnaga on asi natukene raskem. Oma olemuselt tahavad nad olla edasipüüdlike ja edukate ettevõtjate partei. Erakonna firmamärk Taavi Rõivas on noor, ambitsioonikas, sportlik ja mõõdukalt ekstravagantne. Samal ajal üritavad nad jälle näide tasakaaluka ja stabiilsetena, mis justkui eeldaks hoopis minevikku tagasivaatavat diskursust.

Artist, kellele nemad panustavad võiks olla ka samasugune - mitte vana ja tolmunud, moodne, ent mitte liiga radikaalselt kiiksuga. Hea oleks muidugi, kui tegemist oleks ennast nullist üles ehitanud muusikakollektiiviga, see self-made-mani imago on ju ka reformaritel oluline.

Ma pakun et Reformierakonna kuvandisse sobib ideaalselt pidu, mille peaesineja on briti ansambel Arctic Monkeys. Vaadates Arctic Monkeyse edulugu – tundmatust indiebändist mõne aastaga maailmanimeks, kes elab ja lindistab Los Angeleses, siis see sobib ideaalselt reformarite PR-narratiivi. Sinna juurde see, et suvalistest tänavamoe kandjatest transformeerusid Arctic Monkeyse liikmed väga lühikese ajaga trendikate hipsterülikondade armastajateks.

Kui ma peaks korraldama EKRE-le suure valimisteemalise kontserdi, siis ma kutsuks sinna Kenny Rodgersi. Kenny Rodgers, nähtavasti maailma suurim elusolev kantristaar, sümboliseerib stabiilsust. Rodgers on siin maailmas iidamast-aadamast ja ta on kogu aeg mänginud ühte ja sama muusikat. Maailm muutub, muusika muutub, kuid selle keskel on Kenny Rodgers, kes ei muutu. See igikestvus on midagi, mille poole püüdleb ka EKRE.

Kantrimuusika on žanr, mis kehastab konservatiivsust ja nostalgiat vanade heade aegade järele. Kantrimuusika räägib lihtsatest ja mõistetavatest asjadest. Ka Rodgersi peamised hitid on armastusest ning sellest, kuidas inimene raske füüsilise tööga elatist teenib. Peale selle oleks antud artist ka see, kes suudaks keskpõrandale kokku tuua kõik need erinevad inimesed, kes EKREt fännavad.

Rodgersi kontsert oleks kogupereüritus, tema muusika on selline, et võib lapsed kaasa võtta, minna nädalavahetusel laululavale ja siis hamburgeri või šašlõkiga muusikat kombineerida. 

Mõeldes sotsidele ja rohelistele, siis pakuks ma neile mõlemale ühte ja sama artisti – ameerika militantsete veganite hardcore-bändi Earth Crisis. Earth Crisis on lärmakas, agressiivne ja kiire.

Rohelistega on asi selge, nemad ajavadki seda rida, mida Earth Crisis esindab. Millegipärast aga kujutan ma ette ka Jevgeni Ossinovskit ja Co-d antud muusikakollektiivi nautimas.

Vegan hardcore oleks ideaalne sümbol sellele alternatiivile peavoolupoliitikale, mida sotsiaaldemokraadid proovivad kehastada. Peale selle on nii roheliste kui ka sotsiaaldemokraatide pooldajaskonna seas massiliselt nooremaid ja radikaalsemaid inimesi. Ma kujutan väga hästi ette, et Earth Crisis omas brutaalsuses haakuks selle seltskonnaga väga hästi. 

Ühesõnaga, poliitikaga seonduv ei pea tingimata olema surmigav. Väikese vaevaga on võimalik poliitika tegemist muuta inimestele palju huvitavamaks ja seda vist poliitikud ju ka soovivad?

Toimetajapoolne bonus track Keskerakonnale: