Statistikaameti andmeil on suhteline vaesus vähenenud üheliikmeliste leibkondade ehk üksi elavate inimeste ja ka üksikvanemate hulgas. Elanikkonna rikkama ja vaesema viiendiku erinevus ei ole aastaga muutunud.

Vanuserühmadest on varanduslik ebavõrdsus kõige väiksem vanemaealiste ehk vähemalt 65-aastaste elanike hulgas, kuigi viimase kümnendi jooksul on see iga aastaga siiski veidi suurenenud, teatas statistikaamet.

Suhtelises vaesuses elas 2018. aastal inimene, kelle kuu ekvivalentnetosissetulek oli väiksem kui 569 eurot, absoluutses vaesuses elas inimene, kelle kuu ekvivalentnetosissetulek oli väiksem kui 215 eurot.

Ajas ankurdatud suhtelise vaesuse määr ehk nende isikute osatähtsus, kelle aasta ekvivalentnetosissetulek on väiksem kui inflatsiooni võrra korrigeeritud kolme aasta tagune suhtelise vaesuse piir, on suurenenud. Aastal 2017 oli see 11,0 protsenti, aastal 2018 aga 12,1 protsenti.

Riiklikud toetused ja pensionid aitasid takistada vaesusesse langemist, sest nende mittearvestamisel sissetulekute hulka oleks suhtelises vaesuses elanud 39,1 protsenti ja absoluutses vaesuses 22,7 protsenti elanikkonnast.

Suhteline vaesus on aastaga jäänud muutumatuks noorte ehk 16–24-aastaste hulgas (20,9 protsenti), kuid on suurenenud laste seas. Aastal 2018 elas alla 18-aastastest lastest suhtelises vaesuses 17,1 protsenti ehk 1,9 protsendipunkti enam kui aasta varem. Küll aga langes laste absoluutse vaesuse määr, mis oli 2017. aastal 2,5 protsenti ja 2018. aastal 1,6 protsenti. Vähenenud on vanemaealiste suhteline vaesus: 2018. aastal elas vähemalt 65-aastastest elanikest suhtelises vaesuses 43,1 protsenti ja 2017. aastal 46,4 protsenti.

Ilmajäetuses elas 2018. aastal 7,6 protsenti Eesti elanikkonnast. Kõige kõrgem oli ilmajäetute määr 65-aastaste ja vanemate inimeste hulgas (10,4 protsenti) ja kõige madalam 18–24-aastaste vanuserühmas, kus see oli 5,3 protsenti.