Nii ka praegu, mil Keskerakond, EKRE ja Isamaa peavad kümne päevaga viimistlema 2020. aasta eelarve, et peaminister Jüri Ratas saaks selle ülejärgmisel nädalal riigikogule üle anda.

Jätame korraks suured ja strateegilised eesmärgid kõrvale, kuigi see lihtsustab ja toodab pealiskaudsust.

Koalitsioonilepingusse on lihtne kirjutada eesmärk tõsta palka politseinikel, päästjatel, kõrgharidusega kultuuritöötajatel, õpetajatel ja õppejõududel, lasteaiaõpetajatel, kehtestada doktorandipalk ja palga lisakoefitsient eestikeelse õppe edendamiseks. Ning muidugi erakorraline pensionitõus, et tõsta eakate toimetulekut.

Selleks kõigeks raha leida on hoopis keerulisem. Kuigi peaminister Jüri Ratas andis "Esimeses stuudios" kogunenud parlamendierakondade esimeeste teledebatis mõista, et on avatud maksupoliitika aruteluks, mis võiks tähendada ka vaidlusi tulu- või käibemaksu tõstmise üle, siis paari nädalaga niisuguse arutelu pidamine on vähetõenäoline. Järgmise aasta eelarve paneb valitsus kokku lugedes siiski seda raha, mis tal praegu on kasutada.

Seejuures tahaks ju loota, et rahandusministeeriumi asekantsleril Dmitri Jegorovil pole enam põhjust kirjutada: "Ja kui RM (rahandusministeeriumi) inimesed ütlevad, et roosa unistus on pesuehtne ulme, tembeldatakse meid piduriteks."

Panused on kõrged. Siseminister Mart Helme lubas seista viimase veretilgani politseinike ja päästjate palgatõusu eest. Teised ministrid pole nii dramaatilised olnud, mis aga ei tähenda, et nad vaataksid eelarvekõnelusi vaikselt pealt. Omad suured soovid on kõigil valitsuserakondadel, kes jõudsid läbi lubaduste ja valimiste Toompeale ning nad ei arva, et riigikogu valimised 2019 olid neile viimased.

Keegi neist pole nõus kärpima oma eelarvesoove selleks, et mõni valitsuspartner saaks raporteerida vaid enda valdkonna palgatõusust. Põhimõte on lihtne: kas mõningase palgatõusu saavad oma valitsemisalas nii Keskerakonna, EKRE kui ka Isamaa ministrid või ei tule palgatõusu kusagil. Ainult üks või isegi ainult kaks ei saa võita, kui valitsuses on kolm erakonda.

Punased jooned mõjuvad siin ebamõistlikena. Nii pole EKRE inimestel mõtet ähvardada, et kui riigieelarvesse jääb vähemuspoliitika, sealhulgas LGBT kogukonna toetamine, siis hakkavad nemad kaaluma, kas rahvuskonservatiividel on üldse mõtet olla KEI koalitsioonis ehk Keskerakonna, EKRE ja Isamaa võimuliidus. Vähemuste toetamine jääb eelarvesse, mille eest seisab sotsiaalminister Tanel Kiik, ja praegu ei tundu usutav, et EKRE selle tõttu valitsusest lahkuks.

Jüri Ratase teine valitsus on sõnastanud endale viis peamist eesmärki. Esiteks peresõbralik Eesti. Teiseks sidus ühiskond, mille liikmed tunnevad end kaasatuna ja lõhed ühiskonnas vähenevad. Kolmandaks teadmistepõhine majandus. Nejandaks tõhus valitsemine ja tark e-riik. Ning viiendaks turvaline ja kaitstud riik, kus kõigi põhiõigused ja põhivabadused on võrdselt tagatud.

Varsti näeme, kuidas järgmise aasta riigieelarve neid eesmärke toetab. Sest eelarve on alati täis märke valitsuse kavatsustest. Nii nagu oleks märk – näiteks – seegi, kui koalitsioon (kus üks erakond väidab end võitlevat süvariigiga ja on olnud kahtlev, kas kliimamuutuste põhjuseks võib olla inimese tegevus) vahetaks välja riigi peaprokuröri või keskkonnaministeeriumi kantsleri, kes enne praegust ametit oli samas ministeeriumis kliimaküsimuste asekantsler ja Eesti Euroopa Liidu eesistumise ajal kliimaküsimuste teemajuht.

Veel üks lihtne näide oleks Eestile üleilmset positiivset tuntust toonud e-riigi püstihoidmine, mis vajab aastas 35-40 miljonit eurot või väga säästukavaga toimetades 30 miljoni ringis, et hoida meie e-teenused ajakohasena, pidevalt arenemas ja uuenemas.

Nendest lihtsatest näidetest ongi järgmise aasta riigieelarve eelnõu lugedes näha, kui kaugele valitsuse silmapiir ulatub.