Inimeste materiaalse heaolu kindlustamine ja selle parandamine on poliitikute üks tähtsamaid ülesandeid, mida saab teha kõige paremini rahu tingimustes. Selle keskmes on alati inimene, tema haridus ja võimed.

Vaevalt leidub tänapäeva ühiskonnas neid, kes on materiaalse heaolu vastu ja sihilikult takistavad teaduse ja tehnika arengut. Kui mõned fanaatikud välja arvata, siis enamikul inimestest on hea meel, kui nälg ja vaesus vähenevad, keskmine eluiga kasvab ja tervis on parem, vaba aega on rohkem ning valitsejad ekspluateerivad oma alluvaid vähem.

Rahumeelne integratsioon on neile kindlasti Euroopas kasuks tulnud, kuid tänapäeval seisab kontinent teelahkmel, kuhu edasi, kas traditsiooniliste rahvusriikidena, föderatsioonina või mõnel muul kombel.

Sellest sõltub ka Eesti riigi saatus 21. sajandil - kas me kuulume tulevikus progressiivsesse Euroopasse, või saab meist perifeeria, millest ei sõltu enam midagi teaduses, rääkimata maailmapoliitikast, sest teaduse ja tehnika revolutsioon kasvas välja Euroopa kultuuritraditsioonidest. Selleks oli inimestel vaja vabadusi, sest tavaliselt annab suurem vabadus võimaluse kiiremaks tehnoloogia arenguks.

Kuna tõde inimese olemusest ja elueesmärkidest saab teada ainult inimene ise, tuleb tema vabadust silmas pidades eelistada avatud ühiskonda. See on liikmetele seda parem, mida stabiilsemad on ühiselu reeglid.

Tundub aga, et nii euroföderalistid, kui ka rahvusriikide pooldajad usuvad, et Euroopa oleks parem kui nende poolt õigeks tunnistatud veendumused muutuksid ühiskonna üldiselt tunnustatud reegliteks. Nii tekib kiiresti põikpäisus, sallimatus ja kalduvus erinevaid seisukohti alla suruda.

Järgnevalt näitan, kuidas rahumeelne integratsioon võiks anda Euroopale suuremaid vabadusi, samuti ressursse olla endiselt maailmas konkurentsivõimeline ja luua 21. sajandi tingimustele vastav progressiivne ühiskondlik juhtimismudel.

Rahumeelne Euroopa on üllatus

Kui majandusajaloolaselt Knut Borchardilt küsiti, mida on ajaloost tulevikuks õppida, vastas ta, et ,,ilma üllatusteta tulevik oleks kõige üllatavam".

Ajaloo käigus on Euroopa kontinent olnud pidevalt sõjaliste sündmuste keerises. Lääne-Euroopas oli viimaseks suurimaks kohalikuks sõjaliseks konfliktis Teine maailmasõda, mis on senini olnud kõige laastavam konflikt maailma ajaloos. Seetõttu on tähelepanuväärne, et Euroopa integratsiooni tulemusena on esmajärjekorras suudetud ära hoida riikide omavahelisi vägivaldseid kokkupuuteid, on suurenenud koostöö ja hetkel näib relvastatud kokkupõrge võimatuna, vähemalt Lääne-Euroopas.

1883. aastal ütles Hiram Maximi sõber, et kui sa soovid tõelist raha teenida, siis leiuta midagi sellist, mis aitaks eurooplastel üksteist kiiremini tappa. Ta võttis nõu kuulda ja 1885. aastaks oli valminud esimene automaatkuulipilduja. Seega on praegune rahumeelne Euroopa tõesti tõeline üllatus.

Ajaloolises kontekstis on ilmselt tegemist ühe edukaima projektiga, mis on taganud rahu ja stabiilsuse. Selle tulemusena on välja kujunenud küllaltki tugev sotsiaalkapital. Mõiste sotsiaalkapital tähendab inimeste vaheliste suhete kvaliteeti ühiskonnas.

Korduvalt meeldiv suhtlus loob usaldust¹. See hoiab ja tugevdab norme ja väärtusi, mis arendavad ühiskonnas vastastikku kasulikku koosolemist. Selline rahumeelne integratsioon ja sotsiaalkapital on olnud omalaadselt unikaalne protsess, mida ilmselt ei suutnud keegi ette ennustada, sest seda pole varem esinenud mitte kusagil maailma ajaloos.

See on peamisi põhjusi, miks ma isiklikul tasandil toetan Euroopa jätkuvat ja laiaulatuslikumat koostööd ja leian, et see on parim viis olla maailmas esirinnas nii kultuuriliselt kui ka eelkõige teadusliku arengu poolest.

Riigid olid omakasupüüdlikud

Samal ajal on Euroopa kogukonda tihti kasutatud propagandistlikel eesmärkidel. Seda iseloomustab kõige paremini Nicholas Garlandi karikatuur, kus kõige alumisel astmel on rassistlik inimene, edasi tuleb sektarianist, järgmisena natsionalist, siis patrioot ning viimasel astmel seisab rahvusülene inimene.

Ma ei kahtlegi, et tänapäeva Euroopa kogukonnas on välja kujunenud kodanikke, kes identifitseerivad ennast eelkõige eurooplastena, mitte enam kindla etnilise grupi järgi. Selle tulemusena on välja kujunenud grupp poliitikuid, kes on asunud muutunud olukorda oma isiklike huvide nimel ära kasutama.

Kui sageli räägitakse, et Euroopa integratsiooni peamiseks põhjuseks oli tulevaste sõdade ärahoidmine, siis ei tasu unustada, et riigid olid pragmaatilised ning omakasupüüdlikud ja neid juhtivate poliitikute eesmärk oli võimu kindlustamine, milleks valiti heaolu ja stabiilsuse suurendamine.

Viimase poolsajandi jooksul on riigid loovutanud vabatahtlikult ja sageli isegi enese teadmata osa oma iseseisvusest rahvusülestele institutsioonidele, samuti on arenenud taristu ja infotehnoloogia veelgi suurendanud üleeuroopalist läbikäimist ja vähendanud niimoodi kohalike keskuste ülemvõimu oma territooriumil elavate kodanike üle.

Parimaks näiteks Euroopa oma võimu huvides ära kasutamisel on Prantsusmaa president Emmanuel Macron. Tulles võimule, kujutas ta ennast kui kaasaegset Euroopa-meelset uuendajat, kelle eesmärgiks on Prantsusmaa rohkem integreerida Euroopasse ja olla nii paremini valmis 21. sajandi väljakutseteks.

Tegelikult on tegemist gollistiga, kelle eesmärgiks on oma riigi jõukama klassi heaolu säilitamine (tegemist on endise pankuriga). Kuna aga vastaskandidaat Marine Le Pen jättis endast niivõrd tagurliku mulje, siis oli lihtne progressiivne enamus tema vastu mobiliseerida ja niimoodi võita ülekaalukalt valimised.

Heaks näiteks Macroni gollismist, mis puudutab üleeuroopalist koostööd tehnoloogia valdkonnas, on tema eesmärk teha Pariisist Euroopa tehismõistuse uuringute keskus. Kuigi ta on oma kõnedes lubanud teha selles valdkonnas üleeuroopalist koostööd, on teised riigid nagu Saksamaa suhtunud sellesse skeptiliselt ja kardavad, et nende investeeringud lähevad lihtsalt Pariisi ja ise jäädakse tühjade kätega.

Seetõttu on tehismõistuse uurimine Euroopas endiselt killustunud ja riigid tulevad välja oma strateegiaga. Sellisel kujul jääb Euroopa endiselt valgusaastate kaugusele Ameerika Ühendriikidest ja isegi Hiinast.

Nüüdisajaks on suutnud kaasaegse tehnoloogiaga kohaneda peale eurooplaste ja ameeriklaste ka mitmed Aasia riigid, tuntumad neist Jaapan ja Hiina. Mõlemad riigid adapteerusid muutuva maailmaga vastavalt 19. ja 20. sajandil ning kohandusid, võttes omaks läänelikke majanduspõhimõtteid, kuid samas säilitades sõltumatuse ja võimaluse iseseisvalt edasi minna tehnoloogilistes edusammudes.

Selles protsessis omandasid nad Euroopas tekkinud Vestfaali süsteemi, mis määrab kindlaks rahvusriikide õigused ja kohustused omal territooriumil. Pärast 1648. aastat on toimunud kolm tööstuslikku revolutsiooni, viimane neist oli informatsioonitehnoloogia areng².

Kui esimeses pöördelises momendis olid Euroopa riigid pioneerid, siis viimases on jäädud Ameerika Ühendriikidest sammu võrra maha, mistõttu puuduvad Euroopas suured infotehnoloogilised firmad nagu Google või Amazon.

