Liisi Keedus: teeks õige PISA-t ka ülikoolides? ({{commentsTotal}})

Liisi Keedus
Liisi Keedus Autor/allikas: Hele-Mai Alamaa

Kõnelda ja unistada "teadmistepõhisest Eestist", kus oleks aina enam eneseteostust võimaldavaid, oskustel ja loovusel, nutikusel põhinevaid töökohti, meeldib pea kõigile meist – nii lihtkodanikele, ettevõtjatele kui isegi poliitikutele, leiab oma kommentaaris Liisi Keedus.

Me ei taha jääda odava tööjõu ja metsa maha raiuvaks maaks. Oleme kõik justkui ka nõus, et selleks on vaja muuhulgas ka rohkem ja paremat haridust. Nii olidki meie suureks rõõmuks viimased Eesti koolilaste PISA-testide tulemused oivalised.

Kas nüüd peaks lihtsalt see oivikute põlvkond täiskasvanuks saama ja viima meid viimaks ometi kauaoodatud lubatud maale? Võib-olla, ning see oleks äraütlemata tore, kuid hetkel on PISA-st innovatiivse ühiskonna ja majanduse poole liikumisel siiski mitu komistuskivi, mis takistavad paljulubavast alguspunktist laiema edulooni kasvamist.

Kui palju maksab kõrghariduse pealt kokkuhoidmine?

Pidurdavaid tegureid on loomulikult mitmeid, aga nüüd viskan kivi oma kapsaaeda. Nimelt väidan, et üks ja oluline neist on Eesti lünklik kõrgharidus(poliitika), mis selle asemel, et meie noori kõrgele lennutada, lennutab hoopis paljud parimad Eestist ära ja teisi koolitab keskpärasemalt kui meil tegelikult võimekust on.

Loomulikult on ülikoolid viimase paarikümne aasta jooksul läbi teinud muljetavaldava arengu ning kõrgharidus on üldjoones kvaliteetne ja konkurentsivõimeline.

Teisalt, aastaid kestnud kokkuhoiupoliitika ei ole viinud mitte raha efektiivsema kasutamiseni, vaid loonud olukorra, et minimeeritud ressursse sisuliselt raisatakse. Teisisõnu, kokkuhoiu osaline õgvendamine, kui raha õigesti kasutada, looks märkimisväärselt rohkem lisandväärtust, ehk antud juhul, olulise kvaliteedi tõusu Eestis pakutavas kõrghariduses.

Palgake näiteks oma katust või ahju ehitama kõige väiksemat tasu küsiv tegija ja saate aru, mida ma silmas pean. Alates teatud kokkuhoiust saab ainult elektriradiaatori. Aga alustame algusest.

Paar aastat tagasi õpetasin ühes Inglismaa tippülikoolis ja minu tudengite seas oli ka eestlasi. Ehmatav oli see, et need noored inimesed ütlesid nagu ühest suust, et nad lahkusid Eestist mitte soovist saada tippharidust või maailmaavastamise kogemust, vaid sellepärast, et nad leidsid, et meie oma ülikoolid jäävad alla nende ootuste!

On raske leida statistikat, kui palju noori läheb välismaale omandama bakalaureusekraadi, kuid tean, et edetabelite esigümnaasiumitest on neid kindlasti arvukalt. Iseenesest on välismaal õppimine tervitatav ja rikastav kogemus, kuid selle hinnalipik, näiteks Inglismaal, on minimaalselt 30 000 eurot õppemaksulaenu näol, lisaks intressid ning vähemalt sama suur summa elamiskulude eest.

Bakalaureuseõppes on stipendiumid üliharuldased ning see kraad, isegi tuntud ülikoolist, edukat karjääri veel ei garanteeri. Isegi hariduse tegelik tase võib kõikuda, sest sageli astub erialale igal aastal 200-300 tudengit ning ka parimatest ülikoolidest on bakalaureusetasemel saanud kombinaatasutused.

Vähemalt oma piiratud kogemusest tudengitega siin ja mujal julgen väita, et paljud noored ei ihale sugugi välismaale, vaid eelistaksid elamist Eestis, näiteks võimalusega veeta Erasmus- või muu vahetusaasta ülikoolis.

Miks me paneme neid olukorda, et lahkumine on justkui nende enda eelistustest hoolimata parim, kuigi väga kulukas valik? Kas me üldse teame, kui paljud neist hiljem Eestisse tagasi jõuavad? Ehk teisisõnu, kui palju maksab Eestile kõrghariduse pealt kokkuhoidmine?

Kõrgetasemelisi erialasid võiks olla palju rohkem

Mõnel erialal saab Eestiski väga kõrge tasemega ülikooliharidust. Aga kõrgetasemelisi erialasid peaks ja võiks olla palju rohkem. Nimelt on Eesti maksumaksja juba üle kümne aasta rahastanud noorteadlaste doktorantuuriõpinguid maailma tippülikoolides.

Teaduse alarahastuse tõttu paljud neist noorteadlastest vaatamata oma naasmissoovile Eestisse tagasi ei jõua. Lisaks teadusressursile on nad siiani paljuski ärakasutamata ka õppejõududena, sest õpetamisele suunatud töökohad on aastaid vabanenud ainult pensioneerumise tulemusel, kui siiski.

On avalik saladus, et madala õpperahastuse tingimustes hoitakse kõrghariduse kvaliteeti üleval suuresti nende tippteadlaste abil, kelle töötasu tuleb peamiselt teadusprojektidest ning kes õpetavad pigem missioonitundest kui minimaalse lisatasu pärast. Sageli on need teadusprojektid seotud struktuurifondidega, millest peagi võib saada pelgalt ilus mälestus. Mis saab kõrgharidusest siis?

Samuti ei ole lahendus veelgi rohkemate erialade sulgemine, sest tänapäeva noort, kel on teised huvid ja ambitsioonid, inseneriks või IT-spetsialistiks õppima ei sunni. Pigem siis jällegi Eestist ära. Ja kui palju see perekondadele maksab?

Pealegi, vaadates näiteks Soome disainitööstuse ja arhitektuuri edulugu, tekib tahes-tahtmata küsimus, miks me oma Nokiat kogu aeg mingi piiratud kasti sees otsime, eeldades, et kunstierialadele saab ainult kulutada, mitte investeerida?

Mõeldes ambitsioonikamalt

Et positiivsel noodil lõpetada, tahan kutsuda kõiki kõrghariduse rahastamise üle otsustajaid ambitsioonikamalt mõtlema.

Eesti kõrgharidusel on ka mitu võimalust areneda, mida eelarvepoliitika ei tohiks kärpida, vaid peaks toetama.

Esiteks, mainitud noorte teadlaste põlvkond ehk inimressurss on olemas. Vaja oleks mingitki tulevikku vaatavat investeeringut, aga ka seda, et ülikoolid ise tagaksid, et tudengite eest seisaksidki just need parimad õppejõud.

Teiseks, eestikeelne kõrgharidus võiks saada lisaraha läbi välistudengitele pakutavate programmide. Viimaste arendamiseks on praegu soodne hetk, sest Brexiti järgselt ei saa Euroopa Liidu noored enam laenu Inglismaal õppimiseks ja seega nende arv seal kindlasti kahaneb.

Meie sealse sotsiaalteadusliku instituudi aasta kasum oli seitsmekohaline arv, sellest omakorda doteeriti kulukamaid erialasid. Me ei peaks arvama, et meil pole midagi pakkuda, vaid õppima väga heade tudengite siiatoomist näiteks Hollandi ülikoolidelt. Eesti väikesed individuaalset lähenemist pakkuvad ülikoolid on meie seni ärakasutamata konkurentsieeliseks, samuti uhiuued õppehooned.

Küll aga lõikab selle arenguvõimaluse läbi aina levinum rahvusvahelise õppe kujutamine eesti keele ja rahva hävitajana. Tegelikkuses on rahvusvaheline õpe alati olnud üks lisarahastuse allikas eestikeelsete ülikoolide elushoidmisel.

Kolmandaks, sirgumas on põlvkond, kes on ühtaegu nii PISA-võitjad kui ka laulnud noorte laulupeol "Mina jään". Laseme neil siis jääda!

Neljandaks, Eesti pole kunagi olnud nii jõukas kui praegu, aga samal ajal peame tegema järgmise hüppe ning selleks tuleb teha põhimõttelisi otsuseid. Näiteks: kas kõrgharidus või märulipolitsei? Teisisõnu, tsiteerides meie siseministri Mart Helme tähelepanekut 17. septembril toimunud pressikonverentsil: "Kust raha tuleb? Teate ju, et raha on taastuv loodusrikkus. Raha on alati olemas. Küsimus on raha paigutamine ja mida peetakse prioriteediks."

Toimetaja: Kaupo Meiel



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: