Saaremaa püsiühenduse kohta on tehtud arvukalt uuringuid. Kuna aga riigi tellitud ja 2011. aastal koostatud keskkonnamõjude hindamine ei võtnud kõiki asjaolusid arvesse, selgitabki trassivalikud välja alles nüüd algatatav eriplaneering, vahendas "Aktuaalne kaamera".

"Toonases keskkonnamõjude hindamises olid teatud aspektid ebatäielikult hinnatud, need tuleb üle hinnata," ütles majandusministeeriumi teede- ja raudteeosakonna juhataja Ain Tatter. "Nii et täna ei ole sellist teadmist, kas see trass saab kulgeda põhja- või lõunapoolsel trassil ja tegemist on Natura alaga, nii et millised peavad olema täiendavad leevendusmeetmed, ka see selgub alles riigi eriplaneeringu käigus."

See protsess kestab Tatteri sõnul umbes paar aastat ja välistada ei saa ühtki versiooni, sealhulgas ka võimalust, et ehitada ei tohi ei tunnelit ega ka silda.

Eriplaneering võtab vajadusel arvesse ka silla aluspõhja ehk Suure väina täiendavaid geoloogilisi uuringuid.

Ajalehes Saarte Hääl kolmapäeval avaldatud uudis, et Suurt väina läbib kuni 45 meetri sügavune liustikuorg, oli juba ammu teada, sest seda uuriti 1990-ndatel Rootsi asjatundjate abil. Küll aga uuris geoloogiateenistus suvel üldise kaardistustöö käigus põhjalikumalt Suure väina mere põhja.

"Oru koht oli juba enne teada. Aga jah, nüüd me lihtsalt leidsime, et see on pikem värk, kaugemale ulatuv. Me näeme, et see suur org läheb isegi Hiiumaa taha välja," rääkis Eesti geoloogiateenistuse vanemgeoloog Kalle Suuroja.

Küll aga ei suurenenud põhja-lõunasuunalise oru laius ja sügavus, mistõttu sillaehituses midagi oluliselt muutma ei pea.

"Umbes 40 meetrit oli ka rootslaste sondeerimistulemus," sõnas Suuroja, kelle sõnul oli erinevus vaid mõni meeter. "Ehitustehniliselt kas taguda siis 20-meetrine vai või 50-meetrine. Tallinnas minu arust mõnede kõrghoonete all on üsna mitmekümnemeetrised vaiad."

Eriplaneeringu menetlemine vältab mõned aastad. Varasemalt kinnitatud teekaardi järgi võiks ühenduse ehitus alata 2029. aastal. Kui raha leitakse, siis sild peaks valmima 2033. aastal.