Iseenesest on eksam, test või kontrolltöö üks kõige ülevaatlikumaid mooduseid kontrollida, mida on inimene vahepealse õppeperioodi jooksul omandanud ja kuhu on ikkagi jäänud valged laigud.

Kuna eksami eest pannakse tavaliselt ka hinne, siis pole see tööriist tingimata pingevaba. Tööle hakkab kas sooritusnälg või sooritushirm: ühed püüavad hea hindega kaasneva endorfiinipuhangu ootuses oma teadmisi tuupimise abil üles paisutada – teistel hakkab silm halva hinde hirmus paaniselt valgeid laike otsima ning olemasolevad teadmised jäävad aju sügavamatesse soppidesse.

Mäletan minagi oma lapsepõlvest hinnetele omistatavat väärtust. Juba koolieelikuna hüpitas vanaisa mind oma põlvel ja lauleldas salmi, kuidas "meie "mariliisike" läheb kooli ja saab ainult viisi".

Õnneks ei olnud mu vanemad hirmus hinneteusku inimesed ning tunnistuse saamisele järgnes pealiskaudse kiituse või karistuse asemel pigem arutelu, miks üks või teine hinne on just selline nagu ta on. Aga sulaselge oli ka see, et kõige parem oleks, kui kõik hinded tunnistusel oleksid viied.

Aga siis tuli elumuutev kogemus. Kaks aastat enne põhikooli lõpetamist vahetasin ma kooli. Läksin nii-öelda toonasest elukohajärgsest koolist, kus igati normaalsed hinded tulid möödaminnes, kesklinna kooli, kus tase nõudis pingutamist.

Mõned näited: uues koolis olid lapsed nii vene kui ka inglise keelt kaks aastat kauem õppinud ning takkatipuks õppinud ka saksa keelt, millega mina koolivahetusele eelneval suvel iseseisvalt alustasin.

Vanas koolis sisustasime viienda ja kuuenda klassi matemaatikatunnid pedagoogi nutmaajamisega ja siis seitsmendas püüdsime uue ja vaieldamatult tugeva pedagoogi juhtimisel läbi võtta kolme aasta materjali. Uues koolis oli matemaatika õppimine käinud kõik need aastad õpetaja Maali raudse juhtimise all.

Võite aimata, mida koolivahetus mu hinnetega tegi. Vene keeles õpetaja kaks esimest veerandit mulle hinnet ei pannudki. "No kellele see kaks abiks oleks," olevat ta selgitanud mu emale.

Matemaatika esimese kontroltöö järel hõiskas mul süda sees, kui sain kontrolltöö eest kolme kahe miinusega. Ja vanemad rõõmustasid koos minuga. Teise veerandi lõpuks olin jõudnud juba nelja miinuse peale ning põhikooli lõpus sain pingutuseta Reaalkooli sisse ning vene keele nelja peale.

Minu jaoks oli see elumuutev kogemus vähemalt neljal põhjusel.

Esiteks, ma õppisin oma edasijõudmist hindama nii-öelda sisendi ja väljundi vahe alusel – ehk siis mitte niivõrd väärtustama hinde absoluutväärtust, vaid omandatud haridust.

Teiseks, ma olen hilisemas elus olnud hinnete suhtes üsna immuunne – ka hiljem ülikoolis süvenesin põhjalikumalt sellesse, mis mulle tõeliselt pinget pakkus, mitte ei tuupinud ideaalse kaalutud keskmise hinde nimel.

Kolmandaks õpetas see kogemus, et pingutus tasub ära. Kui sead endale konkreetse eesmärgi, siis süsteemne töö ja pingutus selleni ka viivad.

Ja neljandaks, ma nägin, kui erinevad võivad olla koolid, kuid see ei tähenda, et sealsed õpilased samavõrra erineksid. Igas koolis võib olla tõeliselt säravaid pedagooge, kelle didaktilised oskused ja isiksus võivad õpilased kaugelt keskmisest ette viia (aitäh, õpetaja Kuri!), kuid laialdase edu pant on hea organisatsioonikultuur.

Siiski, ka muidu väga edumeelses koolis õpitakse sageli hinnetele ja kardetakse eksida ning enesejuhtimise areng toimub täiesti individuaalsete murrangutena, mitte kollektiivse automatismina. Mõnel alles ülikoolis lõputööd kirjutades.

Ja üks õppetund seisab mul veel ees. Kuidas olla tulevikus sama toetav lapsevanem kooliikka jõudnud lapsele ning aidata temalgi mõista ja tõlgendada hinnete ja hariduse sisu ja tähendust. Loodetavasti koostöös sama toetavate nõudlike pedagoogidega.

Nende õppetundide valguses polekski väga vahet olnud, kas põhikooli lõpus olnuks eksamid või jooksvad testid. Testi puhul olnuks kindlasti vähem seda pseudopinget, mida meiegi õpetajad püüdsid kruvida, et meid entusiastlikumalt õppima sundida, kuid nagu öeldud, enesejuhtimine ei arene kollektiivse automatismina, vaid individuaalse kogemuse kaudu.

See, kuidas saada õpilased hinnete asemel haridust väärtustama, sõltub ennekõike lapsevanematest ja pedagoogidest, mitte sellest, mis vormis teadmisi kontrollitakse.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.