Ülemaailmse keskkonnaseisundi halvenemine on jõudnud punkti, kus ühiskondlik kollaps on vältimatu, katastroof tõenäoline ja inimliigi väljasuremine võimalik. Sellise jahmatava järelduseni jõudis oma analüüsis Inglismaa Cumbria ülikooli jätkusuutlikkuse professor Jem Bendell.

Tõsi, tema teadustööd keelduti avaldamast, sest see kõlas liiga hirmutavalt. Siiski on tema kõnealust artiklit, mis kutsub üles uue olukorraga sügavuti kohanema, laetud alla sadu tuhandeid kordi.

Kriisi märke näeme aga ka mujal. Miljonid noored kliimastreikijad üritavad meid üles äratada sõnumiga, et "meie maja põleb". Üle kümne tuhande teadlase on ühiselt allkirjastanud värske pöördumise, et kliimakriis on tõesti kohal.

Meedia vahendusel on igaüks teadlik, et Euroopa piinles sel suvel rekordilise kuumalaine käes, maailma metsad söestuvad pretsedenditul skaalal ja Gröönimaa sulab "ennetähtaegselt". On selge, et vajame teaduspõhiseid, otsustavaid ja kiireid lahendusi. Mida teeb Eesti valitsus?

Keskkond, inimesed, majandus - vali kaks

13. septembril toimub konverents "Kliimaneutraalsus - häving või edu?". Pealkiri on paljulubav, kuid sisu kahjuks teemast mööda.

Valitsustevahelise kliimapaneeli poolt selgelt välja öeldud vajalikest radikaalsetest muutustest tootmises ja tarbimises ei ole kavas kohta, pigem räägitakse rahulikus võtmes sellest, millist mõju võiks kliimamuutused tuua Eesti metsandussektorile.

Võimalikud lahendused on eksklusiivselt kõrgtehnoloogilised - süsinikdioksiidi kinnipüüdmine, tuumajaamad, põlevkivikeemia ja vesinik. Esiteks on need tehnoloogiad kallid nii rahaliselt kui ka sisse pandava energia mõttes, teiseks suurel skaalal tõestamata ja kolmandaks ei puuduta kuidagi tarbimist ehk praeguse hävitava majandusmudeli alustala. Tahetakse muuta kõike, jättes kõik samasuguseks.

Ma hea meelega tõstataks neid teemasid otse konverentsil, mitte ajakirjanduse vahendusel, kuid paraku ei ole vabaühendused keskkonnadiskussiooni seekord ametlikult kaasatud.

Muidugi saab iga kümneminutilise ettekande järel keegi publikust korraks sõna, aga meie ees seisvaid probleeme ei lahenda ühe lausega. Mida saab teha kodanik? 

Kannatuse piirid

Ei saa väita, et rahvast ei ole kliimapoliitika kujundamisse üldse kaasatud. Näiteks on käimas Eesti riikliku energia- ja kliimakava koostamine, mille mitmeaastase protsessi vältel toimus möödunud aasta oktoobris üks avalik üritus.

Sealt selgus, et kuigi uus plaanitav kava on väheambitsioonikas, ei ole paraku midagi teha - dokument tugineb peaasjalikult kahele vanale arengukavale, mille alusuuringud tehti omakorda isegi enne Pariisi kliimaleppe allkirjastamist.

Küsimusele, kas vanu arengukavasid ei peaks ehk avama ja ajakohastama, kõlas ametlikuks vastuseks, et puudub avalik huvi. Selle suve streikide põhjal ja arvukate arvamuslugude valguses võiks öelda, et nüüd on huvi olemas.

Veelgi enam, allkirju on kogumas ka rahvaalgatus "Kliimaneutraalne Eesti aastaks 2035", mis selges keeles nõuab mainitud arengukavade avamist ning reaalsusele vastavate eesmärkide seadmist. Antud pöördumisega on hetkel liitunud juba 12 vabaühendust ja üle 1600 inimese.

Samal ajal on varasematest aruteludest riigikogus teada, et tuhatkond inimest on mõne saadiku jaoks eimiski, hoolimata sellest, et nad ise said antud positsioonile oluliselt väiksema häältesaagiga. Seega tuleb kindla peale minnes teha veelgi rohkem.

Järgmised sammud

Kainestav on vaadata seda, mis toimub Eestist väljaspool. Soome on võtnud eesmärgiks olla süsinikuneutraalne aastaks 2035. Mitmed riigid on välja kuulutanud kliimakriisi ning kavandavad radikaalseid samme, et saabuvaga toime tulla.

Septembris näeme taas ülemaailmselt kliimastreike ja tööseisakuid (liikumise Fridays for Future eestvedamisel), oktoobris samuti (liikumise Extinction Rebellion eestvedamisel) - eesmärgiga viia olukorra tõsidus kohale nii väheinformeeritud kaaskodanikele kui ka tõrksatele otsustajatele.

Meie siin Eestis plaanime aga uut fossiilkütusetaristut põlevkiviõlitehaste näol ning täidame kliimalubadusi vaid paberil, kavatsedes lubada nt CO2-mahukat puidu masspõletamist Narva elektrijaamade kateldes.

Kui ma ütlen "meie", siis ma mõtlen "meie otsusetegijad", aga kuidas saaks tavakodanik kliimapoliitikat mõjutada?

Vait olla ja edasi tarbida, kui ehk veidi rohelisemalt? Allkirjastada mõni petitsioon, et valitsus oleks sunnitud päris probleemidega tegelema? Toetada noori kliima-aktiviste tänaval või taustajõuga, et tekitada avalikku huvi? Organiseerida ise mõni kodanikuallumatuse demonstratsioon, kuna muud lähenemised ei paista piisavalt mõjusad?

Mida iganes sa teed, oluline on, et sa midagi teed. Aga mida rohkem sa teed, seda suurem on tõenäosus, et meid saadab pikas plaanis edu, mitte häving.