"Tartu ja Pärnu rajavad rattateid kiiremas tempos kui Tallinn", teatas ERR-i portaalis ilmunud uudise pealkiri. Väide oli üllatav ja üsna ilmselt ka jama. Veidi uudist lugedes saabki selgeks, millest see väide: kõik Tallinna kergliiklusteed on loetud eimillekski, sest need pole "puhtalt jalgrattateed".

Samal ajal kõikide Tartu ja Pärnu jalgrattateede puhul on justkui eeldatud, et need on "puhtalt" ja eraldi jalgrattateed, ehkki ka uudist ennast lugedes tuleb välja, et tegu on samasuguste kergliiklusteedega, nagu neid ka Tallinnas rajatakse. Ehk siis: häda faktidele, kui need hea pealkirja ära rikuvad.

Rattastrateegia lubab erinevaid teid

Arhitekti ja rattaliikluse eksperdi Tõnis Savi väide, et puhtalt jalgrattateid on Tallinnas tegelikult kuus-seitse kilomeetrit, on jällegi vale, sest ka Tallinna rattastrateegia ei ütle, et ainus võimalik jalgrattatee peab olema füüsiliselt eraldatud. Strateegia näeb ette erinevaid võimalusi, ka jagatud ruumi. Nii et need mainitud "nõuded" on küll erinevad nendest, mis strateegiasse kirja said.

Läheme tagasi teiste linnadega võrdluse juurde. Veidi Tartus ja Pärnus ringi vaadates on selge, et seal on nii sõidutee serva joonitud jalgrattateid, kui ka kergliiklusteid, kus jalakäijad ja ratturid jagavad ruumi.

Võtame kasvõi Tartu Riia maantee või Vaksali tänava – ka seal jagatakse ruumi kohati jalakäijatega, kohati autodega. Asi toimib, rattaga sõidetakse. Ja seda üldjuhul päris viisakalt ja ohutult.

Täiesti eraldatud rattateid võimaldab ka sealne linnaruum rajada üsna vähe, sest tänavatevõrk on välja kujunenud ja selles suuri muudatusi läbi viia on kompromisside kunst. Kõike sedasama näeme ka Soomes ja näiteks kasvõi Brüsselis.

Uued objektid annavad paremaid tingimusi

Väidetud on ka, et Tallinn justkui ei järgi jalgrattastrateegiat. Tallinna infastruktuuriobjektide valmimisega kursis oleva inimesena võin kinnitada, et kõigi suuremate uute objektide rajamise puhul on rattaga liikujate vajadustega arvestatud.

Võtame kasvõi ERR-i enda hoonete lähiümbruse: viimaste aastate jooksul valminud Vesivärava tänav, Gonsiori tänav, Türnpu tänav, kõik need annavad rattureile senisest paremad võimalused. Samuti remonditav Poska tänav.

Plaanid on Kunderi tänavaga. Ka uus Reidi tee on rattasõbralik, selle vastas olev Vana-Pirita tee on saanud uue ilme ja laiade kergliiklusteedega. Kui lisada linnaosades tehtav – tänavu kevadel näiteks avati kokku ligi neli kilomeetrit kergliiklusteid (Viljandi maanteel 2,6 km ja Paldiski maanteel 1,3 km), siis polegi seda nii lühikese perioodi kohta väga vähe. See nimekiri pole kaugeltki täielik.

Jah, Tallinna rattateed ei moodusta praegu veel tervikut ja selleni jõudmisega läheb aega. Kuid kõik linnad ehitatakse valmis osade kaupa ja parim, mida saab teha, on uute osade rajamisel erinevate liikumisviisidega aegsasti arvestada.

Pigem on Tallinnas palju ära teha inimfaktoriga – esiteks, et autojuhid arvestaks jalgratturitega ja jalgratturid omakorda nii autojuhtide kui ka jalakäijatega. Kahjuks näeme ratturite hulgas palju kõrvaklapid peas sõitmist, aga ka ebaadekvaatset sõidukiirust jalakäijate läheduses.

Samal ajal saab rattur täiesti edukalt edasi ka siis, kui peab korraks 8- kuni 10-kilomeetrisele tunnikiirusele aeglustama. Rattureid on Tallinnas siiski veel märksa vähem kui praegune infrastruktuur seda võimaldaks. Aga ära peame mahtuma kõik ja teineteise ohutusega arvestama.