Üldsus sai kuulda "bandiitharitlastest" ja "niiditõmbajatest", kes petsid Euroopa Liidu rahasid välja, võltsisid tööajatabeleid, skeemitasid ning maksid ülikoolile "katuseraha". Olles TalTechi töötaja, küsiti mult sageli: mis teil seal ülikoolis toimub?

Oli ilmne, et mainekahju nii TalTechile tervikuna kui ka edukale Nurkse instituudile oli mõõtmatu. Lisaks jättis lugu pleki tervele reale väärikatele ja senini lugupeetud tippteadlastele, kellest olid üleöö saanud kurjategijad.

Kaalul oli ülikooli usaldusväärsus

Ülikooli jaoks oli väga oluline aru saada, mis siis ikkagi tegelikult oli aset leidnud. Tuli leida, kas süüdistustel on alus ja võimalikke süüdlasi karistada. Selleks moodustati kiirkorras uurimiskomisjon, kuhu mul oli teadlaskonna esindajana au kuuluda.

Oli teada, et paralleelselt komisjoniga uurib juhtumit juba kriminaalpolitsei. Septembri algul moodustas omapoolse komisjoni ka haridus- ja teadusministeerium. Ilmselgelt oleks käsitletud igasugust TalTechi-poolset õigustust kui katset asutus süüst puhtaks pesta ja pettust varjata. Kaalul oli ülikooli usaldusväärsus.

Komisjoni töö oli mahukas. Tuli intervjueerida kõiki kahtlusaluse projekti osalisi, keda oli umbes tosin, vaadata üle projekti lepingud, aruandlus ning töötada läbi kogu faktiline materjal: lõpetatud ja lõpetamata artiklid, projekti ettekanded, projektitaotlused, kirjavahetus.

Uurimine keskendus Postimehe süüdistuse peamisele väitele, et projektist olid saanud palka kuus teadlast, kes tegelikult polevat selle jaoks töötanud.

Kõik projekti liikmed olid lahkelt nõus enda valduses olevaid materjale uurimiskomisjoniga jagama. Ainsa erandina keeldus vilepuhuja üle andmast lindistusi. Seega olid meil kasutada samad helikatkendid, mis Postimehel sel hetkel avalikult väljas olid. Need olid kahjuks lühikesed ning nendest ei selgunud jutuajamise kontekst.

Näiteks kui ühel lindistusel instituudi direktor räägib, et tema jaoks on oluline instituudi ellujäämine, siis pole selles ju iseenesest midagi taunimisväärset. Meie uurimisküsimust – teadlaste panust uurimise all olevasse projekti – need lahendada ei aidanud. Ühesõnaga, meil polnud sedasorti infoga midagi peale hakata.

Seega tuli toetuda intervjuudele ning projekti dokumentatsioonile. Intervjuudes ei rünnanud keegi vilepuhujat. Otse vastupidi, teda kirjeldati kui intelligentset ja võimekat tudengit ning projektijuht Robert Krimmer nimetas teda isegi parimaks doktorandiks, kes tal iial on olnud.

Samal ajal maalisid ülekuulamised ja projekti grandilepingus esitatud tööplaan projektist sootuks teistsuguse pildi kui Postimehest lugeda võis. Arusaamatuks jäi, millel kahtlustus üldse tugines.

Kordagi ei viita vilepuhuja ega ajakirjanik, millise dokumendi alusel tekkis neil veendumus, et projekti demonstraatoriga tegelenud nn tuumikrühma töö oligi kogu projektis plaanitud töö. Mitte kordagi ei viidata projekti plaanile, st grandilepingu lisale, kus TTÜ ülesanded ja kohustused olid dokumenteeritud. Seda märksa laiemalt kui demonstraatori ehitamine.

Vilepuhuja kommentaaridest jäi mulje, et tema arusaamise järgi tähendab projektis töötamine vaid projekti demonstraatori realiseerimist ning projekti aruannete edastamist Euroopa Komisjonile. Kogu teoreetiline uurimistöö ja projekti tulemuste levitamine sinna ei kuuluvat.

On masendav mõelda, kui palju töötunde pidid kulutama süüdistuse alla sattunud teadlased tõestamaks, et nad pole kaamelid ja nad tõepoolest selle projekti heaks töötasid. "Fakte" ja süüdistusi, mida nad pidid ümber lükkama, oli palju. Kuid valdavalt olid need alusetud.

Heaks näiteks on järgmine Postimehe artiklis ilmunud lõik. "Andmed näitavad, et instituut võib olla skeemitanud lisaks Euroopa Komisjonile ka ülikooli endaga. Näiteks Drecshlerile maksti ühe väiksema teadusprojekti (digitaalse valitsemise kompetentsikeskus) eest 4280 eurot. Käekiri kordub. Ka seal pole Drechsler esialgses taotluses osalejana märgitud ning teised autorid, McBride, Toots ja Kalvet ei tea tema osalusest midagi. Ükski avalik infokild ei viita tema seotusele."

Samal ajal tõendab uurimiskomisjonile edastatud kirjavahetus üheselt, et professor Drechsler suhtles just kolme ülalnimetatud isikuga, kutsudes neid üles antud kompetentsikeskuse raames koostööd tegema.

Google'i otsing märksõnadega "Drechsler digitaalse valitsemise kompetentsikeskus" annab neljanda vastena viite professor Drechsleri artiklile ajakirjas Diplomaatia, mille lõpulauses on kirjas: "... on valminud Robert Krimmeri juhitava TTÜ digitaalse valitsemise oivakeskuse algatuse raames." Tekib küsimus, kas, kuidas ja milliste meetoditega ajakirjanik infokilde otsis...

Vaheraportile järgnenud pressikonverentsil edastasin komisjoni hinnangu, et projekti sisene kommunikatsioon oli nõrgalt korraldatud. Tõepoolest jagas projektijuht professor Robert Krimmer ülesandeid nii professoritele kui ka tudengitele, hoides samas suurt pilti vaid enda peas ja jättes korraldamata tiimisisesed üldkoosolekud.

Selle põhjuseks on tõenäoliselt selge hierarhiaga austria kool, mis on Krimmeri akadeemiliseks taustaks. Nagu nüüdseks on selgunud, tekitas selline juhtimisstiil antud projekti puhul probleemi. Samas on see üks võimalus, kuidas teadusprojekte hallata ja selles pole midagi erakordset ega kuritegelikku.

Kindlasti polnud selle juhtumi valguses Nurkse instituudi direktor Erkki Karo ega ka projektijuht Krimmer mingid petised ega skeemitajad. Veelgi vähem oli Karo antud loos niiditõmbajaks. Temast sai direktor, kui projekt oli ammu käigus.

Lisaks vastutab töötajate valiku eest projekti juht, mitte direktor, sest just esimene koostab meeskonna ja jagab ülesanded. Samuti ei saanud "skeemis" kaasa mängida raamatupidaja, nagu seda väitis Postimehe artikkel, sest instituutides selline ametikoht lihtsalt puudub.

Mittemillestki genereeritud pommuudis

Isegi peale komisjoni vaheraporti järeldusi, mis tõdesid, et mingit skeemitamist pole senini tuvastatud, ei nimetatud ajalehes juhtumit tinglikult "võimalikuks" pettuseks. Postimees jätkas uute uudiste genereerimist üliinimliku hooga. Sulest imeti välja lausa kolm-neli lugu päevas. Kuid muu meedia ei võtnud vedu ning teema tasapisi vaibus. Paralleelselt jätkus uurimine.

27. septembril jõudis uurimiskomisjon oma tööga lõpule ja esitas lõppjäreldused, milles tuvastati küll probleeme ülikooli reeglite järgimises, kuid ei leitud mingeid märke skeemitamisest, veel vähem süsteemsest. Kolm päeva hiljem saadeti komisjon rektori korraldusega ametlikult laiali. 

Minu jaoks on kogu selle loo juures kõige hirmutavam, kui lihtsalt sai sisuliselt mittemillestki genereerida pommuudise. Hämmastas sellega kaasas käinud ühe uuriva toimetuse lahmiv ja demoniseeriv käitumine, mis jätkub siiani.

Toimunu paneb tõsiselt mõtlema meedia vastutusest laiemalt. Kuidas tagada põhjalikumat ja asjatundlikumat faktikontrolli, enne kui järeldustesse tormatakse? Ilmselt oleks piisanud, kui ajakirjanik oleks saanud nõu teadlaselt, kes sarnaseid Euroopa projekte on varem hallanud. Huvide konflikti vältimiseks oleks sellise isiku saanud leida Tartust või Tallinna ülikoolist. Üsna tõenäoliselt poleks artiklit sellisel kujul kunagi ilmunud.

Veelgi hullem on see, et kuigi selle skandaali osalised jagasid ajakirjanikele täiendavat infot, jätkasid samad ajakirjanikud mustamist endise hooga, ehkki välja toodud faktid olid avalikud ja neid oleks olnud kerge kontrollida. Miks nad seda infot ignoreerisid? Mida nad tegelikult teadsid ja mis hetkeks nad seda teadsid?

Ehk ilmub kunagi mõne südametunnistusega ajakirjaniku sulest vabandus. See ei tee küll toimunut olematuks ning vaevalt lugejate tähelepanu köidab. Kuid lõpuks peab siiski terve mõistus peale jääma ja teadlaste töörahu taastatud saama.

* Professor Jaan Raik on TalTechi arvutisüsteemide instituudi usaldusväärsete arvutisüsteemide uurimisgrupi juht. Ta on olnud mitmete Euroopa raamprogrammi projektide üldkoordinaator ning endine Eesti Teadusagentuuri hindamisnõukogu liige. Professor Raik oli Nurkse instituudi juhtumit uuriva komisjoni liikmeks kuni selle töö lõppemiseni 30. septembril 2019.