Jaan Raik: valedega "korruptsiooni" vastu ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Jaan Raik
Jaan Raik Autor/allikas: Erakogu

Lõhe, mille TalTechi juhtum on Eesti ühiskonda löönud, on sügav. Tekkinud on vastaspoole süüdistamisest kantud usaldamatuse atmosfäär, millesse proovitakse segada poliitikat ja vandenõuteooriaid, kirjutab Nurkse instituudi juhtumit uurinud komisjoni liige Jaan Raik.

21. sajandi kolmanda kümne alguseks on Eesti ajakirjandus jõudnud uude reaalsusse, kus premeeritud saab isikute ja organisatsioonide maine määrimisele suunatud tegevus ning määrav pole enam faktitäpsus ega pressieetika. Korruptsioonivastaste võitluse eest saavad pärjatud ajakirjanikud, olgugi et korruptsiooni ennast pole hoolimata jõupingutustest suudetud tuvastada.

Just nii on juhtunud palju kõmu tekitanud Postimehe looga TalTechi Nurkse instituudi vastu. Seda kõike hoolimata sellest, et Euroopa Komisjon oli korduvalt hinnanud kahtluse alla seatud projekti töömahtu ja tulemusi ning kinnitanud need asjakohasteks.

Ka TalTechi poolt juhtumi uurimiseks loodud kaks komisjoni olid tõdenud konsensuslikult, et Postimehe süüdistuste alla sattunud teadlased olid käitunud korrektselt ja ajalehe väidetel puudub alus.

Üldsuse surve korruptsioonis kahtlustatavate süüdimõistmiseks on tohutu. Ajakirjandus on loonud mulje, et kuskil on ministeerium, mis ametnikke kontrollib ja teisal rektor, kes karmi käega oma alluvate üle valitseb ja neid valetama sunnib.

Õnneks ei vasta selline pilt kaugeltki tõele. Meie riigis toimetavad endiselt spetsialistid, kes lähtuvad oma südametunnistusest ja ametkondlikust eetikast.

Eksperdid ei vassi ja ametnikud ei vaiki. Lihtsalt nende poolt avalikustatud tõde ei lange kokku sellega, mida valmis ollakse kuulda võtma. Parimal juhul süüdistatakse neid, kes häbiposti pandud isikute süütust kinnitada julgevad, tõejärgsuses, halvimal juhul sõimatakse korrumpeerunuteks.

Just sellise surve all viibisin, kui eelmise aasta augustis-septembris kuulusin komisjoni, mis Nurkse juhtumit uuris. Uurimine toimus erinevate alade ekspertide koostööna ning selle eesmärgiks oli tuvastada väidetava petuskeemi olemasolu ja ulatus.

Süüdistuse kohaselt oli OGI (OpenGovIntelligence) projektis fiktiivselt töötanud kuus teadlast, kes polevat projektiga seotud. Uurimiskomisjoni töö käigus viidi läbi intervjuud kümnekonna projekti osalisega ning uuriti läbi mahukas tõendusmaterjal: lepingud, tööajatabelid, e-kirjad, teadusartiklid, projekti ettekanded, taotlused jne.

Dokumentatsioon, sealhulgas avalikult kättesaadav info kinnitas üheselt, et kahtlustatavad töötajad olid projekti panustanud. Fundamentaalne probleem kogu süüdistuse juures oli, et rakendust esitati kui projekti ainsat tulemust, samas kui projekti peamine fookus oli teoreetiline uurimistöö.

See aspekt oli ka selgelt kirjas projekti lepingu tööplaani lisas A, mis oli vilepuhuja poolt komisjonile edastanud dokumentide hulgas ja pidi seega olema kättesaadav ka Postimehele. On kummastav, et ei vilepuhuja ega ka ajakirjanikud ei vaevunud või ei taibanud sellesse enne süüdistuste laviini vallapäästmist süüvida.

Läinud aasta 2. septembril avalikustasime pressikonverentsil komisjoni esialgsed leiud. Esitatud vahearuandes lükati üheselt ümber ajakirjanduses avaldatud "faktid" ning teavitati avalikkust sellest, et pettuse toimumist polnud õnnestunud tuvastada. Paralleelselt konverentsiga valmis jooksvalt Postimehe blogi.

Märkimata jäi aga komisjoni põhijäreldus, et süüdistuse puhul oli täiesti ignoreeritud tööplaani. Järgneva paari päeva jooksul avaldati kolm-neli artiklit päevas, mis püüdsid mustata skandaali osalisi ning seada kahtluse alla komisjoni pädevust ja motiive. Samal ajal jätkus uurimine endise hooga. 30. septembriks valmis detailne lõppraport ning komisjoni töö võis lugeda lõppenuks.

Selleks hetkeks oli Postimehe pagas OGI projekti suhtes ammendunud. Nad pidid saama väga hästi aru, et olid olnud eksiteel. Kuid alustatut ei saanud enam pooleli jätta. Sellega oleks kadunud igasugune lootus saada nähtud vaeva eest loodetud tunnustust. Ja nii lisati OGI projektile, mis oli senini olnud piltlikult öeldes kõigi pettuste ema, uued alusetud süüdistused personaalsete uurimistoetuste (PUT) suunas.

Lisaks teatas Postimees: "Eile avaldas Tallinna Tehnikaülikooli (TTÜ) uurimiskomisjon lõppraporti tulemused, millest ilmneb, et mingisugust pettust ülikoolis pole olnud. Postimees avaldab seetõttu senisest suuremas mahus salvestise TTÜ Ragnar Nurkse instituudi juhi Erkki Karo ja doktorant Keegan McBride'i vestlusest." Ehk teisisõnu, meie käsutuses on salalindistused, millest varem avaldasime vaid jupi, kuid nüüd juba rohkem. Ning meil on seda salajast materjali veel!

Sellega olid Postimehe ajakirjanikud vindi üle keeranud. ERR-is ilmus minu arvamuslugu "Nurkse juhtumist paranoiata", milles juhtisin tähelepanu faktitäpsusele, või õigemini selle puudumisele Postimehe teemakajastustes.

Nende stiil skandaali ülespuhumisel oli olnud labane ja lahmiv. See väljendus juba artiklite pealkirjades: "TTÜ uurimiskomisjoni juht: Ammendavat vastust pole. Tõepoolest – kahtlane!" ja "Süütu mehe jutt: Ärme kutsu seda pettuseks, muidu süsteem kukub kokku! Kuula salajast vestlust TTÜ instituudi juhiga!" jne.

Samuti toimus artiklites meelevaldne sildistamine (teadlaste Karo ja Krimmeri tembeldamine bandiitharitlasteks), agressiivne hoiak ja rünnakud (rektor valetas pressile), kriminaalse kõnepruugi kasutamine ("katuseraha" üldkulude tähenduses) ning väljamõeldud värvikate detailide lisamine (raamatupidaja mängis kogu mängu kaasa).

Muide, kui räägiti rektori valetamisest, peeti silmas seda, et ta ei avaldanud vilepuhuja nime, kui kaitses viimast konfidentsiaalsuskokkuleppe tõttu. Korrumpeerunud raamatupidajat aga komisjonil tuvastada ei õnnestunudki, sest selline ametikoht instituutide juures lihtsalt puudub.

See, mis on TalTechi ümber toimunud, on olnud ilmne meedia võimu kuritarvitamine. Sellise lahmimise tulemusena on kannatanud mitte ainult teadlaste, vaid ka uuriva ajakirjanduse ja ka korruptsiooni vastase võitluse maine laiemalt. Loodan, et erinevate uurimiskomisjonide järeldused aitavad tuua sellesse hämarasse loosse valgust ning teenimatult kahtluse alla langenud isikud ja organisatsioonid suudavad oma nime taastada.

Alles hiljuti teatas Pressinõukogu, et Ralf-Martin Soed ning tema töölepingulist tegevust puudutav käsitlus ei olnud faktitäpne ning Postimees rikkus head ajakirjandustava. See otsus toob lootust, et fopaad meie meedias ei jää märkamata ning leiavad taunimist.

Lõhe, mille TalTechi juhtum on Eesti ühiskonda löönud, on sügav. Tekkinud on vastaspoole süüdistamisest kantud usaldamatuse atmosfäär, millesse proovitakse segada poliitikat ja vandenõuteooriaid.

Siiralt loodan, et nõiajaht, kired ja süüdistused mõlemalt poolt peatselt vaibuvad ja ühiskond saab lõpuks rahus edasi toimetada tegelike probleemide lahendamisega.

Tõenäoliselt aitaks tulevikus sedasorti arusaamatusi vältida organisatsioon, mis täidaks vahemehe rolli tõsistes korruptsiooniteemalistes vaidlusküsimustes.


* Professor Jaan Raik on TalTechi arvutisüsteemide instituudi usaldusväärsete arvutisüsteemide uurimisgrupi juht. Ta on olnud mitmete Euroopa raamprogrammi projektide üldkoordinaator ning endine Eesti Teadusagentuuri hindamisnõukogu liige. Professor Raik oli Nurkse instituudi juhtumit uuriva komisjoni liikmeks kuni selle töö lõppemiseni 30. septembril 2019. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: