Kristi leidis oma kodumaja kompostihunnikut kobestades sealt mähkme. Ta oli ise selle sinna visanud, sest see oli biolagunev. Ainult et häda oli selles, et tema tütar oli mähkme leidmise ajaks juba kaheksa-aastane ehk mähe oli kompostihunnikus juba umbes kaheksa aastat olnud, kuid mingeid lagunemise märke see ei ilmutanud.

Tegelikult ei tohigi biolagunevaid esemeid või pakendeid kodusesse kompostihunnikusse visata, kui sellel just kirja "kodukompostitav" peal pole, kuid enamik inimesi seda ei tea, tõdeb keskkonnaministeeriumi asekantsler Kaupo Heinma.

Eestis ei ole mahukat tööstusliku kompostimise võimekust, kuid just seda eeldab enamik kirjade järgi biolagunevaid tooteid. Just sel põhjusel viidi ka kõik laulu- ja tantsupeol kasutatud biolagunevad ühekordsed nõud ümbertöötlemiseks Soome - see oli lähim koht, kus selline võimekus tööstuslikult on tagatud.

Kui mõistlik aga kogu see plastnõudest loobumise aktsioon selle valguses on? Kas ilma ümbertöötlusvõimekust pakkuva taristuta biolagunevate nõude kasutuselevõtt oli ikka mõistlik või kasvatab Eesti oma ökoloogilist jalajälge sellega veelgi?

Biolagunev plastprügi komposti ei jõuagi

"Probleem on selles, et selleks, et neid biolagunevaid plasttooteid kompostida, on vaja tööstuslikku tehnoloogiat, mis Eestis osalt on olemas, aga kõik tootjad pole oma protsesse disaininud veel selliseks, et neid pakendijäätmeid saaks käidelda," ütleb keskkonnaministeeriumi asekantsler Kaupo Heinma.

Ta selgitab, et kui bioplastijäätmed jõuavad jäätmekäitlejani, siis sortimise käigus eraldatakse nad muust prügist koos muude plastjäätmetega, nii et need kompostimisse ei satugi.

"Me oleme jäätmekäitlejatega suhelnud, Tallinnas bioplast ei ei jõuagi kompostimisse, sest pole võimekust. See bioplast, mida Viljandi folgil kasutati, jõudsid Väätsa prügilasse, ja neid alles kompostitakse," ütleb Heinma.

Kui Viljandi folgi ühekordsed nõud viidi Väätsale, miks siis laulu- ja tantsupeo nõud tuli Soome vedada?

"Üks asi on transport: jäätmeid ei ole mõtet liiga kaugele transportida; teine asi mahud - mida ollakse valmis ära käitlema, et süsteem reaalselt toimiks," tõdeb Heinma.

Heinma tunnistab, et biojäätmete käitlus on Eestis tervikuna alles lahendamata probleem: nende sorteerimine võtab aega ja eeldab suuri alasid. Laulu- ja tantsupeo ühekordsete nõude kogused olid meeletud, sellise hulgaga ei suuda Eestis keegi tegelda.

Segadus mõistetega

Lisaks on moodsa biolaguneva plasti valdkonnas suur segadus mõistetega. "Biolagunev" on laialt kasutusel olev mõiste, mille sisu pole sugugi nii üheselt selge ja võib varieeruda seinast seina.

"Bioplast võib olla ka plast, mis ei lagune ehk nimetus tuleneb sellest, et selle tootmiseks on kasutatud küll looduslikku materjali, aga toodetud on sellest ikkagi sisuliselt tavapärane plast. Nii et bioplastist tehtud pudel võib olla sisuliselt samasugune komposteerumatu ja lagunematu PET-pudel," ütleb Heinma.

Bioplasti toodetakse väga erinevatest materjalidest. Levinumad on suhkruroog, mais, tselluloos. Aga mitte kõik neist ei lagune. Ka taimedest annab toota samasugust mittelagunevat plasti kui naftast - mis ju samuti on kunagi taimejäänustest moodustunud.

Teisel juhul peetakse biolaguneva plasti all silmas komposteeritavat ja ka päriselt biolagunevat plasti, mis on samuti toodetud looduslikust materjalist, ent on ka tagatud, et ta päriselt laguneb kompostimise käigus väikesteks tükkideks ning siis juba võtavad bakterid loomuliku lagundamise protsessi üle.

Kolmas biolagunevaks kutsutav plast on oksülagunev - see on hapniku toimel käivituv protsess, kus plast laguneb peenteks ribadeks ehk mikroplastiks. Just sellise lagunemisprotsessiga plast muutub alates 2021. aastast keelatuks, kui jõustub ühekordse plasti direktiiv. Häda on aga selles, et ühekordse plasti direktiiv ei tee vahet biolaguneval ega tavalisel plastil: selle järgi on igasugune plast - plast. Näiteks alates sellest aastast kehtestas Tallinn tavalise ühekordse plasti keelu, lubades selle asemel kasutada ühekordset biolagunevat plasti, kuid ühekordse plasti direktiivi jõustumisel on keelatud ka see.

"Valdkond ise - mis on biolagunev, kuidas seda tõendatakse - on osalt reguleeritud, aga palju on tumedat maad," tunnistab Heinma, et enne 2021. aastat pole sugugi kõik veel selge.

Sogane vesi tõmbab aga ligi erinevaid kalu. Nii on kauplustes märgata ohtralt rohepesu: näiteks väidab kauplus mõne pakendi kohta, et see on komposteeritav või biolagunev, aga standardile, mis seda tõendaks, pole viidatud. Heinma ütleb, et ilma standardita pole võimalik tuvastada, kas tegemist siiski on kompostitava bioplastiga või mitte.

"Poodides kohtab seda pakendite juures sageli, aga samas ei saa välja lugeda, mille alusel seda on hinnatud," ütleb Heinma, rõhutades, et suvaline märgis, mis väidab, et tegemist on keskkonnasõbraliku tootega, pole piisav tõestus, üksnes standard saab anda kindluse.

Nii on ta märganud müügil erinevaid ühekordseid taldrikuid, mis väidavad, et need on biolagunevad, kuid standardile viide puudub. Samamoodi ei saa väita, et seest kiletatud ühekordsed papptopsid oleksid biolagunevad.

Näiteks ka toidukullerfirma Wolt reklaamis, et toob edaspidi toidu klientideni biolagunevas pakendis, ent tõestust selle kohta pole, ütleb Heinma. Seega võib tegemist olla klassikalise rohepesu juhtumiga - ilma standardiviiteta on ettevõtte väidet keeruline kontrollida.

Ent Heinma toob ka positiivse näite: Hiiumaal tegutsev Dagöplast toodab biolagunevaid prügikotte ja väikeseid kilekotte, millel on viide standardile olemas.

Standardimärgise saab tootele panna siis, kui keskkonnaagentuur on selle üle vaadanud ja heaks kiitnud. Standard annab ka aluse väita, kas tegemist on tööstuslikult kompostitava või kodukompostitava esmega, et vältida Kristi juhtumit - inimesed eeldavad, et kompostitav tähendab automaatselt kodukompostimise võimekust, kuid enamasti on bioplast üksnes tööstuslikuks kompostimiseks sobiv.

"Kui inimene jäätmed komposti tahab visata, siis ainult juhul, kui sellele on kirjutatud, et see on kodukompostitav. Kui aga on kirjas, et see on biolagunev, siis kindlasti mitte visata!" annab Heinma kodukompostijatele rusikareegli, millest lähtuda. "Kodukompostimisega tasub hästi ettevaatlik olla. Plast on ikkagi plast - polümeer."

Päriselt komposteeruvad materjalid peaksid kodukompostis huumuseks lagunema umbes aasta jooksul, sõltuvalt esemest.

Eksivad aga need, kes arvavad, et kompostimine toimub suvalistes looduslikes tingimustes.

"Kindlasti ei tohi kompostitavaid materjale lihtsalt metsa alla visata, näiteks kilekotti. Eriti hull on, kui see jõuab vette, sest põhjaveekihtides on temperatuur sageli üsna konstantselt +4, kus ei toimu mitte mingit lagunemist. Kompostimine tahab sooja saada, see toimub üksnes soojas," rõhutab Heinma.

Regulatsioon sörgib arengul sabas

Heinma ütleb, et praktika muutub nii kiiresti, et ametlikud regulatsioonid ei jõua oludele järele.

Rohepesu teemat, kus tootjad esitavad turunduslikke lubadusi, et nende pakend on nii- või naasugune, ilma seda tõestamata, näeb Heinma eeskätt tarbijakaitse küsimusena.

"Kui ikka väidad, et minu toode on selline, siis sa pead seda kuidagi ka tõendama. Tootja ei tohi anda oma pakendil tarbijale valeinfot," põhjendab ta.

Ta toob näiteks tetrapaki, mille kohta tootjad armastavad öelda, et see on taaskasutatav. Teoreetiliselt ongi, aga tegelikkuses on see väga keeruline, mistõttu seda eriti ei tehta. Keskkonnateadlikule tarbijale on aga selle lubadusega juba indulgents müüdud ja "rohelise tootja" pakend on tee tema korvi leidnud.

Kui Selver kasutab puu- ja köögiviljaletis kodukompostiks sobivat biolagunevat kilet, siis Rimi on otsutanud biolagunevast plastist pigem mööda käia.

"Avalik arvamus on selline, et bioplast on päästerõngas," ütleb Rimi turundus- ja kommunikatsioonijuht Katrin Bats. "Ilmselt on neidki palju, kes arvavad, et bioplastist pakendi võib kuuse alla visata. Seal see aga kindlasti tavatingimustel ei lagune."

Et selliste väärarusaamade materialiseerumist eos vältida, otsustas Rimi minna korduvkasutatavate pakendite promomise teed.

"Milleks toota juurde midagi, mis tekitab neis segadust ja mille alla klient peab raha panema, ja laiendada selle asemel hoopis korduvkasutatavuse mõtteviisi. Biolagunev on nagu asendustoode, eriti kui meil pole prügimägesid, mis sobivad biolaguneva plasti tööstuslikuks lagundamiseks," põhjendab Bats.

Milliseid pakendeid oma toodetele valida, on ka Rimi jaoks igapäevane peavalu. Selleks on Rimi koostanud pakendistrateegia, mis näeb ette, et eeskätt peavad pakendid olema kergesti ümbertöödeldavad.

"Ka tavaplasti puhul saab rääkida "heast" ja "halvast" plastist. Tänaseks on sedagi ilmnenud, et mõne plasti puhul on tegemist tervisele kahjuliku variandiga - sellised tahame Rimis kindlasti välistada," ütleb Bats.

Lisaks tuleb pakendivalikul mõelda läbi ka väiksemad detailid: millist liimi kasutatakse etiketi puhul, millisest materjalist on etikett jms.

"Kui me räägime pakendi ümbertöötlemisest ja sellest, et see oleks võimalikult tõhus, siis on segapakend - näiteks paber ja kile koos - kõige kehvem variant," tõdeb Bats.

Paraku pole ka sellistest pakenditest veel pääsu, sest lisaks keskkonnaaspektile tuleb pakendivalikul pidada silmas ka tarbijate soove.

"Ühest küljest peame me tagama toote turvalisuse, teisalt mõtlema aga pakendi keskkonnasõbralikkusele. Näiteks pagaripakend, mida me praegu kasutame, on segapakend (paberkott läbipaistva kilesiiluga - toim). Inimesele ei meeldi, kui teenindaja kotti sisse piilub, et tuvastada toodet, selleks on vaja "akent" kotile. Aga paberikonteinerisse ta seetõttu enam ei sobi, kui inimene seda kilet sealt ies lahti ei katku," toob Bats näiteks.

Kõige kiiremini muutuv valdkond

Aastaks 2030. on Rimi võtnud endale eesmärgiks kasutada omatoodete pakendamisel üksnes ümbertöödeldud või ümbertöödeldavat materjali. Välistatud on plastpakendid, mis on kas tervistkahjustavad või halvasti taaskasutatavad, näiteks PVC, lamineeritud plast jne. Samuti asub jaekett vähendama puu- ja köögiviljade ülepakendamist.

Bats ütleb, et pakendiinnovatsioon on praegu sama kiire kui uued digilahendused. Seetõttu meenutab olukord talle metsikuid 90ndadaid.

"Keegi veel päris täpselt ei tea, mis toimib, on kasulik ja hea, aga jooksvalt juba kasutatakse, ehkki pole tehtud mõjuanalüüse," ütleb Bats ja toob esile tüüpilised vaidluskohad: "Mis on parem, kas paberist kliendileht, mille jaoks on vaja võtta puid maha või digileht arvutis, mille vaatamiseks monitorilt on kasutatud fossiilset elektrit - nii nagu mõlema kasuks leiab argumente, on ka igasugusele keskkonnasäästlikule pakendile olemas vastuargument."

Rimi ei ole oma kilepakendeid veel alternatiivide vastu ümber vahetama tormanud - nad ootavad, et valdkond oma lastehaigused läbi põeks ja katsetuste tulemusel parimad pakendid välja sõelutaks.

"Kohe pole mõtet suure hooga kõike välja vahetada, sest uusi ja huvitavaid materjale on järjest tulemas. Need suhkruroost pakendid on ka kallimad," tõdeb Bats.

Rimi ise on küll katsetanud ühekordsete vahtplastist valmistoidupakendite asemel suhkruroost pakendeid, mis prügilat ei vaja, kuid need testimisel häid tulemusi ei näidanud: kui sinna näiteks kaste pandi, kippus karp lagunema. Kliendi jaoks on olulisim küsimus toiduhügieen, taara materjal on teisejärguline. Seega ei saa hügieenifaktorit (lagunevast karbist lekkiv kaste) keskkonnaargumendile ohvriks tuua.

Poodides klientide silma riivavad pakendimäed on aga jäämäe veepealne osa, tõdeb Bats. Enamik pakendeid tekib tootja juurest ladudesse ja poodi transportimisel ehk suurim osakaal prügist on veopakenditel, mida paraku ka ei korduvkasutata.

Rimi pooldaks ühtsete standardite kehtestamist tootjatele, mis kohustaks neid veopakendeid korduvkasutama. Sellest algatusest, millega kaupmeeste liit toiduliidu juurde läks, tuli aga ainult tuline arutelu ilma sisulise lahenduseta.

"Selles hakati nägema juba konkurentsiseaduse rikkumist," tõdeb Bats, lisades, et tootjad peavad ka investeeringuid sellise muutuse tegemiseks liiga suureks.

Kui parlament kauplustele alkoholimüügipiirangud kehtestas, pidid poed oma väljapanekud ümber ehitama. Ka see oli suur investeering. Seetõttu ei mõista kaupmehed, miks tootjad nüüd keskkonna hüvanguks üht investeeringut teha ei võiks.

Toiduliit: tootjad ei tegele ülepakendamisega

Toiduliidu juht Sirje Potisepp ütleb, et olukord veopakenditega pole siiski nii hull.

"Veopakendite kogumine on meil Eestis üldiselt hästi organiseeritud ja suur osa sellest võetakse materjalidena ringlusse. Veopakend on tootjavastutuse seisukohast kindlasti palju väiksem probleem kui jaepakend, seda nii kogumise kui materjalina ringlussevõtu seisukohast," heidab Potisepp kinda jaekaupmeestele tagasi.

Potisepp kinnitab, et ka toidutootjad on pakendiküsimust teadvustanud ja liiguvad väiksema keskkonnamõjuga pakendite poole. Nii näiteks on Tere piimatööstus loobunud ühekordsete plastlusikate ja vahekaante lisamisest oma kohupiimakreemide ja jogurtitopsidele. Ka PR Foods vahetab uuest aastast kalamarja pakendamiseks kasutatavad plasttopsid välja papptopside vastu.

"Seega tootjad tegelevad, aga arendustöö võtab aega ja alternatiive on veel väga vähe," tõdeb Potisepp.

Üheks näiteks väiksemast pakendikulust on ka üleminek suurematele pakkidele - näiteks suured nn perepiimad, mida ostetakse hästi.

Ka toiduliidu juht tõdeb, et segadust, millised pakendid käivad ühekordse plasti direktiivi alla ja millised mitte, on omajagu. Näiteks on võimalik, et plasti- ja kilehunnikud poes ühe-kahe kaupa pakendatud tomatite ja avokaadode ümber ei satugi keelu alla.

"Toidupakenditest rääkides keskendub ühekordse plasti direktiiv sellistele toodetele, mis sisaldavad ühe inimese portsjonit, mida tarbitakse n-ö käigu pealt ja millel on tendents sattuda prügistamise hulka ehk siis otse loodusesse. Kuna avokaadosid ja tomateid ilmselt eriti ei tarbita n-ö käigu pealt ja tänaval, siis nende pakendamiseks kasutatav plast suure tõenäosusega ei liigitu ühekordse plasti alla. Isegi nimekiri toodetest, mis liigituvad ühekordse plasti alla, pole veel otsustatud ega kinnitatud," ütleb Potisepp.

Et protsessi kiirendada, soovitab Potisepp tarbijal "jalgadega" hääletada. "Kui tarbija ei osta seda vaakumkiles üksikut avokaadot või kaht pakitud tomatit, ei võta seda sisse ka pood. Loomulikult on võimalik, et inimesel ei olegi valida, sest lahtist avokaadot ei ole. Kuid samas, kui vaadata, kui palju kiirelt valmivat, mugavat, maitsvat ja parajates portsjonites toitu inimesed soovivad saada, ei paista kusagilt seda pakendite vähenemise võimalust. Ja loomulikult jäävad alati ka teatud kaubad, mida ei saa lahtiselt n-ö oma karpi müüa," ütleb Potisepp. 

Ta on seisukohal, et mida keskkonnahoidlikumaid ostuotsuseid teeb tarbija, seda kiiremini on tootjatel võimalik pakkuda ka sellele vastavaid tooteid ja pakendilahendusi.

"Arenduslaborid küll töötavad ja paljudele pakendite ringlussevõttu takistavatele probleemidele on juba leitud lahendused, kuid häid ja taskukohaseid alternatiive endiselt napib. Samas vajavadki totaalsed muutused aega ka pakendite tootjailt ja tarbijate teadliku valiku tulemusel on neid võimalik järjest rohkem poelettidele tuua," ütleb toiduliidu juht.

Potisepp rõhutab samas, et ükski tootja ei saa endale ülepakendamist lubada, sest see on suur kulu.

"Pakend moodustab suure osa tootmiskuludest ja vabaturu tingimuses muutuks ülepakendav ettevõte väga kiiresti konkurentsivõimetuks. Tootjad pööravad suurt tähelepanu efektiivsemate pakendilahenduste otsimisele. Pakendite kaalu ja mõõtude vähendamine on selle juures tähtsaim eesmärk," ütleb Potisepp.

Ta rõhutab, et pakend täidab samaaegselt mitmeid ülesandeid: see kaitseb toodet, on toiduohutuse võtmes esmatähtis, et säilitada toote omadusi transpordi, ladustamise ja müügi ajal. Lisaks peab pakendi disain tagama, et toode oleks tarbijale ohutu ning tarbimisomadused säiliksid kindla perioodi vältel.

"Pakendi väljatöötamine on alati kompromissiotsing kõigi nimetatud funktsioonide ja keskkonnahoiu kaalutluste vahel," kinnitab Potisepp.

Siiski liiguvad ka tootjad kaupmeestega samas suunas.

"Paljud suured rahvusvahelised toidu- ja tarbekaupade tootjad on liitunud algatusega, mille eesmärk on tagada, et kogu kasutatav pakend oleks aastaks 2030 korduvkasutatav või ringlusse võetav kas mehhaanilise, orgaanilise või keemilise töötluse tulemusel. See on seni välja pakutud ettepanekutest kõige sisukam, et minimeerida pakendijäätmetest tekkivat keskkonnakahju," summeerib Potisepp.