Aare Külaots: peatage maakera ehk kuidas saada õnnelikuks ({{commentsTotal}})

Aare Külaots
Aare Külaots Autor/allikas: Õpetajate Leht

Õppeaasta on lõppemas ja pinged koolides ei ole haruldus. Pliiatsi haaramiseks on mitmesuguseid põhjusi, kuid viimaseks tõukeks sai ajakirjanduses kajastatud Valga põhikooli juhtum matemaatikatunnis. Minu arvates on tegemist märgilise sündmusega, kuid kuidagi märkamatuks jäi see meie hariduselu kajastavates allikates, kirjutab Aare Külaots algselt Õpetajate Lehes ilmunud kommentaaris.

Tegemist oli ju igapäevase situatsiooniga igapäevases koolielus. Tund algab, õpetaja palub mobiiltelefonid ära tuua. Kaks õpilast ei täida õpetaja korraldust ja õpetaja ootab, millal saab tundi alustada …

Esialgu süütu olukord lõpeb õpetaja lahkumisega "poolte kokkuleppel", kuna mõned vanemad leiavad, et õpetaja on oma käitumisega õpilasi alandanud. Oma 40-aastase õpetajastaaži jooksul olen alati alustanud tunde õpilaste püstiseismise ja tervitamisega. Kui paar õpilast ei viitsi ennast püsti ajada, siis tundi ei saa alustada. Õnneks ei ole tulnud sellepärast tund aega püsti seista.

Kas aga haridusametnikud on sügavamalt mõelnud Valga põhikoolis toimunud olukorra lahenduse tagajärgedele?

Kuidas käituvad edaspidi õpilased, kes ei allunud selle õpetaja korraldusele? Kas nad teiste õpetajate korraldustele alluvad? Või on õpilased leidnud vahendi, kuidas ebameeldivast õpetajast lahti saada?

Alustanud algaja õpetajana Sindi erikoolis, kuhu saadeti vabariigi kõige suuremad korrarikkujad, võin tagantjärele öelda, et seal oli lihtsam distsipliiniprobleeme lahendada kui tänapäeval algajal õpetajal tavakoolis.

Ajad on muutunud

Mul kui politseikoolis töötanud õpetajal oli mõni aeg tagasi kummaline kuulata politseiameti juhi süüdistust politseiniku kohta, kes oli kasutanud kurjategija suhtes "liigset jõudu". Selgitustest võis välja lugeda, et joodikute ja narkomaanide sõimu kuulamine ning nende allumatus kuulub politseiniku töökohustuste hulka. Kuid politseinikud ei esinda ju iseennast ega politseiameti peadirektorit, vaid Eesti riiki.

Koolijuhina ei ole ma allkirjastanud ühtegi töölepingut, kus oleks kirjas, et õpetaja tööülesannete hulka kuulub õpilaste ebatsensuursete väljendite kuulamine ja talumine, leppimine õpetaja korralduste ignoreerimisega vms. Kas nüüd oleks see vajalik? Või on ministeeriumil plaan hakata selliste asjade eest lisatasu maksma?

Õpetaja on õppetöö juht oma klassis – kui ta leiab, et tunnitöö efektiivseks läbiviimiseks tuleb Jaan esimesse pinki istuma panna ja mobiilid selles tunnis õpetaja lauale koguda, siis nii peabki olema. Ei ole normaalne, kui lapsevanem koos advokaadiga uurib, kas kooli kodukorras on ikka selline rida. Lapsevanematel peaks ju oma kooliajast meeles olema reegel, et tunni lõpetab õpetaja, mitte kell.

Vahel rõhutatakse, et laps on vanema, mitte kooli oma. Kui vanemal on õigus teha oma lapse suhtes haridusotsuseid, siis kindlasti ei ole tal õigust teha neid võõraste laste puhul. Kellelegi pole antud õigust takistada teiste laste arengut. Alles pärast seda, kui on tagatud elementaarsed nõuded tunni läbiviimiseks, saame hakata rääkima kujundavast või numbrilisest hindamisest, loovuse ja ettevõtlikkuse arendamisest või tugisüsteemide vajalikkusest.

Meeste rollist koolis

Palju räägitakse Eestis valitsevast palgalõhest. Koolis ei leia ma seda kuskilt. Küll on aga hoopis ohtlikum lõhe – sooline. Eestit iseloomustab võrreldes EL-i teiste riikidega kõige väiksem meesõpetajate arv. Riigikogu meespere peab tõsiselt mõtlema, miks oleme kõige raskema ja riigi tuleviku suhtes vastutusrikkama töö veeretanud naiste õlgadele.

Viimasel ajal teevad koolis ilma kahte liiki õpilased. Ühed on väga julged ja kartmatud, kes saadavad õpetajaid … ikka väga kaugele. Meesõpetajad ei ole sellega nõus ja siis peab direktor nii lapsevanemale kui ka kooli järelevalveorganitele selgitama õpetaja kasutatud mõjutusvahendeid ja tema kutsesobivust. Õpilase ema aga ootab õpetajalt vabanduse palumist situatsioonis, kus meesõpetaja ennast kuidagi süüdi ei tunne.

Samas on teine rühm õpilasi, kes vanema sõnul kardab meesõpetajat. Õpetaja vaatavat teda kuidagi kurja näoga, tal olevat väga kõva jutt ja hinnata ta ka ei oskavat. Miks laps kardab, seda ei oska keegi seletada, kuid hea oleks, kui direktor paneks tema poja teise õpetaja käe alla, sest meesõpetajal puuduvat vajalik empaatia.

Lisaks kasvab järjest nende õpilaste hulk, kes ei taha kooli tulla. Põhjust ei oska öelda ei Rajaleidja ega lapsevanem, laps ise ka ei räägi midagi. Mis siis temaga edasi saab? Tekkinud on järjekordne HEV-õpilane, kellele ei leia kuidagi sobivat tugisüsteemi.

Kasutan Peep Leppiku mõtet: "Iga laps on isikupärane, aga mitte isiksus! Isiksus saab olla täiskasvanu, kes tegeleb enesekasvatusega ja oskab valida, mida ja kuidas õppida. Laste kasvatamine on pedagoogiline protsess."

Vähemuste riik

Stressi koolis tekitavad need lapsevanemad, kes soovivad laste kasvatamist teha juriidiliseks protsessiks.

Kust saavad probleemid alguse? Kindel on see, et lapsed ei sünni koolis. Omapärast vastukaja tekitas Martin Ehala artikkel "Hariduse juurprobleemid lahendaks nõudlik kodu" (Postimees, 20.05). Artiklis viidatakse viimaste aastate muudatustele, mille eesmärk on tagada koolis lapse subjektiivne heaolu. Esimesed sammud on juba tehtud.

Kuna võitmas on seisukoht, et koolis on hinded kuradist, siis on HTM hakanud koole hindama õpilaste/vanemate rahuloluküsimustike põhjal. Kuid nagu rahulolutunne on subjektiivne, nii on väga subjektiivne ka hinnang koolidele.

Positiivsena aga märgin selle aasta tasemetööde kokkuvõtet, kus õpilase tulemused on antud punktiskaalal. Selline tulemuste avaldamine annab õpilasele ja tema vanemale palju rohkem võimalusi kui ükskõik kui pikk sõnaline hinnang.

Koolides on palju rahulolematust tekitanud kaasava hariduse kontseptsiooni rakendamine, sest kätte on jõudnud sellise mõtteviisi rakendamise esimesed viljad.

Lastevanemate ettekujutust kooli probleemidest saab lugeda artiklist "Erik Reinhold: kuidas metsa hüüad, õpetaja?" (ERR, 30.05). Ma ei ole nõus meie kooli endise lapsevanema arvamusega, nagu püüaks kool vastutust ainult vanematele veeretada. Õpetajad ei alaväärista ka klienditeenindaja elukutset. Need ametid on lihtsalt erinevad.

Õpetaja on õpetaja ja õpetaja Laur ei kao ka infosajandil (talle tuleb aga siis väga suurt palka maksta). Kindlasti on oma koht nii avatud klassiruumidel, reegliteta koolidel kui ka koolitusluba ootavatel "võlukoolidel". Nende vastu ei saa ju olla, kuid tegemist on "vähemuste" kooliga. Nendele ei saa üles ehitada tervet haridussüsteemi. Kahjuks tundub, et meil ongi tegemist vähemuste riigiga – normaalne olla ei ole enam normaalne.

Arusaamatuste vältimiseks kinnitan, et koolielu on raske, aga huvitav. Keeruliseks teeb elu aga väike protsent erilisi õpilasi ja lastevanemaid. Mitmed uuringud on kinnitanud, et õpetajatöös on oluline isiksuseomadus huumorimeel. Kahjuks sellest enam ei piisa; tänapäeva koolis aitab ellu jääda õpetajate koostöö ja juhtkonna toetus.

Võime imestada

Direktori töö jaoks on hädavajalik imestamisvõime. Imestada saab linnavalitsuse otsuste üle, imestama panevad nii õpilased kui ka õpetajad oma tegemistega. Viimane imestama panev koolijuhi kohustus on sõnastatud nii: "psühhosotsiaalse töökeskkonna mõõtmine, analüüsimine ning riskide ennetamine".

Väga keeruliseks, lausa riskantseks tegevuseks koolis on kujunenud hinnete panek, sest mitmed õpilased ja vanemad väärtustavad hinnet millegipärast rohkem kui teadmisi. Lapsevanemaga pole mõtet vaielda – iga jurist leiab põhjuse, miks direktor peaks vanemale mittesobiva hinde tühistama.

Õpetajate kognitiivse dissonantsi vähendamiseks tegin e-kooli administraatoritele ettepaneku lisada e-kooli vaatesse eriliselt märgitud hinde sümbol, mille tähendus oleks "vanema nõudel pandud hinne". Selline uuendus suurendaks mõlema osapoole õnnetunnet. Ettepanek on töös.

Viimaste päevade rõõmusõnum ministrilt õpilastele on teade põhikooli lõpueksamite kaotamisest. Pädevuse hindamine põhihariduse omandamise kohta antakse kooli otsustada. Andmisrõõm on suur rõõm. Ühest küljest on see hea, kuid koos õigusega andis ministeerium ära ka vastutuse.

Positiivne muutus on kindlasti mitmesuguste aine- ja pädevustestide kasutuselevõtt. PGS-i muudatuste eesmärk võib ju olla üllas: "õpet ellu viies kasutatakse diferentseeritud õpiülesandeid, mille raskusaste võimaldab õpilasel sobiva pingutustasemega õppida, arvestades igaühe individuaalsust". Kas selline eesmärk on üldse saavutatav? Praktikuna kahtlen selles väga.

Õnnesõnumiks võib pidada ka HTM-i juristi selgitust, et õpilaste puudumist õppetöö ajal perereiside tõttu võib kool ikka arvestada põhjusega puudumiseks.

Kätte on jõudnud kolm põhjust, miks olla õpetaja - juuni, juuli ja august. Loodan, et ka suvekuudeks jagub imestamist. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Allikas: Õpetajate Leht



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: