Koalitsioonierakondadel on olnud valitsemisaega veel liiga napilt, et valijad täitmata jäänud lubaduste pärast nendes pettuma peaksid. Pealegi on ju kõik kolm erakonda üsna tarmukalt vähemalt ühe oma põhilubaduse elluviimise nimel tegutsenud.

Viinapudel on nüüd poes odavam, kui oli enne valimisi. Pensionärid saavad erakorralise seitsme-eurose pensionitõusu. Ning pensionisüsteemi II samba lammutamine paistab üha tõenäolisem. Paljudele sellised sammud kindlasti ei meeldi, kuid valimiseelsete lubadustega on need kooskõlas.

Muidugi võib seitsme-eurose täiendava pensionitõusu tunnistada naeruväärseks, eriti kui seda võrrelda pensionide indekseerimisest tuleneva tavapärase ning palju suurema tõusuga. Pealegi röövib suurema osa sellest lisanduvast rahast tulumaks.

Paraku jääb mõiste "indekseerimine" suurele osale pensionäridest arusaamatuks, heategijat ollakse harjutud nägema ikka valitsuses ja peaministris. Nii on Jüri Ratasel lihtne end esitleda kui "kõigi aegade suurima pensionitõusu" maaletoojat. Ning kui septembris jäi Keskerakonna toetus 65-aastaste ja vanemate kodanike seas alla 30 protsendi, siis oktoobris on see taas kasvanud 35-36 protsendini.

Vanasti oli poliitiline taevavõlv kõrgem

Opositsioon seevastu ei ole suutnud end koguda ning suudab pakkuda vaid kriitikat valitsuse aadressil ilma omapoolsete sisuliste ettepanekuteta.

Reformierakonna poolt refräänina korratav "teeme jälle kõik selliseks tagasi nagu oli meie valitsuste ajal" positiivse programmi mõõtu küll välja ei anna. Ning lisaks, nagu tabavalt märkis Marju Lauristin neljapäevases "Esimese stuudio" saates, jääb nii Reformierakonna kui ka sotsiaaldemokraatide juhil puudu karismast. Ilma selleta on aga poliitilises konkurentsis raske edu saavutada.

Siiski on Kaja Kallas avalikkuse hinnangul Jüri Ratase kõrval peamine pretendent peaministri ametisse. Eesti Päevalehe tellitud küsitluse andmetel eelistaks 33 protsenti valijatest näha peaministri ametis Jüri Ratast, 30 protsenti aga Kaja Kallast.

Teisipäeval kohtusid need kaks poliitikut "Esimese stuudio" otse-eetris. Ametis oleva peaministri ja opositsiooniliidri väitlusest oleks oodanud tõelist ideede tulevärki. Kuid usun, et neil poliitikahuvilistel, kes on näinud Edgar Savisaare ja Siim Kallase sõnaduelle nende meeste parimatel päevadel, oli aset leidnud väiklast vastastikust tänitamist lihtsalt piinlik vaadata. Jah, vanasti oli poliitiline taevavõlv kõrgem ja rohi rohelisem…

Pole siis imestada, kui valijad kaotavad aegamööda usaldust poliitikute ja poliitika vastu. Selliseid vastajaid, kes ei hääletaks mitte kellegi poolt või kes ei osanud oma eelistust öelda, oli küsitletute seas tervelt neljandik.

Mõned valijad on aga suunanud oma pilgu riigikogust väljapoole ning teevad panuse hoopis parlamendivälistele erakondadele. Eesti 200 reiting on kasvanud juba seitsme protsendini, ehkki erakonda pole avalikkuses praktiliselt näha. Lisades sellele Eestimaa Roheliste kolm protsenti, saame kokku kümme protsenti valijaist, kes ei leia endale eelistust riigikogu erakondade seast, vaid otsivad alternatiivi.

Poliitilist temperatuuri on vaja mõõta pidevalt

Mõned inimesed on minult küsinud, mis mõte on küsitlustel, mis annavad kuust-kuusse sama tulemuse. Ent praegune stabiilsus ei tekkinud ju kohe pärast märtsikuiseid valimisi ja päris kindlasti ei jää see püsima järgmiste valimisteni. Ühiskonna poliitilist temperatuuri on vaja mõõta pidevalt.

Muutused valijate eelistustes leidsid tegelikult aset kohe riigikogu valimiste ja valitsuskoalitsiooni moodustamise järel. Kuna valimiste võitjalt Reformierakonnalt rööviti võimalus valitsust moodustada, sai neile osaks valijate veelgi suurem poolehoid, kui õnnestus pälvida valimistel. Eriti kui valijad nägid, milline valitsuse koosseis tegelikult ametisse sai. Praguseks on oravapartei toetuse lagi ilmselt saavutatud.

Keskerakond ja Isamaa kaotasid valitsuskoalitsiooni moodustamise järel toetust, sest EKRE sattumine valitsusse oli mõlema erakonna valijate jaoks ootamatu ning paljudele ka vastuvõetamatu. Isamaa tuumikvalijatel oli raske alla neelata juba eelmist koalitsiooni sotside ja Keskerakonnaga, seekordne võimuliit Keskerakonna ja EKRE-ga tundus aga veelgi kummalisem.

Nüüd on Keskerakonna reiting tasapisi taastunud, ehkki enam mitte sellisele tasemele, kus see oli riigikogu valimiste eel. Isamaa on aga jäänud püsima valimiskünnise piiri kompavasse "mudaliigasse". Arvestades, et Isamaa esimehe ja osade ministrite sõnavõtud enam kuigi palju EKRE omadest ei erinegi, tasub selle erakonna tuleviku pärast küll mures olla.