Alo Lõhmus: kes kardab Greta Thunbergi? ({{commentsTotal}})

Foto: Erakogu

Greta Thunbergi suhtes kerkinud pahameelelaine pole muud kui kõige tavalisem sõnumitooja nuhtlemine, leiab Alo Lõhmus Vikerraadio päevakommentaaris.

Me kõik armastame loodust. Meile meeldivad sinavad metsad, puhta veega jõed ja järved ning õitsvad niidud. Me naudime värsket õhku. Me peame vajalikuks looduskaitset. Miks tekitavad Rootsi alaealise keskkonnaaktivisti Greta Thunberg mõtted paljudes meis siis negatiivseid emotsioone, mõnes isegi viha?

Vajadus kaitsta loodust

Greta ei räägi ju muust, kui vajadusest kaitsta meie planeedi loodust. Et loodus püsiks enam-vähem sellisena nagu me harjunud oleme ja nagu tegelikult ka meile endile kõige mõnusam on ja selleks tuleb peatada kliima soojenemine, mille inimene on oma majandustegevusega ise esile kutsunud - see on lühidalt kokku võetuna Greta ja tema toetajate sõnum.

Mulle tundub, et Greta-võõristuse põhjus peitub paljuski selles, et inimesed tajuvad alateadlikult: Greta mõtleb seda kõike tõsiselt.

Seni on kliima soojenemise jutt olnud ju nagu vanasti pastori manitsused kirikukantslist. Talumehed kuulasid selle ära, noogutasid nõusolevalt, veeretasid mõne harda mõttegi, aga teenistuse lõppedes läksid ikka kõrtsi.

Samamoodi on ka looduskaitset kõrgetest kantslitest ülistatud iga riigikorra ajal, aga liturgia lõppedes on ikka mindud tagasi tehastesse, kaevandustesse, raielankidele ja supermarketitesse raha teenima. Loodus on ju tähtis küll, aga inimese rahakott on tähtsamgi veel.

Nüüd on ilmunud Greta, kes võib-olla saab täiskasvanute maailma asjadest pisut omamoodi, võib-olla aga meist kõigist hoopis paremini aru ja ütleb, et looduse arvelt raha teenimine ning "lõputu majanduskasvu muinasjutt" tuleb ka tegelikult lõpetada, sest planeet ei pea sellele vastu. Ja Greta mõtleb seda tõsiselt!

Aga et tõsiselt midagi ette võtta kliimasoojenemise peatamiseks ja looduse ülekoormamise lõpetamiseks, selleks tuleb reaalselt piirata tarbimist kogu maailmas, eriti aga siin, jõukas Läänes, kuhu meiegi nüüd oma üllatuseks kuulume.

See väljavaade inimesi hirmutabki. Kas ma ikka tohin viie aasta pärast endale uue ja praegusest suurema auto liisida või keelatakse see ära? Kas suvine lihagrillimine läheb maksu alla?

Kas kaupu hakatakse jagama kvootide ja kaardisüsteemi abil, nagu paneb oma blogis ette kirjanik Jaan Kaplinski? Kas ahiküte jääb lubatuks? Kas ma pean maksumaksjana hakkama tasuma neid 17 miljardit eurot, mida nõuab Eesti majanduse muutmine kliimaneutraalseks?

Kõik kliima soojenemisega seotud võimalikud katastroofid tunduvad kauged ja abstraktsed väljavaate kõrval, et karbonaad kaob müügilt või et lennureisid lõunamaale jäävad minevikku.

Kliima olukord on Lääne ühiskonna ette seadnud ülesande, mis minu meelest on peaaegu lahendamatu: kärpida tarbimist, mis on ametlikult võrdsustatud heaoluga, samal ajal säilitades demokraatia ja vabaturumajanduse.

Need kaks viimast nähtust tuginevad ju inimeste vabale valikule. Me ostame just neid asju, mis meile meeldivad ning me valime parlamentidesse neid erakondi, kes tagavad meile tarbimisvabaduse ja isegi lubavad seda suurendada, tõotades kiirendada majanduskasvu ning tõsta palku ja pensione.

On tarvis tegutseda kohe ja otsustavalt

Sellele protsessile vabatahtliku tagasikäigu andmine näib mõeldamatuna. Prantsusmaal lisati diiselkütuse liitrihinnale mõni sent looduskaitse nimel ning tulemuseks oli kogu riiki siiani kurnav kollavestide protestiliikumine.

Meie oma sotsiaaldemokraadid, kes tõstsid alkoholiaktsiisi, on valija poolt saadetud poliitilise hukatuse äärele, ehkki sotsid püüdsid kaitsta isegi mitte loodust, vaid kõigest selle kunagise krooni - inimese - tervist. Me ei ole lihtsalt nõus üldise hüve nimel oma igapäevasest tarbimismõnust loobuma ning varem või hiljem me karistame poliitilisi jõude, kes meid seda tegema sunnivad.

Ent kui teadlaste tõendeid kliima rikkimineku kohta vähegi tõe pähe võtta, siis on ju tarvis tegutseda kohe ja otsustavalt. Kas see tähendab, et kliima päästmiseks tuleb hüljata isekas demokraatia ja ahne turumajandus ning kehtestada mingit laadi rohekommunistlik diktatuur, mis võtaks tootmise ja tarbimise oma range kontrolli alla, et saastamist vähendada?

Kardetavasti pole seegi meile vastuvõetav. Järelikult olemegi pehmelt öeldes plindris, kliimaprobleemi leevendamiseks ei ole enam jäänud meeldivaid lahendusi.

Tundub, et paljud inimesed on seda endale elus esimest korda teadvustanud just tänu Greta Thunbergile. Tema suhtes kerkinud pahameelelaine pole muud kui kõige tavalisem sõnumitooja nuhtlemine.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Kaupo Meiel



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: