OECD ökonomist: pensioniraha tuleb alati kuskilt, imet pole olemas
OECD tööhõive ja sotsiaalküsimuste direktoraadi sotsiaalpoliitika osakonna ökonomist Maciej Lis ütles intervjuus ERR-ile erinevaid pensionisüsteeme võrreldes, et kuskilt ei leia imet - pensioniraha tuleb alati kuskilt ja on lõpuks ühiskonna kokkuleppe küsimus, kas soovitakse saada kõrgeid pensione.
Me räägime Eestis praegu üsna palju pensionifondidest ja erinevatest pensionisüsteemidest. Euroopa pensioniskeeme vaadates näivad need väga erinevad eri riikides. Kas teil on seisukoht, milline on hea pensionisüsteem?
Probleem optimaalse pensionisüsteemiga on see, et seda ei eksisteeri üldises mõttes, see sõltub kontekstist ja institutsionaalsest raamistikust ning inimeste arvamusest, milline hea süsteem nende riigis peaks olema. Ei ole olemas ideaalset lahendust igaühele. Seda tuleb kohe alguses öelda.
Hea pensionisüsteemi esimene kriteerium on see, et sellega on rahul kõik inimesed – nii praegused töötajad kui ka pensionärid. Sel juhul võib öelda, et on jõutud optimaalse lahenduseni, aga seda on raske saavutada.
On olemas väga erinevad viisid Euroopas ja maailmas, kuidas on tagatud sissetulek eakatele inimestele. Näiteks Prantsusmaal, Saksamaal või Hispaanias põhineb pensionisüsteem solidaarsuspõhimõttel ehk pensioniraha maksavad kinni noored tööinimesed, põhiliselt tulu suurusest sõltuva maksuna. Mõned riigid on üles ehitanud fondidel põhinevad skeemid, mis tähendab pensioni maksmist kogutud varalt. Pensionifondidel on oluline roll näiteks Taanis või Hollandis. On riike, mis kombineerivad neid kahte. Näiteks Suurbritannias või USA-s on riiklik pension väike ja vabatahtlik tööpension tagab kõrges eas suure osa sissetulekust. Mõned riigid püüavad rakendada mõlemaid, tüüpiline näide on Rootsi, kus on riiklik pension ja pensionifondide osa ning tööpensionid, ja kõik näib hästi koos toimivat. Nii et on olemas erinevad lahendused.
Suurim erinevus pensionisüsteemide vahel näib seisnevat selles, kas kasutatase solidaarsusel põhinevat ehk jooksvalt maksudest rahastatavat (pay-as-you-go) skeemi või fondidesse kogumist. Mis on nende süsteemide eelised ja puudused?
Oluline erinevus seisneb ka selles, kas pension põhineb teenitud sissetulekutel või mitte. Need palgast sõltuvad pensionid võivad toimida solidaarsuspõhimõttel ehk pay-as-you-go põhimõttel, mis tähendab, et pensionärid saavad selle raha, mille noor põlvkond sisse maksab. Ja siis on fondidel põhinevad süsteemid ehk ostetakse kokku finantsvara ja pensioni makstakse pärast selle vara müügilt.
Neil skeemidel on erinevad eelised ja puudused. Kui on üksnes pay-as-you-go põhimõttel põhinev pensionisüsteem, siis see on mõnes mõttes lihtsam, sellega kaasneb vähem kulusid ja seda on lihtsam ellu rakendada, võrreldes fondidega. Selle süsteemi eelis ja samas ka puudus on see, et see põhineb üksnes hetke sissetulekutel. Rahastamine sõltub sissemaksjate hulgast, sissemaksete suurusest ja tööturu olukorrast.
Vananev ühiskond on selle süsteemi jaoks probleem.
Probleemid võivad tuleneda mitmetest põhjustest – töötava elanikkonna vähenemisest ja eaka väljamakseid vajava elanikkonna suurenemisest. Mõlemalt poolt tekib rahastamisele surve. See ei kujune probleemiks pensionifondidele, aga pensionifondide süsteemi väljaehitamine tähendab samas suurt stardikulu. Hetkel, kui selle skeemiga alustatakse, tuleb maksta samaaegselt tänaseid pensione ja koguda tulevaseks pensioniks. Pensionifondide skeemiga alustamine on väga kulukas.
Pensionifondid ei sõltu nii otseselt tööturust, aga need sõltuvad üldisest majandusolukorrast ja sellest, kuivõrd on võimalik finantsvaralt teenida ja see omakorda on seotud majanduskasvuga või majanduse arenguga. Minevikus on finantsvara tootlus olnud suurem kui majanduskasv, aga me ei tea, mida tulevik toob. Siin võivad põhjustada probleeme madalad intressimäärad või madal tootlus.
Seda ma tahtsingi küsida, kas te soovitaksite hetkel üldse fondide süsteemi, sest intressid on madalad ja see jääb nii pikaks ajaks?
Fondide eeliseid ja puudusi vaadates ei ole üheselt selge, et fondid on alati parim valik ja see on riikide otsustada, kas nad tahavad kanda seda suurt alustamiskulu ühelt süsteemilt teisele üle minnes. Sellega kaasnevad kulud ja keegi peab need kandma, olgu see kohustuste kindlustamine või madalam sissetulek sissemaksjatele, sest nad peavad rohkem panustama, või madalamate pensioni väljamaksete näol. Alati on keegi, kes selle eest maksab.
Küsimus on, kas see on seda väärt, ei ole selget soovitust, et riigid peaksid seda süsteemi kasutama või mitte. See sõltub nende valmisolekust kanda kulu, et sellise skeemiga alustada.
Aga madalad intressimäärad ei ole teie hinnangul probleem?
Kui intressimäär on madal, siis see on probleem, küsimus on, kas intressimäär jääb madalaks.
Praegu nad on.
Praegu nad on ja nad on olnud madalad juba mõnda aega ja on märke, et see jääb nii samuti veel mõneks ajaks, aga seda on raske ennustada ja öelda, mis hakkab tulevikus saama.
Kui see jääb nii 30 aastaks, kas see on probleem pensionifondide süsteemile?
Muidugi, kui see jääb nii pikaks ajaks ja majanduskasv on samal ajal hea, siis on see probleem.
Samas need asjad on omavahel seotud. Kui intressimäär on madal, siis üsna tõenäoliselt ei ole ka majanduskasv eriti suur. Sel juhul on samasugused probleemid nii jooksvatest tuludest rahastatavatel (pay-as-you-go) süsteemidel kui ka pensionifondidel põhinevatel süsteemidel.
Ja üldse, me ei peaks liiga palju spekuleerima oma pensionidega ja ehitama pensionisüsteeme tulevikuootusele, sest asjad võivad minna teisiti - me ei tea, mis täpselt juhtub. Oleks hea selline pensionisüsteem, mis suudaks igasugustes tingimustes hästi toimida ja selleks on põhjendatud omada mitmekesiseid pensioniraha allikaid.
Te nimetasite selliste pensionisüsteemide loomise suuri alustamiskulusid. Meie Eestis oleme seda teinud, aga nüüd on valitsusel plaan seda muuta, kohustuslik teise samba pensionifond kaob ja igaüks saab võtta oma raha ja teha sellega, mida soovib - kas investeerib või kasutab seda nagu vajalikuks peab. Mida te sellisest muutusest arvate?
On paar aspekti Eesti valitsuse pensionireformi ettepanekus. Esiteks, pensionisüsteemi sissemaksmisel langeks kohustuslik osa 22 protsendilt 20 protsendile, see ei ole optimaalne, mõeldes riigile, mis vananeb keskmises OECD tempos. Pensionäride hulk kasvab ja sissemaksjate hulk kahaneb suure tõenäosusega. Pensionid on Eestis üsna madalad võrreldes teiste riikidega, eakate vaesus on oluline teema, see on kolm korda kõrgem kui keskmine OECD riikides.
Madalad pensionid on tõsine küsimus. Ja ka tulevikus jääb meie prognooside järgi asendusmäär ehk esimene pension võrreldes viimase palgaga või keskmise palgaga Eestis madalamaks kui teistes OECD riikides. Seda arvesse võttes võib olla riskantne langetada üldist sissemaksete määra. Seda esiteks.
Teiseks, loobumine fondidel põhinevast süsteemist, kui suur osa stardikuludest on juba kantud. On pisut üllatav panna inimesi kõigepealt pensioniks koguma ja siis lasta see raha välja võtta, see võib kahandada usaldust pensionisüsteemi vastu. Ja lõpuks, kogu see raha, mis praegu välja makstakse, seda ei ole olemas pensionide maksmiseks tulevikus, kui on suurem hulk pensionäre ja väiksem hulk töötajaid.
Teisalt, Eestis on praegu probleem madalate pensionide ja eakate vaesusega ning on olemas loogika soovis suurendada väljamakseid praegu, et kergendada eakate inimeste koormat. Sissemaksete suurendamine riiklikku süsteemi oleks lahendus. Nii et siin on Eesti valitsusel või eestlastel keerukas dilemma, kas leevendada praegu madalate pensionide ja eakate vaesuse probleemi või koguda raha tulevikuks fondidesse. Sellest perspektiivist ei ole lahendus üheselt selge.
Nii et te olete kahtlev, aga ei leia, et see oleks läbinisti vale lähenemine?
On olemas argumendid mõlemal poolel. Selline muudatus on riskantne, aga eakate vaesuse probleem Eestis näib ootavat mingit lahendust, isegi kui see tähendab pensionisüsteemi muutmist.
Mida te soovitaksite Eesti inimestele, kas nad peaksid hoidma oma investeeringuid vanaduspäevadeks või selle ära kulutama?
Ma ei soovitaks neil kõike nii kiiresti kui võimalik kulutada, sest inimesed alahindavad sageli seda, kui kaua nad elavad. Kui te küsite inimestelt, kui kaua te elate, siis nad pakuvad sageli oluliselt väiksemat arvu, kui te näete statistikas. See on probleem, mida me sageli nimetame inimeste käitumise lühinägelikkuseks.
Tulevikuks säästmine nõuab tugevust, samuti tuleviku ettekujutamine, inimesed alahindavad oma pensioniea pikkus ja seda, kui palju neil selleks raha vaja on. Sellepärast kohustuslik pension kui selline üldse eksisteeribki. Nii et kui valitsus viib kavandatud muutused ellu, soovitan ma inimestel siiski tulevikule hoolikalt mõelda ja kaaluda, kas ei oleks parem panna see raha kõrvale ja säästa pensioniks, hoolimata sellest, et see ei ole kohustuslik.
Te ei tahtnud varem vastata, kus on maailma parimad pensionisüsteemid. Aga ma küsin teistmoodi, kus on kõrgeimad pensionid, kus inimesed saavad suurimat pensioni?
Te võite saada väga kõrget pensioni, aga küsimus on, kas see on jätkusuutlik, kas sissemaksetest on võimalik seda rahastada ka tulevikus. Kui maksta kõrgeid pensione, siis ei saa rahastada teisi tegevusi.
Kõrged pensionid on praegu Euroopas näiteks Prantsusmaal ja Hollandis võrreldes teiste riikidega ja ka Poolas. Suhteline vaesus on madal ja inimeste sissetulek kõrge, aga see ei tähenda, et tegemist oleks parima süsteemiga, see võib olla parim selles mõttes, aga see tähendab, et süsteemi tuleb ka palju sisse maksta. Seda peavad inimesed ise otsustama, kas see on midagi, mida nad tõepoolest tahavad – maksta palju sisse ja saada head pensioni või on nad rahul madalama pensioniga ja väiksemate sissemaksetega.
Nii et me peame vaatama Hollandi, Prantsusmaa ja Poola poole lahendusi otsides?
Kui te tahate saada kõrget pensioni, siis võib neid riike hetkel vaadata, aga lõpuks on küsimus ikkagi selles, kas soovitakse teha suuremaid sissemakseid. Võib vaadata neid riike ja nende pensionisüsteemi ülesehitust, aga seal ei ole mingit imet. Raha pensionideks peab tulema kusagilt.
Kui inimesed lepivad kokku, et on mõttekas saada väga kõrgeid pensione ja nad on valmis selleks panustama, siis võib seda teha. Vaadates pensione, siis ei leia kuskil eest imet, et pensioniraha tuleb eikusagilt, see tuleb alati kuskilt ja see on lõpuks kokkuleppe küsimus, kas soovitakse saada kõrgeid pensione.
See on nagu ühiskondlik kokkulepe.
On olemas viisid, kuidas ühiskond toimib ja neid lahendusi võib vaadata leppena ühiskonna eri jõudude ja osade vahel.
Toimetaja: Urmet Kook