Margus Mäemets: ettevõte nimega Eesti

Margus Mäemets võrdleb oma följetonlikus kommentaaris Eesti riiki ühe tavalise eraettevõttega.
Kujutage endale ette ettevõtet, kus üks uus tegevjuht palkab ettevõttesse finantsjuhi ja juba töövestlusel ütleb finantsjuht, et numbrid pole tema tugevam külg ja tal pole eelnevat kogemust. Tegevjuhi jaoks pole see probleem ja ta võtabki mehe tööle, kes tundub olevat täitsa õige inimene, kelle kätte ettevõtte rahakott usaldada.
Edasi palkab tegevjuht tööle tegevjuhi abi, kelle tööülesanneteks on muuhulgas selle ettevõtte osakondade ja töötajate juhtimine. Juba enne töövestlust on uus tegevjuhi abi kõikide osakondade töötajaid kõvahäälselt arvustanud, halvustanud, ettevõttele vajalikke võõrtöölisi tahtnud välja ajada ning muud moodi oma halvakspanu üles näidanud.
Samuti ütles tulevane tegevjuhi abi juba töövestlusel, et ega tema suhtumine ei muutu, inimesed ongi tema arvates üldiselt rumalad ning kogemust neil ka pole. Tegevjuhi jaoks pole see probleem ja võtab mehe tööle, tundub olevat täitsa õige inimene, kes võiks tema äraolekul ettevõtet ja inimesi juhtida.
Kolmandaks palkab tegevjuht tööle ekspordi müügijuhi, kelle tööülesandeks on juhtida müügimeeskonda, kelle ülesanneteks omakorda on ekspordi arendamine, olemasolevate klientide hoidmine ja uute leidmine.
Töövestluse ajal ütleb uus ekspordi müügijuht tegevjuhile, et ega ta keeli väga ei oska ning reisida ka väga ei viitsi ja üleüldse, kui need välismaalased tahavad, siis ma räägin oma keeles ja pole minu probleem, et nad aru ei saa. Ja see Jaapani värk, sinna lähed sa ka ise.
Tegevjuhi jaoks pole see probleem ja võtab naise tööle, tundub olevat täitsa õige inimene, kes võiks eksporti arendada ja kui ta ikka taha Jaapanisse minna, eks ma siis lähen ise.
Ja nii need töövestlused läksid samas rütmis edasi ja edasi.
Tegevjuht lubas eelmisel aastal töötajatele, kes tööle kandideerijaid juba teadsid, et tegevjuhi abiks ja finantsjuhiks nad neid inimesi küll ei palka, sest nad on juba kogu töötajaskonda maha teinud ning paljud saavad ilmselt ka nende tulekuga sule sappa ning ettevõttele ei tule see kuidagi kasuks. Töötajatel oli hea meel ja toetasid tegevjuhti igati. Kevadel võttis tegevjuht aga ikkagi uued inimesed tööle ja õigustas seda sellega, et kedagi paremat nagunii võtta ei ole.
Kuna ettevõttel läks töötajate arvates hästi ja et tegevjuht ülevaadet ettevõtte rahalisest seisust ei omanud, siis lubas tegevjuht, et järgmisel aastal palgad tõusevad ja osakonnad saavad eelarves juurde raha juurde ning muuhulgas tasuta buss töötajate jaoks jääb igal juhul alles, sest see on ilmselgelt kasumlik tegevus.
Kui raamatupidamine aga aastaaruande edastas, siis läks tegevjuht näost ära ning tuli välja, et tegelikult on kasumi asemel kahjum ning tuleb hakata kärpima. Töötajad olid pettunud ja hämmingus. Tegevjuht ei saanud aru, mis toimub.
Tegevjuht allkirjastas eelmisel aastal arendusosakonnaga plaani, millega seoses nende osakonna eelarve tõuseb, et arendada ettevõtte konkurentsivõimet seoses tootearendusega ja töötajate koolitamisega.
Seoses eelneva aasta prohmakatega pole aga enam vahendeid ning ettevõtte arendusosakond raha ei saa. Arendusosakond kutsub kokku koosoleku ning otsustatakse, et ootavad veel edasi, et ehk on see siiski see halb unenägu, sest arendusosakonna juht ütles, et tema ei saa täpselt aru, mis tuleb, võib-olla kedagi vallandatakse, aga võib-olla mitte.
Finantsjuht lubab raha asemel töötajatele puhvetist odavat viina jagada, sest see on olulisem ning ehk järgmisel aastal saab hoopis rohkem sõidukompensatsiooni. Tegevjuhi abi peab aga arendusosakonna reageeringut ja koosolekut rumaluseks, sest mida siin arutada, on nagu on ja pigem on nii nagu tema ütleb. Hea, et üldse raha saite.
Kui töötajad küsivad tegevjuhi käest, et miks sa võtsid tööle töötajad, kes on ettevõttele nii kahjulikud, et ettevõte hakkab kahjumit tootma, töötajad lahkuda tahavad ning partnerid meiega koostööd teha ei taha, vastab tegevjuht, et see pole üldse tema probleem, mis selles ettevõttes toimub ja mida juhatus teeb. Tema asi on vaid direktor olla.
Nõnda lõppeb följeton.
Kahjuks on eelnev lugu projektsioon meie valitsuses ja riigis toimuvast teisest vaatenurgast. Kirjeldatud ettevõttest saab siiski endast lugupidav töötaja lahkuda ja otsida töö ettevõttes, mille juhtimine on tasemel. Head juhtimist tahaks, aga kodumaalt lahkuda ei taha.
Valitsus töötab inimeste heaks. Inimesed kahjuks ise valisid sellise valitsuse. Inimesed peavad sellise valitsuse vallandama enne, kui kahju kordades kasvab ja häbi ning kohutav piinlikkustunne sunnib midagi drastilist ette võtma. Meil on poliitikute kriis, aga kas see on tõesti parim mille me suutsime valida? Mida see ütleb meie kohta, kes me valisime endale sellise tasemega juhid? Midagi head küll mitte.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.
Toimetaja: Kaupo Meiel