"Kui olen kuulunud inimesi rääkimas Nõukogude armeest, kus dedovštšina (lühemat aega teeninud sõdurite kiusamine kauem sõjaväes olnud ajateenijate poolt - ERR) oli normaalne ja Eesti armeest, kus seda ei peeta normaalseks ja kus kõik ütlevad, et niinimetatud määrustikuvälised suhted on viidud miinimumini, siis on näha, et puhtalt ülevat poolt tulevate hoiakutega saab päris palju muuta," tõdes Eesti Päevalehe ajakirjanik Krister Paris. Ta viitas ka, et MTÜ Kiusamisvaba Kool tegevusele, tänu millele on selle programmis osalevates koolides kiusamine märgatavalt vähenenud.

Paris andis edasi ka venekeelse Delfi peatoimetajale Andrei Šumakovi räägitut, kes võrdles Sillamäel kogetut nõukogude ajaga, kus olid ka probleemsed lapsed ja süsteem, mis nendega pidi tegelema, aga need kaks ei puutunud omavahel kunagi kokku. Ka Sillamäel, kus kiusamise ohvriks langenud kümneaastane poiss enesetapu tegi, on olemas probleemidega tegelevad institutsioonid, aga need ei aidanud, tõdes ta.

Äripäeva ajakirjanik Neeme Korv leidis, et probleemidest tuleb rääkida ning siis on võimalik ka lahendusi leida.

Temaga nõustus ka Paris, kes leidis, et kui kiusamistest rohkem rääkida, siis inimesed mõtlevad teemale rohkem ja varem ning see aitaks kiusamist ära hoida. "Kiusamine on iseennast taastootev mudel, kus kiusatu võib mõnes teises olukorras osutuda ise kiusajaks. Selle vastu saabki ainult üldiste hoiakute muutumise ja professionaalse lähenemise abil," rääkis EPL-i ajakirjanik.

"Ja muidugi nõuab see suhtumise muutust pedagoogidelt," lisas Paris, kelle sõnul hindasid tema kolleegid Sillamäe kooli direktori Irina Liu juhtunu kohta antud intervjuu üheks kõige vähem empaatiliseks esinemiseks, mida nad viimasel ajal on kogenud.

Korv rõhutas samas, et kohustus rääkida paneb ajakirjanike ette otsuse, kuidas seda teha. Kolmanda saatekülalisena osalenud Eesti Ekspressi ajakirjanik meenutas, et üldjuhul ajakirjandus enesetappudest ei räägi, sest see võib anda kellelegi veel mõtte omalt elu võtta.

Paris tunnistas, et kui Delfi ja Eesti Päevaleht juhtunust kirjutasid, olid psühholoogid ja lastekaitsjad üsna taunivad, kuna enesetappude puhul kirjutatakse neist väga harva. "Arutasime ja kaalusime pikalt, ja leidsime, et avalik huvi on olemas, kuna selliseid piiripealseid juhtumeid võib päris palju olla," rääkis Paris. Tema sõnul eksisid tema kolleegid selles, et kirjeldasid enesetapu viisi ja see koht ka eemaldati veebist. "Loo eesmärk oli siiski panna inimesi rohkem enda ümber toimuvat märkama ja innustama lapsevanemaid oma lastega rääkima," ütles Paris.

Rääkides sel nädalal avalikkuse ette jõudnud töökiusu juhtumist Kanepi kooli näitel märkis Vedler, et töökiusamist peetakse sageli nagu perevägivaldagi kollektiivi siseasjaks, millest ei taheta avalikult rääkida ja seetõttu talutaksegi seda aastaid.

Korv tõi esile, et leidus õpetajaid, kes olid valmis teemast avalikult rääkima. "Ma arvan, et kokkuvõttes see ikkagi viib meid lahenduse suunas," leidis ta.

Paris ja Vedler märkisid, et (kooli)juht kelle alluvad massiliselt lahkuvad, ei ole professionaal, ehkki tema muud töönäitajad võivad olla head.

"Kooli eesmärk on ju lastele teadmisi jagada, aga seda ei saa tulemuslikult teha, kui õpetajad väga tihti vahetuvad," tõdes Vedler. Tema hinnangul peab kohalik omavalitsus, kes on Kanepi kooli pidaja, "üles ärkama" ja õpetajaid kiusava koolidirektori töölt vabastama.

Lisaks rääkisid "Rahva teenrid" 26 vigastatuga bussiõnnetuse näitel liiklusest, Metallica kontserdist ning plaanidest muuta kiirlaene ja erakondade reklaame puudutavaid reegleid.