Laiguti lastest kiilanev Eestimaa sunnib omavalitsusi põhikoole nudima ({{commentsTotal}})

Foto: Kernu põhikool

Eesti on laiguti lastest paljaks jäämas. Kui Tallinnas ja Tartus õpilaste arv pigem kasvab, siis peamiselt Kagu-Eestis ja kohati ka Kesk-Eestis on juba nii palju lastest hõredaid laike, et koolid peavad oma põhikoolide töö ümber korraldama, sulgedes mõne põhikooli viimase astme või kooli tervikuna. Ent see pole üksnes kauge Kagu-Eesti probleem, ääremaa võib alata ka juba 40 kilomeetrit Tallinnast välja sõites.

Kui järgmise kümne aasta jooksul ägavad Tallinna koolid veel õpilaste hoogsa kasvu käes, nii et ruume, kuhu neid õppima panna, on puudu ja pealinna haridusamet püüab koolidesse jõuga lisaparalleele luua, siis - üllatus-üllatus! - juba 40 kilomeetri kaugusel pealinna kutsuvatest virvatuledest valitseb lastepõud, mis sunnib põhikoole kas osaliselt või täielikult sulgema.

Nimelt asub sellel kaugusel kaks kooli, Kernu ja Ämari põhikoolid, mis endisel kujul vallavolikogude otsusel järgmisest sügisest ei jätka. Neist esimene muutub kuueklassiliseks lasteaed-põhikooliks, teine aga sulgeb uksed jäädavalt.

Ääremaa algab 40 km pealinnast

Harjumaal, valdade liitmise tulemusel Saue vallas asuva Kernu põhikooli direktor Marek Männik on oma ametit pidanud ligi kolm aastat.

"Kui ma alustasin, siis oli selles majas meil veel 64 õpilast esimesest üheksanda klassini, aga hiilgeaegadel on olnud ka üle 120, isegi 140 last, ja see oli kõigest 15 aastat tagasi. Koolile tehti veel juurdeehitis, sest paratamatult oli vaja: osa koolihoonest oli amrotiseerunud, vaja oli sööklaplokki ja lapsi oli tõesti palju. Hetkel on kooli nimekirjas 54 last. Järgmisest õppeaastast läheks kolmandasse kooliastmesse 14 last, see tähendab, ühe klassi peale vähem kui viis õpilast," põhjendab Männik otsust viimane kooliaste sulgeda.

"Ühtpidi on tore küll, et lapsi on vähe, on individuaalsem lähenemine, aga teisalt ma ei ole direktorina seda meelt, et olgu kui kulukas tahes, hoiame aga kooli jõuga püsti. Kaasaegsed füüsikaklassid jms - meil pole mõtet sellesse investeerida. Tuleb lähtuda ratsionaalselt," ütleb direktor.

Ka kooli arvutiklass oma nutitahvlitega seisab jõude, sest õpetajatel pole aega neid tunniks ette valmistada.

"Nad käivad meie koolist ainult osakoormusega läbi - sõidavad kohale, annavad oma tunnid ära, sõidavad jälle minema," kirjeldab Männik kujunenud õppetööd. Üks suur läbikäiguhoov, kaugel astridlindgrenlikust Bullerby külakooli idüllist.

Ta toob esile kaks arvu: valla suurimas, Saue gümnaasiumis maksab õppekoht lapse kohta 1000 eurot, Kernu koolis aga 7000 eurot ehk kui kõik kooli ülalpidamiskulud laste arvuga jagada, on õppekoha maksumuse käärid seitsmekordsed. Männik ei pea seda õigeks.

Et põhikooliga lõpuni jätkata, tuleks luua liitklassid, lisaks peavad õpetajad tegelema eri vanuses lastele erineva materjali korraga õpetamise kõrvalt veel hariduslike erivajadustega ehk HEV-lastega, kes vajavad näiteks väiksemast tähelepanuvõimest lähtuvalt teistsugust lähenemist. See tähendab, et õpetajatel on tunnis osaks langev koormus suurem ja õppekvaliteet hakkab kannatama. Liitklass vajab erioskusi, et ühe klassipoolega tegutsedes teised lapsed samal ajal jõude ei istuks, loetleb direktor probleeme.

Männik on päri, et kuni kuuenda klassini peaksid lapsed saama kodu lähedal koolis käia. Kolmandas astmes ehk 7.-9. klassini vajavad lapsed aga niikuinii juba rohkem sotsiaalsust ja eelistavad kodulähedusele sõpru, nii et miks siis mitte juba kaugemale kooli minna.

"Meie õpilased on vaiksemad, tagasihoidlikumad," tõdeb Männik ja kinnitab, et kvaliteedile pole nad järeleandmisi teinud: õpilased võtavad osa nii võistlustest kui ka üleriigilistest võistlustest.

Kooli kuueklassiks tegemine jätab alles just kohalikud õpetajad, kel on suurem koormus, rohkem aega ja tahtmist panustada.

Pole tööd - pole lapsi

Kernu põhikooli õpilastevähesuse juured on aastate taga.

Kunagi asus Kernu naaberasulas Haibas sovhoos, siis elas piirkonnas palju inimesi. Riigikorra muutuse järel, kui sovhoosid-kolhoosid kadusid, jäi maapiirkondades elanikke vähemaks. Inimesed kolisid linnadesse, et tööd saada. Nutikamates omavalitsustes asuti aga otsima viise, kuidas elu säilitada.

Kümmekond aastat tagasi arutas ka toonane Kernu vallavolikogu, kas ehk eraldada Kernus mingi piirkond elamuehituseks, rajada vajalikud kommunikatsioonid - piirkond on küll Tallinnast pisut kaugel, aga ehk õnnestuks uusi elanikke piirkonda meelitada. Kuid volinikud otsustasid, et las jääda tiheasustusega piirkonnaks pigem samas vallas, linnulennult 5 km kaugusel asuv populaarne suvilarajoon Laitse, ent Kernu olgu edasi hajaasustusega ala. Nõnda jäi luba elamuehituseks välja andmata.

"Mul on ajaliselt distantsilt raske hinnata, kui palju oleks elu Kernus täna teistsugune, kui siis teistsugune otsus oleks tehtud. Võib-olla oleks 30 last juures," pakub Männik, kes ka ise sõidab iga päev Kernu tööle oma kodust Tallinnas Nõmmel.

Niisiis, Kernus ei ole ühtki suurt tööandjat - mõnd tööstust või muud tootmist. Vähesed põllumajandus- ja puidutööstusettevõtted ajavad läbi ukrainlastega, kohalikud käivad aga Tallinnasse tööle. Ja lapsed kooli.

"Osadel inimestel on ka vastandlikud arusaamad, mida saab ja kuidas saab. Samal ajal tahavad, et säiliks täiemõõduline kool, aga ka ei taha siia tootmist ja elamuehitust. Ehk siis me tahame head elu ja majanduskasvu, aga ei taha midagi, mis seda soodustaks," võtab direktor Männik paljudes Eesti kernudes valitseva mentaliteedi kokku.

Samas ei ole elu-olu Kernus sugugi trööstitu ja vald on tubli, kiidab koolidirektor: kooli ümber lookleb valgustatud suusarada, olemas on jalgpallistaadion, võrkpalliplats, discgolfi rada, vald on rajamas seiklusparki ja välijõusaali, rahvamaja läheb renoveerimisele. Üksnes mõni tööstusettevõte, mis piirkonda vajalikul määral elanikke ja nende lapsi tooks, on puudu.

"Kui lasteaeda ja kooli ka poleks, poleks üldse lootust kedagi siia Raplamaa piirile elama saada," nendib Männik, ent leiab, et otsuse viimane kooliaste sulgeda pidanuks ära tegema juba 2013.-2014. aastal, mil teema esimest korda tõsisemalt tõstatus. Ent siis jäädi kummi edasi venitama. Nõrgema närvikavaga lapsevanemad aga viisid sulgemisjuttude peale oma lapsed juba siis suurematesse koolidesse ära. Lõplik sulgemisotsus tuli tegelikkuses aga alles tänavu veebruaris.

"Kes mõistusega võtab, saab aru, et suures koolis on hoopis teised võimalused. Need tuleb kaalukausile asetada," leiab direktor.

Venekeelne kool kaob

Harjumaal on teinegi põhikool, mida muutused ees ootavad. Valdade liitmise tulemusel moodustatud Lääne-Harju vallas asuv vene õppekeelega Ämari põhikool sulgeb selle õppeaasta järel oma uksed aga lõplikult. Praegu on sinna alles jäänud veel 39 õpilast. Sel õppeaastal alustas Ämaris kooliteed veel kaks esimese klassi last. Kaheksandas klassis pole kedagi, aga põhikooli lõpetab kuu aja pärast viis noort. Praegused õpilased jagunevad uuest õppeaastast nüüd samasse valda kuuluva Paldiski ja Keila venekeelsete koolide vahel. Kolm last läheb üle hoopis eesti kooli.

"Kõige rohkem on siin olnud 400 õpilast, aga see oli Nõukogude ajal, kui siin sõjaväeosa oli. Veel 12 aastat tagasi oli siin õpilasi ligi 90. Linnakoolid on need, mis meelitavad - kui perekonnad arvavad, et lapsed saavad linnas parema hariduse, siis nad lähevadki mujale," ütleb Ämari põhikooli direktriss Kaja Sirel.

Mis kooli 12 õpetajast ja abipersonalist saab, ei oska Sirel öelda: "Ei ole midagi pakutud, ei ole midagi kindlat. Ei tea."

Sirelil on kahju. Kooli pedagoogid on väga pikaajalise staažiga. Kooli õpitaset hindab direktor päris heaks: "Kui lapsed läksid meilt ikkagi edasi õppima Tallinna koolidesse ja said hakkama, siis jah. Väikeses koolis kõiki teatakse, kõigiga arvestatakse. Eks see teisalt natuke pikendab ka laste suurekssaamist."

Ka Sirel pooldab seda, et 6. klassini peaksid lapsed saama õppida kodulähedases koolis, edasi on juba sõbrad olulisemad ja siis tahetakse rohkem nendega koos olla.

Haridusministeerium: kooli saatus on kohaliku omavalitsuse otsus

Otsus kooli osalise või täieliku sulgemise üle käib kohaliku omavalitsuse tasandil. Haridusministeeriumini jõuab info sedasi, et omavalitsus peab taotlema koolitusloa ümbertegemist või tühistamist. Neid ongi sel õppeaastal laekunud ministeeriumisse kaks: Kernu ja Ämari koolide kohta.

Haridus- ja teadusministeeriumi üldhariduse osakonna asejuhataja Pille Liblik ütleb, et Kagu-Eestis, kust on ära kolinud kõige rohkem inimesi, on koolivõrgumuudatused juba kümmekond aastat tagasi suuremalt jaolt ära tehtud. Ei, seal ei muudetud ühtki põhikooli kuueklassiliseks. Seal lihtsalt suleti massiliselt koole. Ka Kesk-Eestis on selliseid hõredaks kulunud kohti, millest sulgemislaine juba üle on käinud. Ent ühel hetkel võib vald jõuda järeldusele, et ka järelejäänud koole tuleb nudima hakata. Näiteks kuueklassilisteks. Sest pole lihtsalt neid jütse, kes esimesse klassi astuks. Tugevad külad, kuhu elanikke üldisele vastupidisele trendile vaatamata juurde tuleb, on ikkagi üksikud erandid.

Seega otsus, kas koolid vajavad reorganiseerimist, tehakse vallas kohapeal. Vaid seal on rahvastiku olukord ja prognoos täpselt teada.

"Riigi siht, millest meie oleme huvitatud, on, et iga laps igas Eestimaa piirkonnas või nurgas saaks kvaliteetse põhihariduse. Me tagame selleks võimalikult kaasaegse õppesisu ja koolipidaja peab omalt poolt tagama hariduse ehk kooli kättesaadavuse," ütleb Liblik. "Me ei hakka prognoosima, millistes piirkondades peaksid põhikoolide viimased klassid kaduma, aga kui koolipidajal peaks tekkima vajadus laste vähenemise tõttu käivitada 9-klassilise kooli asemel 6-klassiline kool, siis ta teab, et ka selles 6-klassilises põhikoolis ei ole õppekvaliteet kindlasti madalam, kui järgitakse riiklikku õppekava."

Kui üldjuhul annab esimene klassijuhataja lapsele enamikke tunde esimesed neli õppeaastat, siis kuueklassilisele mudelile üleminek eeldab ka õpetajate täienduskoolitust, et klassiõpetaja suudaks anda ka 5.-6. klassis lisanduvaid aineid ehk üht võõrkeelt ja ajalugu. Selle muudatuse tegemine vajab aega, et õpetajad jõuaksid tasemekoolituse läbida. Seega peavad omavalitsused niisugusi osalisi sulgemisotsuseid tehes arvestama ka õpetajate täiendusõppele mineva ajaga.

Lisaks peavad omavalitsused pidama silmas ka seaduse nõuet: põhikoolis käiva lapse koolitee ei tohi olla pikem kui kolm kilomeetrit, juhul kui ta läheb kooli jala, või kesta üle 60 minuti, juhul kui ta sõidab sinna näiteks koolibussiga. Seega koolide laussulgemise teed ka hõreda asustusega valdades minna ei saa.

"Päris palju on selliseid häid näiteid, kus eelmise õpilaste vähenemise laine ajal vaadati koolitransport üle ja muudeti bussiringid ümber, sellega vähendati laste koolijõudmist oluliselt," ütleb Liblik.

Nõnda võib juhtuda, et nii mõnigi kool jääb edasi tegutsema vähem kui 50 õpilasega, mida ministeerium peab üldjuhul miinimumiks, millest allapoole ei tohiks õpilaskond jääda. Ministeerium rõhutab, et neil mingit reformikava laussulgemiseks ei ole.

"Meil ei ole mitte mingisugust kava, plaani ega nimekirja. Vajadus selliseks koolireformiks võib tulla nendes koolides ja piirkondades, kus lapsi on vähe. Igal piirkonnal on oma tõmbekeskused ja ääremaad," ütleb Liblik. "Tallinn-Harjumaa-Tartu mitte, aga ülejäänud piirkonnad peavad vaatama realistlikult oma piirkonna laste arvule otsa, sest meil on kätte jõudnud selline olukord, kus peame elama reaalsuses, palju meil lapsi on."

Liblik ütleb, et ka regionaalpoliitikat tehes peab ikkagi lähtuma küsimusest, mis inimesi mingis piirkonnas kinni peaks hoidma või neid sinna juurde tooma. Nui neljaks koole tühjaks jooksvates piirkondades käigus hoida ei saa. "Olulisem on, et õpe oleks kvaliteetne ja samaväärne ükskõik millise teise Eesti piirkonnaga," rõhutab Liblik.

Toimetaja: Merilin Pärli



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: