Marko Mihkelson: Hiina globaalne haare: kuidas leida modus vivendi? ({{commentsTotal}})

Marko Mihkelson
Marko Mihkelson Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Euroopa Liit ja USA peaksid Pekingi mõju kasvamise vastukaaluks tihendama Atlandi-ülest koostööd, kirjutab Marko Mihkelson algselt Diplomaatias ilmunud kommentaaris.

Me kõik teame, mida tähendab elada Ameerika Ühendriikide poolt domineeritud maailmas. Väga vähesed kujutavad aga ette, mis juhtub siis, kui Hiina hakkab ameeriklastele sarnaselt maailma mõjutama. Hiljemalt sajandi keskpaigaks on see hetk käes. Kas me oleme selleks valmis?

I

Ameerika Ühendriikide 37. president Richard Nixon oli vaevalt saanud ennast Valge Maja ovaalkabinetis sisse seada, kui algasid uue administratsiooni poliitikaplaneerimise kohtumised.

Ühel nendest kirjutas Nixon oma märkmetesse: "Hiina kommunistid: lähiajal – mingit muutust. Pikemas perspektiivis – me ei taha, et 800 miljonit elaksid vihases isolatsioonis. Me tahame kontakti … (tahame) Hiinat, mis oleks rahvusvahelise ja Vaikse ookeani kogukonna koostöösoovlik liige."

President Nixoni ametisse asumise hetkeks oli selge, et Washington ei saa enam tuumarelva omavat Hiina Rahvavabariiki eirata. Ühendriikide strateegidele oli ilmne, et põhimõttelises vastasseisus Nõukogude Liiduga oli mõistlik teha katse suhete taastamiseks Pekingiga. Nixon usaldas selle salajase ülesande oma värskele rahvusliku julgeoleku nõunikule, 46-aastasele Henry Kissingerile.

Järgmise kahe päeva jooksul pidas Kissinger Pekingis kokku 17 tundi kõnelusi Hiina peaministri Zhou Enlaiga. Sellest ajaloolisest kohtumisest on säilinud põhjalikud stenogrammid ja Kissingeri enda mälestused. See on põnev lugemine, sest peaaegu 50 aastat tagasi räägitu kajab aktuaalselt vastu tänagi.

Kissinger tunnistas vestlusi sisse juhatades, et see on üldse esimene kord, kui USA ja Hiina liidrid räägivad teineteisega kui võrdne võrdsega. Esimesel kohtumispäeval hilise õhtutunnini kestnud vestluses ütles Zhou Enlai aga prohvetlikult, et 25 aastat pärast Teise maailmasõja lõppu ei saa USA end enam käsitleda maailma hegemoonina.

Kissinger hindas Zhou Enlaid kõrgelt, kirjeldades tema liidriomadusi ja riigimehelikkust võrdväärsena Prantsusmaa presidendi Charles de Gaulle'iga. Kaks meest respekteerisid teineteist, olgugi et nende vanusevahe oli veerand sajandit ja ideoloogilised lähtekohad olid täielikud vastandid.

See kohtumine muutis maailma, sest just siis astus Hiina esimese ettevaatliku sammu väljumaks pikaajalisest rahvusvahelisest isolatsioonist. Ilmselt ei kujutanud ei Kissinger ega ka 1972. aastal Pekingit külastanud president Nixon ette, et sellest saab ühtlasi alguse Ameerika Ühendriikide globaalse hegemoonia vaikne taandumine. Nii nagu Zhou Enlai oli ennustanud.

1978. aasta kevadel oli USA lõpuks valmis Hiinaga suhete normaliseerimisel edasi liikuma. Pikkade läbirääkimiste tulemusel leppisid pooled kaks päeva enne Hiina avanemisele ja reformidele suunanud kommunistliku partei pleenumi algust 16. detsembril 1978 kokku, et tunnustavad teineteist alates 1. jaanuarist 1979. USA kinnitas, et tunnistab Taiwani kuulumist Hiina koosseisu, kuid jättis endale võimaluse arendada Taipeiga kaubanduslikke, kultuurilisi ja teisi kontakte.

Suhete normaliseerimine Hiina ja Ameerika Ühendriikide vahel oli pöördeline mitte üksnes kahe suurriigi suhetes, vaid see mõjutas kogu maailma edasist arengut. Võib olla päris kindel, et viimase neljakümne aasta globaliseerumise megatempo poleks kahe suurriigi leppimiseta ja eriti Hiina avanemiseta võimalikuks osutunud.

Tänapäeva maailmamajandust on raske ette kujutada Hiina ja USA turgude tiheda põimumiseta.

Ainuüksi 1979. aastaga kolmekordistus Hiina-USA kaubavahetus, jõudes 3 miljardi dollarini. 2017. aastaks oli kaubavahetuse maht tõusnud aga juba 711 miljardi dollarini, kusjuures Hiina möödus Kanadast ja sai USA suurimaks kaubanduspartneriks.

Samal ajal on Hiina kujunenud Ühendriikide suurimaks võlausaldajaks, kontrollides 2018. aasta alguseks 1,168 triljoni dollari väärtuses USA võlakirju. See teeb kokku 5,3 protsenti kogu USA võlast. Põhjuseks on hiinlaste usk dollarisse ning USA tähtsus kaubanduspartnerina.

Dengi algatatud Hiina avanemis- ja reformipoliitikal on olnud vahetu mõju murrangulistele muutustele maailmas, sealhulgas Nõukogude impeeriumi kokkuvarisemisele ja Lääne liidriajastu lõppemisele.

Suhete normaliseerimine USA ja Jaapaniga võimaldas Hiinal edukalt tõrjuda Nõukogude Liidu ja viimase liitlase Vietnami ambitsioone regioonis. Hiina ja USA lähenemine sundisid omakorda Moskvat üha tõsisemalt suhtuma oma Aasia piiride kaitsmisse, mis nõudis täiendavaid kaitsekulutusi.

Kui veel 1965. aastal oli Nõukogude Liidul Hiina piiri vastas 15 diviisi, siis 1982. aastaks oli see kasvanud juba viiekümne diviisini. Sealhulgas mõjutas Kaug-Ida umbes seitsmendikku kõigist Nõukogude impeeriumi riigikaitsesse suunatud ressurssidest. Analüütikud on märkinud, et Moskva kartus USA-Hiina võimalikust koostööst Afganistanis võis olla üheks põhjuseks, miks Kreml otsustas 1979. aasta detsembris alustada hukatuslikku invasiooni sellesse riiki. Samal ajal võis USA rohkem keskenduda Euroopale, jättes Aasia Hiina hooleks.

Hiina majandusreformid olid algusest peale KGB luubi all, kuigi esmalt hurjutati Moskvas Pekingit sotsialismi püha ürituse hülgamise pärast. 1982. aastal tunnistas Leonid Brežnevi järglane KGB kauaaegne direktor Juri Andropov, et Nõukogude Liit peab majanduse reformimisel arvesse võtma "vennalike riikide" kogemust.

Samal ajal hakkasid mitmed Nõukogude majandusteadlased ja analüütikud nagu Tatjana Zaslavskaja, Fjodor Burlatski ja teised tooma Hiinat eeskujuks majanduse elavdamisel. Burlatski kirjutas sellest näiteks 1982. aastal ajakirjas Novõi Mir.

1985. aastal moodustas Nõukogude Liidu kommunistliku partei keskkomitee eraldi osakonna Hiina reformiprogrammi hindamiseks ja analüüsimiseks.

Katsed jäljendada Hiina kogemust stiilis üks riik, kaks süsteemi kukkusid Nõukogude impeeriumis kolinal kokku. Kui veel 1970. aastal oli Nõukogude Liidu majandus Hiina omast neli korda suurem, siis juba 1990ndate alguseks oli Hiina Venemaa selja taha jätnud.

Seega võime väita, et 1978. aasta detsembris alanud Hiina reformide ajastu aitas kaasa ka Eesti iseseisvuse taastamisele veidi enam kui kümnend hiljem.

II

Hiina suurel pöördel oli korraga mitmeid põhjuseid, millest kolm näivad kõige olulisemad. Esiteks elas Hiina 1970. aastate keskpaigas läbi suure liidrikriisi, kui 1976. aastal surid üksteise järel aastakümneid kommunistlikku riiki juhtinud Mao Zedong ja tema lähim kaasvõitleja peaminister Zhou Enlai.

Pärast nende surma ning Deng Xiaopingi rehabiliteerimist 1977. aastal muutus Hiina liidrite diplomaatiline käitumine järsult avatumaks ja koostööd soosivamaks.

Nad hakkasid külastama teisi riike, sõlmima uusi lepinguid ja looma eeldusi Hiina väljumiseks pikaajalisest ja kurnavast isolatsioonist. Vahetult enne ajaloolist pleenumit külastas Deng Xiaoping näiteks Jaapanit, Taid, Malaisiat ja Singapuri.

Hiina avanemispoliitika teiseks põhjuseks oli naaberriikide muljetavaldav edu majanduse arengus. Jaapan, kellega Hiina sõlmis 12. augustil 1978 rahu ja sõpruse lepingu, oli kolmekümne aastaga teinud läbi pöörase muutumise sõja kaotanud ja laostunud riigist maailma edukamaks majanduseks.

Vahemikus 1950 kuni 1973 kasvas Jaapani majandus igal aastal keskmiselt 9,29 protsenti. Juba 1968. aastal oli Jaapan tõusnud Ameerika Ühendriikide järel maailma teiseks majanduseks.

Deng Xiaopingi üheks suurimaks vaimseks mõjutajaks, reformidele suunajaks ja hilisemaks nõustajaks oli Singapuri kauaaegne peaminister Lee Kuan Yew. Kaks meest kohtusid esimest korda 12. novembril 1978. aastal, kui Deng saabus visiidile Singapuri.

Kahe riigi suhted olid siis veel väga pingelised, kuna Hiina oli lootnud pöörata valdavalt hiinakeelse Singapuri kommunismi usku. Lee veenis Dengi mitte eksportima kommunistlikku ideoloogiat Kagu-Aasiasse. Deng kuuletus ja riikidevahelised suhted hakkasid vaikselt normaliseeruma.

Kolmas põhjus Hiina avanemiseks oli geopoliitiline olukord, mis ühest küljest sundis Hiinat tegutsema Nõukogude Liidu huvide tõrjumiseks Ida- ja Kagu-Aasias ning teisalt kasutama soodsat hetke suhete parandamiseks naabrite ja olulisemate maailmajõududega eesotsas Ameerika Ühendriikidega.

Hiina majanduslik areng on viimase neljakümne aastaga olnud peadpööritavalt kiire ja muljetavaldav. Ükskõik milliseid numbreid või arenguid võrrelda, igalt poolt vaatab vastu uskumatuna näiv muutus.

Alustada võiks kasvõi sellest, et mitte kunagi varem inimkonna ajaloos pole sedavõrd lühikese ajaga õnnestunud aidata nii paljudel inimestel pääseda sügavast vaesusest.

Maailmapanga arvutuste kohaselt on 1970. aastate lõpust Hiinas vaesusest pääsenud rohkem kui 800 miljonit inimest, kusjuures täna elab vaesuspiirist allpool vaid kaks protsenti miljardiriigi elanikkonnast. Hiina SKT inimese kohta on neljakümne aastaga kasvanud 50 korda – 155 dollarilt 1978. aastal enam 8000 dollarini 2017. aastal.

Hiina on neljakümne aastaga integreerunud ülejäänud maailmaga viisil, mida ajalugu ei mäleta. Hiina asepeaminister Zhu Rongji rõhutas juba 1997. aastal, et "mitte kunagi varem ajaloos ei ole Hiinal olnud nii regulaarseid suhteid ja suhtlemist ülejäänud maailmaga".

Kui veel 1978. aastal oli Hiina osakaal maailmakaubanduses alla ühe protsendi, siis 2018. aastal keerleb maailmakaubandus Hiina ümber. 2003. aastal sai Hiinast maailma suurim välisinvesteeringute sihtriik, millega mööduti USAst. 1978. aastast on Hiina saanud üle 500 miljardi dollari otseinvesteeringuid, mis on kümme korda rohkem kui Jaapan vahemikus 1945–2000.

III

Sageli unustavad kaugemad vaatlejad, et Hiina ajalugu ei alanud Mao Zedongist ega kommunistlikust riigipöördest Teise maailmasõja järel. Täpselt samuti nagu Venemaa ajalugu ei alanud ei augustist 1991 ega ka mitte enamlaste riigipöördest 1917.

Hiina on vanim senini eksisteeriv impeerium, mis on enam kui kahe tuhande aasta jooksul suutnud ajaloo kõigi keerdkäikude kiuste püsima jääda. Qini dünastia rajaja Qin Shi Huang ühendas Hiina ühtseks impeeriumiks 221. aastal enne meie ajaarvamist, kusjuures lühikese ajaga suudeti ehitada üle 6000 kilomeetri teid, mis oli võrreldav Rooma impeeriumiga.

Vaevalt 15 aastaga kehtestati ühtne kaalu- ja mõõdusüsteem, viidi sisse ühine raha ja kirjakeel ning impeerium allutati ühtsele õigusele. Tsentraliseeritud riik ning väga professionaalne ja egalitaarne bürokraatia hoidsid impeeriumi suhteliselt homogeense ja kestlikuna läbi erinevate dünastiate. See muster on jäänud samaks ka kommunistliku partei juhitud Hiinas.

Hiina on tänu oma tsentraliseeritusele, innovaatilisusele ja rahvarohkusele olnud enamiku aja viimasest kahest tuhandest aastast maailma suurim majandus. Vahetult enne Lääne tööstusrevolutsiooni, ajal kui Šoti filosoof ja majandusteadlane Adam Smith kirjutas oma eepilise "Rahvaste rikkuse" (1776), andis Hiina umbes kolmandiku maailma kogutoodangust.

Smith kirjeldas oma mahukas teoses põhjalikult Hiina majandust, pidades Hiinat läbi pika ajaloo üheks rikkamaks paigaks maailmas. Seepärast ei ole üllatav, et viimased nelikümmend aastat avanemispoliitikat on taastamas Hiina liidrirolli maailma majanduse peamise mõjutajana. See on kui loodusseadus, mida pole võimalik eirata.

Hiina rahvusliku identiteedi üks kesksemaid küsimusi on Hiina tsivilisatsiooni sõltumatus muust maailmast.

Teataval määral näeme seda tänapäevalgi, kui vaatamata enneolematule avatusele püüab Hiina keskvõim tsensuuri ja interneti piiramise abil kaitsta oma meele- ja kultuuriruumi võimalike väliste mõjutajate eest. Jätkuvat tsentraliseeritust sümboliseerib kasvõi seegi, et kogu Hiinas kehtib vaid üks aeg. Samal geograafilisel ulatusel on naaberriigis Venemaal neli või isegi viis erinevat ajavööndit.

Hiina kommunistlik partei on oma ainuvõimu kindlustamiseks eriti viimase kümnendiga oluliselt laiendanud oma ajaloolist perspektiivi ning otsinud sotsialistliku "Hiina unistuse" propageerimiseks pidepunkte keisririigi ajastust. President Xi Jinpingi peetakse kõige natsionalistlikumaks liidriks alates kommunistide võidust kodusõjas 1949. aastal.

Hiina pehme jõud ja kultuuri rahvusvaheline mõju on märgatavalt kasvanud. Rohkem kui 5000-aastase ajalooga on meie rahvas loonud eduka tsivilisatsiooni, andnud inimkonna arengule suure panuse ja saanud maailma üheks suureks rahvaks.

President Xi Jinping pani 2017. aastal peetud kõnes maha kaks suurt strateegilist rajajoont. Aastaks 2035 peaks Hiinast saama innovatsiooni liider maailmas ja sajandi keskpaigaks peaks Hiina olema rahvuslikku tugevust ja rahvusvahelist mõju arvestades globaalne liider.

Mõlemad eesmärgid tunduvad realistlikuna. Juba praegu on Hiina kõrvuti USA ja Saksamaaga loonud parima innovatsiooniklastri ning 2019. aasta globaalses pingereas on Hiina 14. kohal.

Eesti on seal näiteks samal ajal 24. kohal. Sajandi keskpaigaks võib aga Hiina tõepoolest omada juba sellist rahvusvahelist mõju nii majanduse, teaduse kui sõjalise potentsiaali poolest, et Pekingi sõna võib olla globaalselt kõige maksvam.

IV

Hiinast sai kaasaegses tähenduses superriik juba ammu enne Deng Xiaopingi käivitatud reforme. 16. oktoobril 1964 pani Hiina Eestist kaks korda suuremal Lop Nuri polügoonil Gobi kõrbes toime oma esimese tuumarelvakatsetuse.

Operatsioon 59-6 oli edukalt lõpule viidud ja Hiinast sai ametlikult USA, Nõukogude Liidu, Suurbritannia ja Prantsusmaa järel viies tuumarelva omav riik. Sellest hetkest on ÜRO Julgeolekunõukogu kõik alalised liikmed tuumariigid.

Juba kolm aastat pärast esimest tuumakatsetust lõhkas Hiina Lop Nuril vesinikpommi. Nii kiiresti polnud ükski teine riik vesinikpommi katsetuseni jõudnud. Hilisemate aastate jooksul viis Hiina läbi kokku 45 tuumakatsetust, nendest viimane korraldati 1996. aasta suvel vahetult enne tuumarelvakatsetuste keelustamise leppe sõlmimist.

Hiina armee arsenalis on praegu umbes 260 tuumalõhkepead. Kanderakettide tegevusraadius ulatub kuni 14 000 kilomeetrini, kusjuures alles hiljuti on Hiina moderniseerinud oma ballistiliste rakettide arsenali. 2011. aastal kinnitas Hiina oma kaitsedoktriinis, et kasutab tuumarelva üksnes minimaalse heidutusena ega kasuta seda esimesena.

Hiina relvajõudude sihiteadlik moderniseerimine on kestnud pikemat aega, kusjuures näiteks mereväe kaasaegsele võimekusele seati eesmärgid juba kaugel 1982. aastal. Just siis avaldas kommunistliku partei ladvikusse kuulunud admiral Liu Huaqinq strateegilise visiooni, mille kohaselt pidi Hiina kolmes etapis aastani 2040 välja arendama maailmamerd kontrollida suutva ja lennukikandjate gruppidele toetuva mereväe.

Liu visiooni viiakse edukalt ellu. USA India ja Vaikse ookeani väejuhatuse ülem admiral Davidson kinnitas 2019. aasta kevadel Honolulus NATO Parlamentaarse Assamblee delegatsioonile, et Hiina suudab juba praegu edukalt opereerida nn esimeses saarestiku vööndis ehk Kamtšatka lõunatipust üle Jaapani Lõuna-Hiina mereni välja.

Sajandi keskpaigas on aga Hiina tõenäoliselt võimeline konkureerima USAga vähemalt Vaiksel ookeanil domineerimise pärast.

Hiina relvastusprogramm on eriti viimase 20 aastaga olnud sedavõrd massiivne, et juba praegu ületatakse kvantitatiivselt USA kohalolekut Ida-Aasias ja Vaiksel ookeanil. Tehnoloogiliselt jäädakse küll ameeriklastele veel alla, kuid see vahe väheneb pidevalt.

Selleks kasutatakse nii investeeringuid teadus- ja arendustegevusse kui ka spionaaži. Pentagoni hiljutise raporti kohaselt on Hiina luure märgatavalt aktiviseerinud katseid omandada kõrgtehnoloogilisi lahendusi kõigis kaitsevaldkondades.

Kuid ikkagi, milleks loob Hiina võiduvõimelist armeed? Esimene ja kõige olulisem ülesanne on Hiina kui ajaloolise Keskriigi ja tsivilisatsiooni mõõtmetes impeeriumi kooshoidmine ja väiksemategi ohtude tõrjumine.

Hiina kaitsevõimekuse kasvu teiseks rakenduseks on aga riigi globaalsete huvide ja kriitiliselt oluliste kaubateede kaitsmine.

Kümme aastat tagasi tipphetke saavutanud piraatlus Adeni lahel viis lõpuks selleni, et Hiina rajas 2017. aastal Djiboutis esimese meretaguse sõjaväebaasi oma ajaloos. See ligi 600 miljonit dollarit maksnud toetusbaas suurendas oluliselt Hiina strateegilist võimekust Aafrika Sarve ja India ookeani piirkonnas.

Näib väga tõenäoline, et uute siiditeede rajamise ja Hiina globaalse haarde suurenemisega tekib Pekingil lähematel aastakümnetel paratamatu vajadus projitseerida oma sõjalist jõudu lisaks Djiboutile ka teistes strateegiliselt olulistes riikides või piirkondades. Tadžikistani ja Kambodžat on juba nimetatud järgmiste võimalustena.

V

On 23. augusti 2019 ennelõuna. Hiina on just teatanud, et vastab USA ähvardustele omalt poolt mitmetele kaubagruppidele kõrgemate tariifide kehtestamisega. Kahe suurriigi vaheline kaubandussõda on muutumas üha kuumemaks. Kell näitab Washingtonis 10.59. Ameerika Ühendriikide 45. president Donald Trump teeb ühe hingetõmbega pika säutsu Twitteris.

Ta kirjutab: "Meie riik on rumalalt paljude aastate jooksul Hiinale kaotanud triljoneid dollareid. Nad on varastanud meie intellektuaalset omandit sadade miljardite dollarite väärtuses aastas ja nad tahavad seda jätkata. Ma ei lase sellel juhtuda. Me ei vaja Hiinat, ausalt, oleks palju parem ilma nendeta. Hiina on Ameerika Ühendriikidest teeninud ja varastanud aasta aasta järel, aastakümneid suure hulga raha, sellele peab tulema LÕPP. Meie Ameerika suurepärastel ettevõtetel on siinkohal kästud viivitamatult alustada alternatiivide otsimist Hiinale, sealhulgas oma ettevõtted KOJU tuua ja toota USAs."

Trumpi säutsule reageerisid tema jälgijad kohe 135 000 laigiga. Ajakirjandus oli oodatult šokis ja terve järgnev päev arutati, ja kuidas omakorda Hiina reageerib.

Maailma kahe suurima majanduse vahelise kaubandussõja esimesed lahingud said alguse juba 2018. aasta alguses, kui president Trump hakkas tariifide tõstmisega ellu viima oma valimislubadust – survestama Hiinat lõpetama "ebaausat kaubandust" ja tõkestama intellektuaalse omandi vargust USAst. Viimase osas ulatuvad Ühendriikide kahjud kuni 600 miljardi dollarini aastas.

Lootus, et 2001. aastal Maailma Kaubandusorganisatsiooniga (WTO) liitunud Hiina järgib reegleid, avab oma turu ja teeb lõpu intellektuaalse omandi varastamisele, jäigi vaid lootuseks.

Hiina on peitnud oma isepäist käitumist arengumaa staatuse taha. Samas on Peking ametlikus retoorikas alati pooldanud liberaalset kaubandussüsteemi ja soovinud selle eestseisjana näha WTOd. Mida aeg edasi, mida rikkamaks ja enesekindlamaks on Hiina saanud, seda enam püüab ta kehtestada oma mängureegleid ja leida nende järgijateks liitlasi üle maailma.

Tegelikult tähendas Hiina liitumine siiani lääneriikide poolt domineeritud maailma kaubandussüsteemiga hoopiski globaalsete tektooniliste muutuste lõplikku vormistamist.

Vaatame üht väga kõnekat trendi. 1995. aastal andsid G7 gruppi koondunud maailma juhtivad demokraatlikud tööstusriigid 45,3 protsenti globaalsest SKT-st. Samal ajal suutsid seitse suurimat tõusvat majandust (Hiina, India, Brasiilia, Mehhiko, Venemaa, Indoneesia ja Türgi) anda ühtekokku 22,6 protsenti maailma SKT-st.

Kuid juba 2015. aastaks oli olukord kardinaalselt muutunud. G7 osakaal oli langenud 31,5 protsendile ja E7 oli tõusnud 36,3 protsendile. Konsultatsioonifirma PricewaterhouseCoopersi hinnangul langeb sajandi keskpaigaks G7 osakaal viiendikuni ja samal ajal tõuseb E7 osakaal ostujõu alusel peaaegu 50 protsendini globaalsest SKT-st.

Meie silme all toimub Lääne kiire taandumine globaalse dominandi rollist, millist positsiooni on hoitud rohkem kui 200 aastat alates tööstusrevolutsioonist saadik. See on šokeeriv ja harjumatu, sest veel 1990. aastatel elati fukuyamaliku ajukahjustuse tõttu valede ootuste lummuses.

Eriti suur on tagasilöök Ameerika Ühendriikidele, mistõttu on president Trumpi käremeelsus sisepoliitiliselt isegi arusaadav. Ometi peegeldab see pigem abitust ja nõutust. Ameerika Ühendriigid on esimest korda olukorras, kus tema vastas ei ole mitte üksnes suur riik ja jõud, vaid kohati juba võimekam ja enesekindlam maailma mõjutaja.

Ilmselt pole kaugel aeg, kus Hiina ja Ameerika Ühendriikide vahel võib tekkida tõsisem konfliktioht. Näiteks Taiwani ümber. Ühendriikide analüütikud ennustavad sellise võimaluse tõenäosust kõrgelt juba eeloleval kümnendil. 2017. aastal määratles USA rahvusliku julgeoleku strateegia Hiina kõrvuti Venemaaga Ühendriikide suurimaks vastasjõuks.

Külma sõja õhustik Pekingi ja Washingtoni vahel ähvardab jagada maailma kaheks leeriks, mis paneb eriti keerulisse olukorda Euroopa riigid.

Kuigi Euroopa Liidu ühisturg on Hiina suurim välisturg ja igapäevane kaubavahetus ulatub 1,5 miljardi euroni, on Euroopa Liit suures geopoliitilises konkurentsis endiselt liiga amorfne ega moodusta omaette poolust. Ühine välis- ja julgeolekupoliitika on nõrk, kaitseteemadel väheveenev ja lihtne killunema, kui mängu tulevad liikmesriikide suured majandushuvid.

Euroopa Liit pole siiani suutnud Hiina suunal ühtset hoiakut luua. Suurriigid jahivad kõik eraldi endale üha uusi miljarditesse eurodesse ulatuvaid lepinguid.

Samal ajal on Kesk- ja Ida-Euroopa riigid, sealhulgas ka Eesti, alates 2012. aastast allutanud ennast Hiinaga tipptasemel suhtlemisel 17+1 formaati. Euroopa Liidu liikmesriikidel on viimane aeg mõista, et igaüks eraldi on Hiina suurtele huvidele kerge saak. Hiina kasvava dominandi tasakaalustamiseks aitab üksnes ühine strateegiline hoiak.

2019. aasta kevadel avaldatud Euroopa Liidu strateegilises vaates Hiinale on rõhutatud, et kaubandussuhted saaksid toimida võrdsematel alustel, kui lääneriigid käsitleksid Hiinat kui arenenud riiki.

See survestaks Pekingit võtma suuremat vastutust reeglitepõhise maailmakorra tugevdamisel. Euroopa Liit ise peab kohanema muutunud reaalsusega rahvusvahelises majanduskeskkonnas, tugevdama oma poliitikaid ja tööstuslikku baasi. Viimase puhul on Airbusi näide üks parimaid, millele võiks lisanduda edulugusid ka teistes klastrites.

Vältimaks Hiina domineerimist uute tehnoloogiate valdkonnas, nagu näiteks 5G või 6G võrkude arendamises, peaks Euroopa Liit suurendama märgatavalt oma kulutusi innovatsiooni ja teadusarendusse. Euroopa peaks endalt tõsimeeli küsima: kas ühises eelarves lõviosa jagamine Euroopa põldudele on 21. sajandi väljakutseid arvestades endiselt kõige olulisem prioriteet?

Tegelikult on Euroopa Liidul olemas arvestatav mõjutushoob. Hiinale on Euroopa ühisturg mahuliselt isegi olulisem Ühendriikide omast. Samas on Euroopa Liidu edukamaks ühispoliitikaks kujunenud uute ambitsioonikate vabakaubanduslepete süsteemi kujundamine.

Hiina naabrid Lõuna-Korea ja Jaapan näevad selles suurt kasutegurit. See võiks olla tugev argument Hiinaga 2013. aastast peetavatel kõikehõlmava investeeringute leppe läbirääkimistel.

Kuid veelgi mõjusam viis lääneriikidele Hiinaga pikemaajaliselt toimiva modus vivendi rajamiseks oleks suurem transatlantiline ühtsus läbi kõikehõlmava vabakaubandusruumi loomise.

Tõsi, lähiajal näib see utoopiana. Nagu selgus 16. augustil 2019 New Hampshire'i osariigis Manchesteris peetud kihutuskõnest, peab president Trump Euroopa Liitu kaubandusküsimustes isegi halvemaks kui Hiinat. Kasumi-kahjumi loogika segab Trumpil mõistmast ühistele väärtustele rajatud liitlasruumi tähtsust murdeajastu maailmas. Ometi ei saa temagi lõpuks loodusseaduste vastu. Kahju on vaid kaotatud ajast.

Atlandi-ülesest kaubandusest sõltub juba praegu vähemalt 15 miljonit töökohta ning majanduse jätkuva rahvusvahelistumisega see number üksnes kasvab.

Euroopa Liit, Kanada ja Ameerika Ühendriigid moodustavad kokku poole maailma tarbimisest ning umbes kolmandiku ostujõu alusel arvutatavast SKT-st. Lisaks on turgusid siduvaks näiteks seegi, et 54 protsenti USAsse tehtavatest investeeringutest tuleb Euroopa Liidust ja 64 protsenti USA välisinvesteeringutest läheb Euroopa Liitu.

Enam kui 800 miljoni elanikuga ühisturg looks Läänele majandusliku turvaruumi, aitaks paremini kohanduda Hiina tõusuga ja võimaldaks oluliselt paremini mõjutada uusi standardeid robotiseerumise ja biotehnoloogia ajastul.

Toimetaja: Kaupo Meiel



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: