13. novembril "Esimeses stuudios" toimunud parlamendierakondade debati eel iseloomustas Johannes Tralla Eesti poliitilist õhustikku kui "keemistemperatuurini tõusnut". Vaatamata sellele ei ole erakondade reitingutes võrreldes oktoobriga suuri muutusi toimunud.

Endiselt on liider Reformierakond (30%), teisel kohal Keskerakond (23%) ja kolmandal EKRE (17%). Kõik kolm erakonda omavad üsna samasugust toetust nagu neil oli ka kevadel toimunud riigikogu valimistel. Ehkki Reformierakonna toetusprotsendid jõudsid vahepeal ka oluliselt kõrgemale tõusta ja Keskerakonna omad madalamale langeda.

Ka sotsiaaldemokraatide reiting (11%) ei erine palju kevadisest valimistulemusest, seevastu Isamaa on oma toonasest toetusest enam kui poole kaotanud ning ületab vaevu valimiskünnise piiri. Kui valimised toimuksid täna, pääseks riigikokku ka Eesti 200, mis kogub seitse protsenti toetust.

Sellised on üldised toetusnäitajad, kuid üksikute sotsiaal-demograafiliste gruppide lõikes näeme poliitilistes eelistustes suuri erinevusi.

Nooremad valijad eelistavad liberaalseid erakondi

Teadagi tuleneb suurim erinevus valija rahvusest ja emakeelest: 64 protsenti muust rahvusest ja venekeelseid valijaid eelistab Keskerakonda, teistele erakondadele jäävad mitte-eestlaste toetusest vaid riismed. Kui vahepeal kippus venekeelse valija usaldus Keskerakonna vastu vähenema, siis nüüd on see taastumas – kuigi kunagiste 80 protsendini ulatunud toetusnäitajateni on veel pikk tee minna.

Reformierakond ja Keskerakond on ühtviisi populaarsed nii meeste kui ka naiste seas. Ent meeste poliitilistes eelistustes tõuseb EKRE 24 toetusprotsendiga võrdseks Keskerakonnaga, seevastu naiste seas jõuab kolmandale positsioonile hoopis Sotsiaaldemokraatlik Erakond 14 protsendiga.

Nooremad valijad eelistavad liberaalseid erakondi. Kuni 24-aastastest hääletaks Reformierakonna poolt 27 protsenti ning nii sotsiaaldemokraatide kui ka Eesti 200 poolt 15 protsenti valijaist. Siiski, ka EKRE-le läheb 17 protsenti selle vanusgrupi häältest.

Ka 25-34 aastaste valijate seas tõusevad sotsiaaldemokraadid Reformierakonna (33%) ja Keskerakonna (18%) järel kolmandaks (13%) ning Eesti 200 saab selles vanusegrupis võrdselt EKRE-ga 10 protsenti toetust.

Vanemaealiste vastajate eelistused koonduvad valdavalt Keskerakonna ja Reformierakonna toetuseks, kusjuures Keskerakond on üle 65-aastaste vastajate seas kerges ülekaalus.

Oluliseks eelistusi diferentseerivaks tunnuseks on ka haridus. Keskharidusega valijad pooldavad võrdselt Reformierakonda ja Keskerakonda (26%), EKRE poolt hääletaks 21 protsenti. Seevastu kõrgema haridusega valijate eelistuste pingereas on ülekaalukalt esimene Reformierakond (38%), võrdselt 17 protsenti toetust saavad sotsiaaldemokraadid ja Keskerakond. EKRE toetus on siin vaid üheksa protsenti, mis on samal tasemel Eesti 200-ga.

Ühelt poolt nooremate ja haritumate ning teiselt poolt vanemaealiste ja väiksema haridusega valijate erinevad arusaamad sellest, milline peaks elu Eestimaal välja nägema, moodustab ühiskondliku kandepinna erakondade praegusele väärtuskonfliktile, vastuolule liberaalse ja konservatiivse maailmavaate vahel. Küsimus on, kuidas neid erinevaid väärtusruume kokku sobitada.

Pigem õhutatakse konflikte, selmet neid lahendada püüda

Erinevaid maailmavaateid esindavate erakondade ülesandeks peakski olema erinevate arusaamade vahel parlamendis üksmeelt ja kompromisse leida. Paraku käitutakse aga just vastupidi ning otsekui lootuses "viimses võitluses" oma poliitilised vastased lõplikult alistada pigem õhutatakse konflikte, selmet neid lahendada püüda.

Nii Keskerakonna kui ka EKRE juhtpoliitikud on oma soovunelmana deklareerinud eesmärgi Reformierakond lõplikult hävitada, see poliitiliselt maastikult täielikult kaotada. Heakene küll, aga mida sellega loodetakse saavutada?

Kas tõesti valitseb nende poliitikute peades illusioon, et pärast ühe erakonna kadumist kaob ühiskonnast ka see mõtteviis, mida erakond esindas? Kas tõesti loodetakse, et endised Reformierakonna valijad hakkavad tulevikus hääletama Keskerakonna või EKRE poolt?!

Avatud liberaalset ühiskonda soovivad valijad jäävad Eestisse ikkagi alles ning on mõeldamatu, et neil enda esindamiseks mingit poliitilist väljundit ei teki.

Eesti poliitika murelapseks on loomulikult EKRE. Seda erakonda siunatakse nende kohatu retoorika pärast, kuid ometi teevad nad täpselt seda, mis meeldib nende valijatele. Juba kolmas kriitikatule alla sattunud EKRE minister ei tähenda nende hinnangul erakonna kehva kvaliteeti, vaid süvariigi vandenõu ausate ja põhimõttekindlate inimeste vastu.

Selliseid seisukohti levitades suudab EKRE oma valijaid kinnistada, kuid, nagu küsitlustulemustest näha, mitte juurde võita.

EKRE arusaamadest riigi juhtimise kohta õhkub 1990. aastate mentaliteeti. Oma mentaalset kuulumist minevikku rõhutatakse ka laia äärega musti kaabusid kandes. Kuna demokraatlikule õigusriigile omased seadused ja protseduurid ei olnud noil aastatel veel juurdunud, oli poliitiliste ministrite sõnaõigus ebaproportsionaalselt suur.

Seda, et mõni kantsler, rääkimata madalama taseme riigiametnikust, oleks saanud ministrile vastu hakata, viidates tema korralduste kaheldavale sisule, oli peaaegu et mõeldamatu.

Küllap sooviks EKRE ka praeguses Eestis näha sellist riigikorraldust, kus poliitikute käes oleks piiramatu võim ning kus nende otsuste seaduslikkuses kahtlevatele ametnikele saaks peale käratada: "Kes sa selline enda arvates oled?!"

Kuid ehkki Mart Järvik kuulutas pärast võimule pääsemist võidukalt, et "Emmede aeg on läbi, issid on kodus!", tuleb tal ministrina paraku ikkagi alluda "emmede" tehtud seadustele. Seda, et "issidel" Toompeal kogu Eesti õigusruum õnnestuks pea peale pöörata, tal loodetavasti ministri ametis enam kogeda ei õnnestu.

Avalikkus vaatab lahenduste leidmiseks õigustatult peaminister Jüri Ratase poole, kellelt oma ameti pantvangina on radikaalseid samme asjatu oodata. Pigem tasuks loota sellele, et endise nime taastanud Isamaa leiaks üles ka endisaegsed aated.

Kindlasti ei saa Isamaa tulevase edu pandiks olla teise pensionisamba edukas lammutamine, vaid pigem ausa ja läbipaistva riigivalitsemise taas au sisse tõstmine.

Kui kõik Isamaa liikmed hakkaksid riigikogu käituma sama põhimõttekindlalt nagu seda teevad Viktoria Ladõnskaja-Kubits ja Mihhail Lotman, siis praegune naeruväärne koalitsioon enam kaua ei kestaks. Ja võib-olla pääseks Isamaa siis ka punase laterna rollist erakondade reitingute pingereas.