Kahetsusväärselt on Eesti, seni nutikas e-riik, sattunud nüüd IT-teemadega kurioosumite rubriiki. Kurioosum tähendab midagi kentsakat, veidrat või naljakat. Kõike seda kolme ja enamgi veel on Jüri Ratase teise valitsuse teise väliskaubandus- ja infotehnoloogiaministri Kert Kingo otsus, et tema ei sõida G20 riikide kohtumisele Jaapanis, kuhu Eesti digiminister kutsuti tutvustama Eesti digitaalset edulugu.

G20 on olulisemate tööstusriikide ja areneva majandusega riikide ühendus, kuhu kuulub ka üks kollektiivne liige – Euroopa Liit. G20 riikides elab 2/3 maailma rahvastikust, sealt tuleb ca 85% maailma majanduslikust kogutoodangust ja 75% maailmakaubandusest.

Meie väliskaubandus- ja IT-ministri esinemine G20 kohtumisel olnuks äsja ministriks saanud Kert Kingole harukordne võimalus tutvustada äärmiselt mõjukale kuulajaskonnale Eestit ja Eesti võimalusi infotehnoloogia valdkonnas. Võib-olla avanenuks nii veel mõned uksed meie ettevõtjatele ja IT-alane väliskaubandus teinuks paar-kolm või rohkemgi sammu edasi. See on täpselt see, millega eelmine president Ilves ja mitu eelmist valitsust tegelesid ning mis tegi Eesti suuremaks paljudest igavatest riikidest, Ida-Euroopas igatahes.

Kurioosum on seegi, et minister Kingo teatas paar päeva tagasi, et plaanib reisida ainult äärmistel juhtudel ja kui vähegi võimalik, delegeerib välisvisiidid teistele. Ning samuti avalikustas ta enda ühe reegli: rääkida välissõitudel eesti keeles, mis sobivat ka tema erakonna vaadetega. Kert Kingo kuulub EKRE-sse.

Tõepoolest, sakslane võib sellistel üritustel rääkida saksa, prantslane prantsuse, hiinlane hiina, itaallane itaalia, hispaanlane hispaania keeles. Eesti – nagu üldse väiksemad ja väikesed riigid – peab olema kohe kuuldav ja arusaadav. Meil pole luksust, kui tahame läbi lüüa ja nähtavad olla, kulutada aega järeltõlkele.

Muidugi võib Kert Kingo tunda end ebakindlalt G20 ühenduse ees kõneledes, ka eesti keeles. See on inimlik ja mõistetav, sest vastutus Eesti maine ja kuvandi eest on seal ülisuur. Talle ei pruugi meeldida välisvisiidid, miks mitte, see on lubatud. Ta tunneb end ebamugavalt inglisekeelses seltskonnas, kui peaks vabas õhkkonnas suhtlema rahvusvaheliste kolleegidega  – arusaadav, ühise vestluskeele mitteoskamine teebki kohmetuks.

Aga miks Kert Kingo võttis vastu ametikoha, mille puhul pidi aru saama, et peab nüüd tegema just kõike seda, mis talle ei meeldi ja see käib talle üle jõu? Ja miks EKRE tegi kehva taustatööd, kui sõelus enda ministrikandidaate?

EKRE annab – vähemalt praegu – õiguse oma ministrile. Partei esimees Mart Helme ütles riigikogu lahtiste uste päeval toimunud infotunnis, et "ei ole ministri asi sõeluda mööda maailma riike, kulutada maksumaksja raha" ja teha tööd, mida teevad Eesti saatkondades väliskaubanduse edendamisega seotud inimesed. Kõlab uhkelt ja võiks valimistel isegi hääli tuua, aga...

Aga me ei oota, et Isamaa esimees Helir-Valdor Seeder räägiks avalikkusele, kuidas välisminister Urmas Reinsalu ei peagi käima välisvisiitidel ja rahvusvahelistel kohtumistel, sest, vaadake, Eestil on saatkonnad nii paljudes riikides ja ei ole Reinsalu asi diplomaatide tööd teha.

Pühapäeva õhtupoolikul jagas minister Kingo sotsiaalmeedias veidi selgitusi. "... kutset [G20 kohtumisele] personaalselt minule ei ole saadetud, seda ei olnudki võimalik saata, kuna ametisse nimetati mind ju alles nädalapäevad tagasi," kirjutas ta.

Absoluutselt õige. Kutse sai Jüri Ratase esimese valitsuse digiminister Rene Tammist, G20 Jaapani-kohtumist on meie majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis pikalt ette valmistatud, aidatud lihvida ka selle lõppkommünikeed. Valitsuste ja ministrite vahetumine on demokraatlikes riikides normaalne nagu on normaalne, et säilib valitsemise järjepidevus, mis on meie väärtusruumis sama loomulik kui näiteks avatud valitsemine. Nii et personaalse kutse puudumine minister Kingole, kui kutse on saadetud Eesti digiministrile, ei ole vabastus töökohustustest.

Õigus on aga Kert Kingol, kui ta pühapäeva õhtupoole kinnitas sotsiaalmeedias, et "Eesti ja tema valitsus ON seal [Jaapanis] esindatud KÕRGEIMAL tasemel". Ent see ei ole tema teene.

Võib vaid ette kujutada, mida tundis peaminister Jüri Ratas, kes Euroopa Parlamendi valimispäeval pidi kiirelt otsustama, kui ajakirjandus hakkas uurima, et kas Eesti vastab tõesti eitavalt G20 kutsele osaleda ühenduse kohtumisel. Ratas otsustas ainuõigelt – kui tema kabineti digiminister ei taha Jaapanisse digikohtumisele lennata, siis läheb peaminister ise. Ja lõppude lõpuks on ju tema sellise valitsuse kokku kutsuja.