Kultuurimälestiseks on kavas tunnistada endise ENSV ministrite nõukogu puhkekompleksi peahoone, kino-mängudemaja ning saun-puhkemaja. Kaitse alla võetakse ka hooneid ümbritsev ala.

Ettepaneku kompleks kaitse alla võtta tegi muinsuskaitseamet peale seda, kui 2012. aastal jõuti lõpule Eesti 20. sajandi (täpsemalt 1870–1991) väärtusliku arhitektuuri kaardistamise ja analüüsiga. 2018. aastal tegi kultuuriministrile sama ettepaneku muinsuskaitse nõukogu.

Valgeranna puhkekompleksi peahoone, kino-mängudemaja ja saun-puhkemaja hinnati nii arhitektuurselt kui kultuurilooliselt väga olulisteks ehitisteks. Ministri käskkirja eelnõus on märgitud, et tegu on ehitistega, mis esindavad nõukogudeaegset nomenklatuurile suunatud arhitektuuri. Kuigi aastate jooksul on hoonetes tehtud muudatusi, pole need nii suured, et rikuksid terviku tajumist.

Lisaks on ekspertide hinnangul tegu Eesti ajaloos märgilise tähtsusega hoonetega. Praeguste ehitismälestiste seas pole sarnaseid varase postmodernismi näiteid, märgitakse ministri käskkirja eelnõus.

Ekspertide hinnangul on Valgeranna puhkekeskuse hooned nõukogude perioodi ühed väärtuslikumad ja eripärasemad arhitektuuriteosed Eestis. Kolme hoonet peetakse ka Raine Karbi (peahoone) ja Meeli Truu (kino-mängudemaja ning saun-puhkemaja) kõige uuenduslikuma loomeperioodi suurepärasteks näideteks, kujutades endast postmodernismi ideestiku tõlgendusi.

Säilinud on ka mitmeid väärtuslikke interjööri elemente. Näiteks on peahoones alles vestibüüli betoonist kassettlagi ja dolomiidist hammaslõikevööd trepikodades. Kino-mängudemaja interjööris on alles ARS-i valgustid ja raketisejälgedega betoonlaed. Saun-puhkemajas on alles Taevo Gansi disainitud metallist stangedel rippvalgustid ja metallist rippnagid.

Ekspertide hinnangul on kompleksi näol tegu erandliku hoonetüpoloogiaga, kus ei kehtinud tolleaegsed tavapärased ehitusnormid ega -juhised ning mis erineb nõukogude peavoolust nii võimaluste kui kvaliteedi poolest ja kus parima tulemuse saavutamiseks painutati ka tolleaegseid reegleid.

Kuivõrd hooned ei paikne miljööväärtuslikul hoonestusalal ega muinsuskaitsealal, pole need praegu piisavalt kaitstud, leitakse käskkirja eelnõus. Seega on mälestiseks tunnistamine vajalik, et riik saaks anda omanikele juhiseid ning kehtestada piiranguid, et omanikud lähtuks remondi- ja ehitustöödel hoonete ajaloolisest ja arhitektuursest väärtusest.

Omanikud on piirangute vastu

Peahoone ja kino-mängudemaja kuulub OÜ-le Andropoff, saun-puhkemaja Rax Invest OÜ-le. Peahoone ja saun-puhkemaja on aktiivses kasutuses, esimeses on hotell ja restoran, teist üüritakse soovijatele välja ürituste läbiviimiseks. Kino-mängudemaja pole praegu aktiivses kasutuses.

Mõlemad osaühingud on ühel või teisel moel kaitsepiirangute kehtestamise vastu, sest nende arvates pärsib see arendustegevust, näiteks muudaksid piirangud väga keeruliseks või lausa võimatuks siseruumide ja kütte- ning ventilatsioonisüsteemide ümberehitustööd.

Rax Invest, kes üürib saun-puhkemaja erinevate ürituste korraldamiseks, märkis juba 2015. aastal tehtud pöördumises, et muinsuskaitseameti eksperthinnang ei vasta tegelikkusele, sest hoones on tehtud märkimisväärseid ümberehitusi ning et kaitsevöönd on ilmselgelt liiga suur. Rax Invest soovis, et saun-puhkemaja jäetaks mälestiseks tunnistamata ning et kaitsevöönd oleks oluliselt väiksem.

Saunamaja omaniku hinnangul pole endisest saunahoonest midagi autentset säilinud ning et hoone on kapitaalselt ümberehitatud. Samuti on omaniku soov, et saunamaja kinnistu jäetaks kaitsevööndist üldse välja.

Ameti hinnangul on aga saun-puhkemaja näol tegu siiani kompaktse tervikuga, kus uute viimistluskihtide all on osaliselt säilinud vanu kihistusi. Mõnevõrra häirib üldpilti küll hiljem ehitatud lisaterrass koos paviljoniga, samuti on kaetud põrandaga kunagine bassein. Vaatamata uuendustele on ekspertide hinnangul hoone algne lahendus siiski hästi tajutav.

Piiranguvööndi kaotamisest ei taha muinsuskaitseamet aga midagi kuulda, sest hooneid peab saama tervikliku ansamblina vaadelda, et tajuda endisaegset kompleksi tervikuna.

Sisult sama Rax Investiga oli peahoone ja kino-mängudemaja omaniku Andropoff OÜ pöördumine, kus leiti, et peahoone ja kino-mängudemaja mälestiseks tunnistamine ja nende ümber kaitsevööndi kehtestamine pole põhjendatud.

Osaühingu hinnangul oleks võinud riik, kui kompleksil tõesti mingi väärtus on, selle kaitse alla võtta juba ammu ning seda juba ajal, kui kompleks kuulus veel Eesti riigile. Samamoodi juhiti tähelepanu asjaolule, et peahoone arhitekti Raine Karbi ülejäänud loomingu – Sakala keskus ja Tallinna linnahall – puhul pole välimuse säilitamisele erilist tähelepanu pööratud.

Muinsuskaitseamet vastas, et Sakala keskuse lammutamine oligi üks põhjuseid, miks hakati kaardistama nõukogudeaegseid arhitektuuriteoseid, et kõike valimatult maha ei lõhutaks.

Peahoone puhul tegi muinsuskaitseamet siiski möönduse numbritubade osas – siseruumides toimunud ümberehitustööd on olnud nii ulatuslikud, et nende tagasipööramine pole mõistlik.

Kompleksi kaitse alla võtmise vastu on olnud ka nii Audru vald kui (pärast omavalitsuste ühinemist) Pärnu linn. Linna hinnangul on juba valla poolt kehtestatud dokumentidega kindlustatud see, et hooned säiliksid ning riiklikku kaitset pole kompleksile vaja.

Muinsuskaitseameti hinnangul pole aga planeeringudokumentidega tagatud kultuuriväärtuste pikaajaline säilimine. Riikliku kaitse alla võtmist põhjendati sellega, et kompleks pole oluline vaid Pärnu maakonna, vaid kogu Eesti kontekstis.

Pärast vastulausete kuhjumist kaalus muinsuskaitseamet, kas jätkata hoonete mälestiseks tunnistamise menetlust, kuid kuivõrd hooned olid ameti hinnangul arhitektuuriajaloo seisukohalt väga olulised, otsustati asjaga edasi minna.

Ameti hinnangul on nõukogude perioodist pärinev väärtuslik ehituspärand paljuski teadvustamata, väärtustamata ja kaitseta.

Kaitse alla võtmise poolt on ka saun-puhkemaja ning kino-mängudemaja sisearhitekt Taevo Gans.

Nõukogude ajal oli Valgeranna kompleksi peamajas partei ja valitsuse tipptegijate rannaresidents, kus oli neli sviiti, töökabinetid ja suur vastuvõttude saal. Kompleks rajati ENSV ministrite nõukogu nomenklatuuri liikmetele ja nende külalistele, kuna oli tarvis väärilisi puhkevõimalusi ja esinduslikku kohta võimuesindajate mitteametlikeks kohtumisteks.