1960. aastate alguses ehitatud maja oli tugevam kui teisaldajad olid oodanud. Transpordi tegi see hõlpsamaks, kuid tükeldamise keerulisemaks, vahendas "Aktuaalne kaamera".

Lõuna-Eestist pärit maja seinaelemendid seotakse armatuurvarrastest tugisõlmedega, mis hiljem kindlustatakse jootebetooniga. Siis laotakse kinnituste jaoks tehtud augud uuesti täis, et neid näha poleks. Maja iseärasus seisneb selles, et seinad olid kahekihilised. Kardeti, et see raskendab lahtilõikamist ja vedu. Kuid 1960. aastate alguses ehitatud maja oli tugevam kui kardeti.

"Tundub, et on kardetud seda ise, et töömehed tulevad sinise esmaspäevaga välja või mis iganes mured veel tol ajal võisid olla. Ja tegid siis seda topelt tugevamana. Näiteks ladusid siduskive kolme rea asemel kaheksa rida," kommenteeris Meisel Ehitus projektijuht Martin Kärner.

See oleks teisaldamisel äärepealt saatuslikuks saanud. Seda, et üleval on laotud rohkem siduskive kui projektis kirjas, teisaldajad ei teadnud ja üritasid detaili tõsta, kuid see ei tulnud.

"Kui nüüd kraana oleks kõvemini sikutanud, siis oleks tõmmanud majal mõne nurga täitsa puruks. Õnneks saadi varem jaole ja saime ilusasti tervelt kätte selle asja," nentis Kärner.

Vanad osad säilitatakse maksimaalselt. Lisaks vanadele sarikatele pannakse terasprofiilid, sest muuseumi majas käib korraga rohkem külastajaid ja oleks ebapraktiline, kui nad läbi korruste sajaksid. Säilitatakse enamik vanu aknaid, vanad trepid. Vana eterniit asendatakse lainelise tsementkiudplaadiga, milles puudub asbest.

Sarikapidu võiks oodata kuu aja pärast.