Rain Kooli: lollid on haruldaselt leidlikud, ka liikluses ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Erakogu

Murphy seaduste raamatus on öeldud, et mitte midagi maamunal pole võimalik teha lollikindlaks sel lihtsalt põhjusel, et lollid on haruldaselt leidlikud. Ning elu on näidanud, et kõige muu kõrval suudavad lollid tohutu nõtkusega ka mitte mõista liiklusmärke, leiab Rain Kooli Vikerraadio päevakommentaaris.

Mis on maailma kõige universaalsem keel? Mõnede arvates muusika, mõnede arvates matemaatika, raha või armastus. Tegelikult on need kõik tõlgendatavad, kultuurikontekstist sõltuvad või erineva väärtusastmega. Tänapäeva maailma kõige universaalsem keel on hoopis… liiklusmärgid.

Pole ka ime. Kui keegi meie kaugetest esivanematest kümneid tuhandeid aastaid tagasi esimest korda otsustas midagi püsivat jäädvustada, ei kirjutanud ta sonetti ega noodistanud sümfooniat! Pärast seda, kui ta oli sõna otseses mõttes kätt harjutanud koopaseinale vajutatud käejälgedega, joonistas ta pildi.

Joonistas pildi seetõttu, et see on meie jaoks otseseim viis ümbritsevat edasi anda ning ka arusaadavaim viis seda vastu võtta. Liikluses, kus märkidele ja nende tähendustele tuleb reageerida võimalikult kiiresti, pole ruumi keerukusele. Sellepärast ongi liiklusmärgid tehtud nii lihtsaks, et need… noh, nagu öeldakse, siililegi selged oleksid.

Siil on selles lauses muidugi süütu ohver. Neil pole leidlikkusega häda midagi. Tegelikult peetakse tolles ütluses silmas inimesi. Lolle inimesi.

Nii et liiklusmärgid on oma universaalsuses nii lihtsad ja arusaadavad, et peaksid olema arusaadavad ka lollimatele meie liigi esindajatele. Need on omamoodi kommunikatsiooni madalaim vorm, vähim ühisosa. Kuid paraku pole mitte midagi võimalik kommunikeerida nii primitiivselt, et see latt siiski osa inimloomade jaoks ületamatuks ei jääks.

Kusjuures see väide pole niisama puusalt tulistatud, vaid regulaarsete välivaatlustega kinnitust leidnud.

Oma suures naiivsuses kujutasin ma nimelt ette, et kui Tallinnat läbiva kuivanud tuiksoone – Gonsiori tänava – äärtesse rajatud kergliiklusteede idee sai ammuoodatud tingmärkidega selgeks joonistatud, lõpeb jalakäijate ja ratturite ühisala kasutust puudutav segadus alatiseks.

Mõlemal pool tänavat on kaks rada, üks jalakäijatele, teine ratturitele. Mõlemat rühma kujutavad pildid on täiesti arusaadavad ega peaks tõlgendusteks suuremat ruumi jätma. Kahe raja eristamiseks on nende vahele suisa kividest eraldusriba laotud.

Aga võta näpust! Päevast päeva töllerdavad rattarajal vändad, millel ei ole rattamehhanismiga mingit pistmist… Nad ei taipa, et midagi oleks valesti ka siis, kui rattur nende vahelt läbi puigeldes neid peaaegu jalust maha sõidab.

Enamasti on nad täiesti immuunsed isegi nii kõrvalõikavale nähtusele nagu jalgrattakell. Äärmisel juhul reageerivad nad oma intelligentsustegurile vastava mõnetähelise häälitsusega, nagu "ähh?" või "möh".

Seega oli Arthur Blochil õigus, kui ta oma kuulsas Murphy seaduste raamatus sedastas, et mitte midagi maamunal pole võimalik teha lollikindlaks sel lihtsalt põhjusel, et lollid on haruldaselt leidlikud. Ning elu on näidanud, et kõige muu kõrval suudavad nad tohutu nõtkusega ka mitte mõista liiklusmärke.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: