Gruusia on huvitav ja mitmekülgne maa. Gruusia on eestlasele enam kui taskukohane, seal saab hakkama isegi napi keeleoskusega ning Gruusia loodus ja geograafia pakuvad turistile tõelist avastamisrõõmu.

Gruusia on aga ka ääretult komplitseeritud ajalooga riik ning johtuvalt sellest on Gruusia suhted naaberriikidegagi ääretult komplitseeritud. Üks riik, kellega suhtependel käib äärmusest äärmusesse, on muidugi Venemaa.

Nüüd on Venemaa kuulutanud Gruusia russofoobseks riigiks, kus Vene kodanikel on ohtlik olla. Seepärast kuulutati välja Venemaa turistide evakueerimine Gruusiast, lõpetati lennud Gruusiasse ning lisaks avastati, et Gruusia veini kvaliteet on piisavalt madal, et seada kahtluse alla selle Venemaal müümise otstarbekus. Ja kõik sellepärast, et üks õigeusklik Vene kommunist ei saanud aru, et vahest peaks enne mõtlema ja siis tegema.

Venemaad vihkavad üksikud

Huvitav on jälgida vene internetifoorumeid, kus kommenteeritakse Vene-Gruusia suhetes toimuvat progresseeruvat teravnemist. Venemaalaste arvamused jaotuvad pealkaudsel vaatamisel kolme rühma.

Esimesed kirjutavad, et "ma puhkasin alati Gruusias ja teen seda edasi".

Teised teatavad, et selliste russofoobide seas pole ohutu puhata ja ärge pärast nutke, kui teid Gruusias ära tapetakse.

Kolmandad aga kirjutavad, et pole Gruusias kunagi puhanud ja Gruusia veine ka ei joo. See olevat ilge lake, prantsuse või tšiili omad on paremad.

Vein veiniks. Ma olen Gruusias kuulnud et Venemaale eksporditakse kõige madalama kvaliteediga veini, ehkki ma olen Venemaal mõne korra ostnud ka täitsa korralikku Gruusia veini. Oluline on vast see, et kui grusiinid kirjutavad nendes foorumites, et jätke jama, Gruusias armastatakse ja oodatakse venelasi, siis need kaks viimast gruppi jäävad oma arvamuses kõigutamatuks.

Kui ma mõned aastad tagasi esimest korda pikemat aega Gruusias olin, siis mind hämmastaski kõige rohkem see, et Gruusias on tõesti väga raske kohata inimesi, kes vihkaksid venelasi või Venemaad. Üksikuid ma olen kohanud, ent nad on siiski pigem erandid.

Näiteks mõned minu ülikoolikolleegid lõpetasid 2014. aastal põhimõtteliselt vene keeles rääkimise ja läksid üle inglise keelele. Olen kohanud fanaatilisi Mihheil Saakašvili poolehoidjaid, kes inglise keelt ei oska, küll aga sõimasid Venemaad vene keele vahendusel.

Vastukaaluks aga olen ma kohanud massiliselt inimesi, kes on mulle kiitnud Venemaad taevani. "Venemaa on võimas riik!", "Venemaa on suur turg!", "Venemaal on inimestel tööd!", neid lauseid olen ma korduvalt lähiaastatel kuulnud.

Minu lemmikrajoonis Tbilisis, põhjapool Mardžanišvili prospekti võib õhtuti mööda tänavaid jalutades kuulda, kuidas inimesed vaatavad Vene televisiooni uudiseid. Kui neid inimesi hiljem kasvõi taksojuhtidena või kusagil pargis kohata, siis räägivad nad ka sama juttu, mis Vene televisiooni uudistes.

Hämmastas ka Batumis turistidele mõeldud folkloorisõu. See oli täielikult vene keeles, seal tervitati kalleid külalisi Venemaalt ja näidati nendele erinevate Gruusia regioonide rahvatantse. Sealjuures ka Abhaasia omi.

Ma elasin mõned kuud tüüpilises Tbilisi korteris 19. sajandi rajoonis. Sellises, kus ühes siseõues elab mitu perekonda. Seal tutvusin ma naaberkorteris elava näitlejaga ja jõime temaga mitu korda õhtuti veini. Ta rääkis kurbusega hääles, kuidas ta ei saa enam sõita Abhaasiasse sugulaste hauale ja hakkas sama hingetõmbega kiitma Venemaad ja venelasi.

Viimati olin ma Tbilisis maikuus ja seal läksime vene kolleegiga ühte äärelinnas Varketilis asuvasse restorani. Enne tegime mõned napsid metroojaama lähedal olevas ad hoc eterniidist ja plekist baaris. Kui putka ümber seisvad taadid kuulsid, kust me oleme, siis hakkasid nad mulle välja käristama ja üks neist ütles mu kolleegile: "Ma armastan Venemaad, ent Eestit armastan ma veel rohkem!".

Eesti populaarsus Gruusias on teine teema, kuid positiivsed tunded Venemaa suhtes on laialt levinud. Hiljem leidsime Tbilisi kesklinnas putka, kus kõige muu kõrval müüdi Vene-vastaseid kleepekaid. Kui me neid pildistasime, astus meie juurde noor mees, osutas müüjale ja teatas: "Ta on peast segi!" Vene keeles.

Miks nii soojad tunded?

Niisiis, miks võib Gruusias kohata massiliselt sooje tundeid Venemaa suhtes, keda samal ajal süüdistatakse 20 protsendi Gruusia territooriumi okupeerimises?

Nagu lihtsate küsimustega ikka, pole sellelegi lihtsat vastust. Üks põhjus on grusiinide suhe riiki. Laialt levinud arvamuse tõttu on riik alati kõiges süüdi ning riiki kehastab president. Seega süüdistavad paljud grusiinid Abhaasia ja Lõuna-Osseetia kaotuses Mihheil Saakašvilit isiklikult, mitte aga Venemaad või venelasi.

Teisalt suhtuvad isegi paljud konservatiivsed natsionalistlikud grupid Venemaasse sümpaatiaga ja seda just seoses Venemaa homovastase poliitika pärast. Pidagem meeles, et õigeusu kirik on Gruusias üks olulisemaid poliitilisi institutsioone.

Peale selle elab Venemaal umbes 160 000 gruusia päritolu Vene kodakondsusega inimest ja umbes 58 000 Gruusia kodanikku. Nemad (ja mõnikümmend tuhat Venemaal illegaalselt elavat Gruusia kodanikku) räägivad tihti oma Gruusia sugulastele kui hea on elu Venemaal, võrreldes Gruusiaga. On ka muidugi. Lisame veel 1,2 miljonit vene turisti, kes igal aastal Gruusiat külastavad ja suurele hulgale inimestele sissetulekut pakuvad.

Lõppkokkuvõttes võib öelda, et klassikaline russofoobia (venelaste ja vene keele vihkamine) on Gruusias marginaalne nähtus. Enam võib kohata Venemaa-vastasust, mis on suunatud Vladimir Putini ja Kremli vastu. Ent elu on näidanud, et ka see pole väga populaarne.