Mari-Liis Jakobson: kadakavitsa tehisintellektile ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Erakogu

Kadakavits on hea abimees nii hüvede edendamiseks kui ka halva eemale peletamiseks. Sarnase väega "võluvits" on ka võimude lahususe põhimõte tehisintellektiga kaasnevate riskide maandamiseks, leiab Mari-Liis Jakobson Vikerraadio päevakommentaaris.

Olen sel suvel veetnud omajagu aega Vikerraadio taskuhäälingu seltsis, sealhulgas kuulanud arutelusaateid "Raadio JAIK" ja "Elu pärast Google'it". Mõlemas sarjas on üks keskseid küsimusi, kuidas tehnoloogia ja eeskätt tehisintellekt meie elu muudab.

Tänapäeval täidab tehisintellekt veel eeskätt lihtsamaid tehnilisi ülesandeid nagu näiteks andmete koondamine ja äratundmine või siis info jagamine vestlusroboti kujul.

Lähitulevikus võime aga oodata tehisintellekti oskuste ja võimete arengut ning kindlasti ka selle üha laialdasemat kasutuselevõttu. Ka Eesti riik pakub nüüdseks 19 erinevat tehisintellektil põhinevat teenust, aga juba järgmisel aastal loodetakse jõuda 50 toimiva teenuseni.

Tehisintellekt maksustama?

Üks mind intrigeerinud mõte, mis saates "Raadio JAIK" õhku visati, oli, et ehk oleks tehisintellekt maksuküsimustes seadusandjast parem reguleerija. Tõepoolest, meie finantskäitumise kohta jäävad ju juba täna maha üsna selged jäljed. Ja ka kõige hoolsam parlament ei suuda luua täiesti skeemitamiskindlat maksukoodeksit.

Skeptikul tõmbab mõte algoritmist seadusandja asemel maksuküsimustes muidugi olemise õõnsaks, sest just maksud olid ju küsimus, mis omal ajal Ameerikas esimese päriselt demokraatia ja stabiilse riigikorra sünnitanud revolutsioonini viis. Ning usaldada nüüd seesama teema rahva valitud esindajate asemel... robotitele?

Ühes tuleb muidugi hirmudele pidurit tõmmata. Ei tähenda ju teatud funktsioonide tehisintellektile täita andmine veel otsustusõiguse käest andmist.

Sisend algoritmile ehk eesmärgid, mille hüvanguks too virtuaalne kratt tööle hakkab, pannakse ju ikka poliitikaga paika. Lisaks on võtmetähtsusega inimese roll uute tehnoloogiliste lahenduste legitiimsuse kujundamisel. Siiski pole ka tehisintellekt pettustekindel ning meie tulevikus eesootavate võimalike mustade stsenaariumide eest täielikult kaitstud. Kuidas ennast kaitsta?

Võimude lahusus

Võimalik lahendus võiks olla üks juba sajandite vanune sotsiaalne innovatsioon – võimude lahusus. Võimude lahususe idee ulatub tagasi juba vähemalt 17. ja 18. sajandi Euroopa poliitikafilosoofiasse.

Võimude lahususe printsiip sedastab, et kolm põhilist võimuharu – seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim on eraldiseisvad, ent samas saavad teineteise üle kontrolli teostada. Et pole üht ja lõplikku võimukandjat, kes keelab, käseb, poob ja laseb.

Kaasaja riigiteaduslikus traditsioonis on võimude lahususe printsiip edasi arenenud kontrolli ja tasakaalu põhimõtteks, mille kohaselt pole oluline mitte üksnes nende kolme suure võimuharu eristumine, vaid ka vastukaalude olemasolu valitsemissüsteemi peenematel tasanditel, näiteks erinevate kooskõlastusringide ja kontrollorganite näol. Siia võib veel lisada tasakaalu eri valdkondade ekspertteadmise ja poliitilise otsustusloogika vahel.

Võimude lahususe kriitikud

Samal ajal pole sugugi kõik olnud ei lähiminevikus ega ka tänasel päeval võimude lahususe suhtes nii entusiastlikult meelestatud.

Paljudele tehnikavisionääridele on olnud riigi tasakaalude ja kontrolli mehhanism pea pinnuks silmas, sest see on ühelt poolt bürokraatlik, keerukas ja aeganõudev, ning teisalt poliitiline ja seetõttu mingites mõõtmetes irratsionaalsena tunduv protsess, mille tulemusena on alati vähemalt mõned rühmad rahulolematud.

Pigem on tehnofuturistid püüdnud otsida sellele tehnoloogilist, näiliselt ratsionaalsemat asendust. Panna algoritm algoritmi kontrollima. Aga kas see siiski ei tähenda võimu masinatele loovutamist?

Teine seltskond, kellele võimude lahususe mehhanism selgelt vastukarva on, on autoritaarsete kalduvustega poliitikud – nii minevikus kui tänapäeval. Nende meelest on võimude lahususe mehhanism kiuslik, loodud nende võimutäiust õõnestama ja seejuures on neil täiesti õigus, see ongi võimude lahususe põhimõtte eesmärk!

Selle asemel sooviksid selliselt meelestatud poliitikud näha nii-öelda ideoloogiliselt sobilikku ja takkakiitvat kui et kontrollivat ja tasakaalustavat aparaati või siis monopoliseerida kogu võimutäiust.

Milles peitub kadakavitsa võluvägi?

Just adekvaatne kontrollide ja tasakaalude süsteem võiks meid tulevikus kaitsta (lisaks autoritarismile ka) erinevate tehisintellektiga seonduvate riskide eest: kindlustada, et programmeerimise aluseks olevad eesmärgid on adekvaatselt ning riske maandavalt ning inimest esiplaanile seades sõnastatud, ning et neid saaks aja jooksul täpsustada ja parandada; et tehisintellekti otsuste üle toimiks tõhus kontroll ning et masina valearvestuste korral saaks võimalikult otstarbekal tasandil ja võimalikult operatiivselt ka vaideid menetleda.

Mõistagi tuleb tunnistada, et võimude lahusus pole kindlasti mingi võlukepike, mis olematusest uut või olemasolevast midagi hoopis muud võluda võimaldab. Pigem on see sarnane kadakavitsale.

Kadakavits on hea peale tõmmata nii tünnile kui ka tündrile, see aitab tähistada teed lumel ja merejäälgi. Aga vajadusel saab kadakavitsaga ka paharette eemale suitsutada, ning äärmisel vajadusel mõnel ka kere kuumaks kütta.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: