Populistid on kisamise ja röökimise standardiseerinud juba ammu, ehk esimeste revolutsioonide käigus.

Raudselt ujub sulle kujutlusse mälupilt emotsionaalsest inimesest, kes röögib mingeid sõnu. Mõnele miitingul pasundav anonüümne kommunist, mõnele süüdistav roheaktivist Greta, mõnele homode ja islamiga ähvardav rahvuskonservatiiv, ketserlik lapsevanem lastevanemate koosolekul, Hitler või ühistu esimees.

Kisa on moes ja kõrvad on lukus. Kostab rahvusdebati sõjakisa, liberalismidebati seakisa, kliimadebati lastekisa, mõnes kodus mähkmevahetuse beebikisa.

Jääb küsida, millise valid sina?

Aga mis oleks kui ei valiks? Või olgu, kes soovib, valib beebikisa. Ent ülejäänud kisa? Kas miitingu vormis kihutuskõne-koosolek või meeleavaldus on debatt? Meie arvame, et ei ole. Arvame, et asju võib arutada küll emotsionaalselt, aga ikkagi ratsionaalsust säilitades ja üksteist ära kuulates. Ehk on debatt võimalik liigse rünnaku, alandamise ja parastamiseta?

Rohkem kui neljakümne aasta eest kirjutas Leszek Kołakowski: ""Progress" tähendab pidevust, saavutuste kumuleerimist, täiustumist. Revolutsiooniline messianism seevastu toitub ajaloo radikaalse katkemise lootusest, murrangu ootamisest, mis avab ukse Uude Aega."

On tõeliselt kummaline, et tehnoloogilisest progressist, sealhulgas moodsatest suhtlusvahenditest ja maailma avanemisest hoolimata oleme jõudnud punkti, kus ühiskonnas domineerib destruktiivne revolutsiooniline kihk üle sõita, mitte argumenteerida, mitte ära kuulata.

Ometi on maailm keeruline. Kliimamuutus on reaalne. Isegi kui vaielda inimese rolli ulatuse üle kliimamuutuse juures, siis vaevalt keegi arvab, et enda elukeskkonna reostamine on hea mõte. Küsimus on selles, kuidas täpselt edasi minna. Tuleks arutleda, otsida lahendusi, mitte ainult süüdistada kapitalismi või inimkonda üldiselt.

Me ei mõtle, et vahel ei võiks kisa teha. Kisada on ka hea, aga selleks, et iseennast ventileerida. Ja see on OK, aga see pole debatt, vaid protsess viha leevendamiseks. See ei muuda midagi väljaspool sinu pead ja südant. Viha ja frustratsiooni allikas jääb alles.

Hiljuti võis lugeda üht artiklit, milles kutsuti TRÜKITÄHTEDEGA üles tegema seakisa. Artikkel kirjeldas päris elus, füüsilist kultuuriasutuse trollimist ja ahistamist Pärnus. Trollid ongi idioodid. Nad eiravad debatti.

Kahepoolse vestluse asemel on trollid valinud kellegi ahistamise ja vaimse ründamise. Nad ei mõista, et kambaka käigus ei suuda sina, ahistatav, ennast adekvaatselt arutledes kaitsta. Miks? Sest sa oled ärev, sest sisimas kardad sa oma turvalisuse pärast.

Seakisa nõudmine kõlab efektselt. Ent meie arvates oleks mõistlik taoline väljendusviis siiski kärssloomadele jätta. Seakisa nõudev artikkel kõneles olulisest pahandusest. Kogu ühiskonnalt peaks küsima, kas selline trollimine on OK. Ainult meil kummalgi ei tõuse käsi seakisa sotsiaalmeedias jagama. Ja sellega lõikab artikkel oma vormis osa debati võimalusest lihtsalt ära.

Võtaks õige kõik veidi rahulikumalt? Astuks sammu tagasi ja vaataks suuremat pilti?

Või siis ükskõik, paneme puid juurde ja viskame bensiini, nii et kulmud kärssavad? Aga kes lõpuks kuulab? Kuulama jäävad ju ainult need inimesed, kes mõtlevad sinuga ühte moodi. Selle valguses küsi endalt, kas nii saavad erimeelsused lahendatud? Kas nii saab koos tegelikult edasi minna?

Arvame, et mitte. Eesti ja maailm ei koosne ainult ühe erakonna valijatest. Kui koosneks, oleksime jõudnud revolutsioonidele tihtilugu järgnevasse faasi - totaalsesse riiki, diktatuuri, mis alati nullib ka revolutsiooni enda idee. Loe Kołakowskit, kui meid ei usu, Hendrik Lindepuu on mitu tema raamatut eesti keelde tõlkinud.

Meie arust peaks näiteks kliimadebati aluseks olema inimlik headus ja mõistlikkus ning küsimused iseendale: Kas on õige nii ohtralt tarbida? Kas kokkuhoidlikumalt ei saaks? Kas kraani peab lõpuni lahti keerama? Kas mingeid asju saaks rohkem taaskasutada? Kas see on ok, et elurikkus looduses väheneb? Kas on ok, et me kurname planeeti? Millise maailma jätame lastelastele? Kas see on hea, kui mõtleme ainult täna toimivatele lahendustele, küsimata, kas kuidagi teisiti ei saaks, kui ainult põlevkivi põletades?

Meis kõigis on lugupidamist looduse ja elava vastu. Meis kõigis on hoidja ja andja. Lõputu ahnitseja kõrval.

Rahvus- ja immigratsioonidebatis võiks rahulikult kõrvutada meie keele ja kultuuri säilitamist, populatsiooni kollapsit ja sellega sotsiaalsüsteemi võimalikku kokkukukkumist tulevikus. Mõelda konstruktiivseid lahendusi, mis hoiaksid meie ühiskonna maailmas kohanemis- ja konkurentsivõimelisena. Mõelda mehhanismidele, mis hoiavad meie piirid lahti ja keele elujõulise. Seakisa kas suletuse poolt või vastu ei võimalda sellist debatti.

Usume, et meis kõigis on kusagil sees ratsionaalne oma keelt ja kasvõi peretraditsioone armastav inimene. Arutlemisvõimeline inimene. Ka neis, kes ülearu häält tõstavad ja teisi räuskamisega vaigistada püüavad.

Tõde ongi kusagil vahepeal ning alati dünaamilises muutumises. Tarvis pole kisa, vaid süsteemset ja kriitilist mõtlemist. Ükski mudel pole sajaprotsendiliselt täpne, sestap tuleb ära kuulata, millisena näeb maailma teine inimene. Milline on tema mudel. Ajalooline kogemus näitab, et inimkonda on rohkem edasi viinud mitte revolutsioonid, vaid pidev areng. Mitte röögatus, vaid töö.

Ärritunud poolele öeldud repliigid "Rahune maha!" või "Ära mine närvi!" teevad asjad hullemaks. Ehk prooviks kuidagi nii: "Ma kuulen sind ja ma näen, et oled ärritunud. See teema on sulle ilmselgelt oluline". Räägime sellest teemast, et ma mõistaks, mis sind ärritab ja murelikuks teeb.

Ja seejärel, ehk oled nõus ka mind kuulama?