Peamiseks põhjuseks on turu killustatus ja ressursside puudus, et võistelda ühtse Ameerika turuga, mis annab alustavale ettevõttele palju suuremad eelised. Tänu süvenevale integratsioonile on viimastel aastatel olukord paranenud ja on näha Euroopa firmade edulugusid, Spotify Rootsist on heaks näiteks, kuid mahajäämus Ameerikast ja Hiinast on endiselt tuntav.

Praegu oleme neljanda tööstusrevolutsiooni künnisel, suure tõenäosusega muudab see fundamentaalselt maailma majandust, ühiskonda ja üksikisiku identiteeti³. See nõuab üha suuremat koostööd avaliku ja erasektori vahel, samuti rahvusüleselt ja rahvusriikide vahel, kuid ka riikide ning tema halduses olevate kohalike omavalitsusüksuste vahel.

Senine rahumeelne integratsioon on näidanud, et ühe tugeva keskusega Euroopat on suhteliselt võimatu luua. Tsentraalse juhtimisega Euroopa koosneks erinevatest kultuuridest ja rahvustest, muutes nii selle haldamise ülimalt kalliks ja bürokraatlikuks ning seetõttu ei lahendaks peamist probleemi - olla maailmas konkurentsivõimeline, täpselt nagu eraldi rahvusriikidest koosnev Euroopagi.

Seega on mõlemad lahendused iganenud ja ei vasta enam 21. sajandi tingimustele. Et olla neljandas revolutsioonis esirinnas, on meie kontinendil vaja uudseid lähenemisi, mis võiksid paralleelselt olla rahumeelsed ja toetada avatud ühiskonna toimimist.

Euroopa ja Eesti võimalus

Tänu süvenevale integratsioonile on märke, mis näitavad, et edu saavutamiseks sammub Euroopa ajaloos senitundmatut teed. Heaks näiteks on Saksamaal Max Plancki ühingu poolt loodud uus tehniline keskus Cyber Valley⁴.

Seal teevad koostööd kohalikud omavalitsused, Stuttgart ja Tübingen, kaks tehnikaülikooli, kohalikud ettevõtjad nagu Daimler ja Bosch, kuid samal ajal on investeerimisest huvitatud välismaised firmasid, näiteks Amazon.

Protsess on olnud kiire ja meelitanud kaasa inimesi ja ettevõtjaid üle maailma, olles kasuks kogu Euroopa kogukonnale, kuigi Saksamaa valitsuse otsene osa selles projektis on marginaalne.

Kaudselt on see just aga Berliinis resideeruva keskvõimu saavutus, sest just nemad on soodustanud integreeritust, kus erinevatel huvigruppidel üle Euroopa on autonoomne vabadus ja võimalus ise oma valikuid teha.

Selline võimude ülekattuvuse mudel on palju efektiivsem, kui kuskilt kaugelt, ühest keskusest lähtuv süsteemne juhtimine, nagu seda on Brüsselist juhitud ühtne euroföderatsioon. Lisaks on selline mudel parem klassikalisest Vestfaali süsteemist ja seega annaks Euroopale suurema konkurentsvõime maailma majanduses.

Selline uudne lähenemine võib olla eurooplastele võimalus, eriti majanduslikult ja teaduslikult, vastuseks üha globaliseeruvale ja konkurentsirohkemale maailmale. Senini on teised ühiskonnad endiselt kinni keskses juhtimises, kus näiteks Hiina või Venemaa puhul on see roll isegi kasvanud. Selline integratsioon tuleb kasuks ka väiksematele huvigruppidele ja riikidele, nagu Eesti.

Just tänu süvenevale integratsioonile on paljud kohalikud omavalitsused Euroopas saanud suurema autonoomia ja enesemääramisõiguse, see on kandunud edasi ka suurlinnadele, kes osalevad aktiivselt välisinvesteeringute iseseisval otsimisel ning omavad aina suuremat poliitilist sõnaõigust oma tuleviku määramisel.

Seetõttu ei saa globaliseerumist ja Euroopa integratsiooni pidada täielikuks vaenlaseks Eesti iseseisvusele, pigem me peaksime sellega kohanema ja olema Euroopas esirinnas, mis annaks meile võimaluse olla üks maailma neljanda tööstusrevolutsiooni juhtriike, kuid seetõttu peame leppima võimude ülekattuvuse mudeliga ja harjuma, et riigil pole enam täielikku võimu oma territooriumi ja kodanike üle, mis, nagu eelpool näidatud, võib olla Euroopa ja Eesti võimalus, et olla edukas 21. sajandil.