Rein Raud: kristlikust diskrimineerimisest ({{commentsTotal}})

Rein Raud.
Rein Raud. Autor/allikas: Rosita Raud

„Kui kedagi kohustatakse teisi mitte kohtlema põhjendamatult ebaõiglaselt eristades, kas siis seda inimest ennast on diskrimineeritud?“ küsib Rein Raud oma arvamusloos. Sugugi mitte, leiab ta ja tuletab meelde Matteuse evangeeliumi peatüki viimasest kohtupäevast.

Oma 29. septembril ilmunud arvamusartiklis võtab Varro Vooglaid sõna sotsiaalministeeriumis ettevalmistatava võrdse kohtlemise seaduse muudatuse teemal, millega kavatsetakse laiendada võrdse kohtlemise piire ning keelata diskrimineerimine muu hulgas vanuse, puude, usu ja seksuaalse sättumuse põhjal.

Vooglaid väidab, et see on samm teel ideoloogilise diktatuuri poole, st eemale demokraatiast. See on iseenesest veider probleemipüstitus inimeselt, kes on ise avalikult deklareerinud, et demokraatia „on rajatud täiesti vildakatele alustele“, tema siht aga on meie ühiskond ümber kujundada „kõige väärikamate, kõige ausamate, intellektuaalselt kõige võimekamate“ (= temataoliste) valitsetud ühiskonnaks, milles kehtivad „objektiivsel tõel“ (= tema pühakirjatõlgendusel) põhinevad „igavikulised seadused“ (Õhtuleht, 21.3.2015).

Ajaloos on sellist korda aeg-ajalt tõesti üritatud kehtestada, aga kõigi jumala nimel valitsema kippunud savonarolade ja ajatollade riigid on praktikas alati osutunud just nimelt ideoloogilisteks diktatuurideks. Mu meelest võib siit järeldada, et kui Vooglaid kurdab vähese demokraatia üle (nt Objektiiv 13.3.2011), siis pigem selleks, et vaenlast lüüa tema enese relvadega, kasutada ära demokraatlikke õigusi ja vabadusi just selleks, et demokraatiat kui niisugust kahtluse alla seada ja nõrgestada. 

Riik ja inimesed

Sarnast loogikat kohtab ka seaduseelnõu kriitikas. Näiteks heidab Vooglaid riigile ette, et see võtab „endale õiguse otsustada inimeste eest, milliseid eristusi nad võivad suhetes teiste inimestega teha, milliseid mitte“, ehkki ristisõda kooseluseaduse vastu peab ta just nimelt sihiga põlistada riiklik sekkumine inimeste eraellu, õigus otsustada inimeste eest, milliseid leibkondi nad tohivad üheskoos ametlikult moodustada, milliseid mitte.

Ehkki Vooglaid nõustub, et diskrimineerimine – „põhjendamatu ehk ebaõiglane erinev kohtlemine“ on iseenesest negatiivne nähtus, leiab ta, et selle juriidiline piiramine peaks käsitama ainult avalikku võimu, kuid mitte erasfääri, sest võrdsed peavad olema inimesed ainult seaduse ees. Avalikul võimul näivad selle teooria kohaselt olevat vähemad õigused kui üksikkodanikul. 

Mõnes asjas kahtlemata nii ongi. Näiteks avaliku raha kasutamise kohta kehtivad rangemad reeglid kui eraõiguses. Kuid teisalt on ju riik ka legitiimse vägivalla monopol ning näiteks üksikisikult vabaduse võtmise (ja mõnedes riikides koguni tema tapmise) õigus on ainult riigil, mitte kodanikel. Ja see on ka põhjus, miks nende õiguste rakendamist tuleb seadustega eriti täpselt reguleerida.

Inimeste omavahelistes suhetes seevastu peaks pigem kehtima põhimõte, et kui me oleme avastanud mingi nähtuse kahjulikkuse ja võimaluse põhjustada üksikkodanikele kannatusi, tuleb just nimelt kodanike vabaduse huvides selle nähtuse levikut piirata. Muidugi on siin mõistlik lähtuda Rawlsi põhimõttest, mille kohaselt ühiskondlik norm on õiglane siis, kui selle kehtestaja oleks rahul ka normi seisukohalt kõige ebasoodsama seisundiga. Seetõttu teeb mind väga ettevaatlikuks näiteks Eesti Inimõiguste Keskuse juhi Kari Käsperi korduvalt väljendatud soov vihakõne keelustada, sest ma kujutan hästi ette, kuidas sellist keeldu võidaks kasutada Käsperi enda ja tema mõttekaaslaste vaigistamiseks. 

„Mida te olete teinud mu vendadele, seda olete teinud mulle“

Aga Vooglaiu rünnakuga kaasneb veel ka teine probleem, mis resoneerub vägagi ka äsja EELK ridades lahvatanud debatiga. Kuna Vooglaid ei ole kunagi teinud saladust oma kuulumisest katoliku kirikusse, on avalikkus sellest järeldanud, et tema näol on tegemist kristlase, kristliku mõtteviisi kandjaga. Tegelikkuses võib olukord olla mõnevõrra keerulisem.

Ma ise ei ole ei kristlane, muslim, budist ega ka mingi muu institutsionaliseeritud religiooni kandja, kuid pean paljusid nende usundite pühi tekste olulisteks ning olen neid üsna põhjalikult lugenud. Ning pean sügavalt lugu ka sellistest kristlastest nagu näiteks Annika Laats või Jaan Lahe, kes oma sõnavõttudes tõesti Uue Testamendi eetilist sõnumit kui elusat ja eluvõimelist tänapäeva tarbeks edasi mõtestavad. 

Piiblist, eriti Vanast Testamendist, leiab kahtlemata ohtrasti kohti, mida võib rakendada vihkamisürituse vankri ette, kuid Uue Testamendi puhul peab selleks ikka väga vaeva nägema ning vastupidise suunaga kirjakohti on kordades enam. Praeguses kontekstis võiks meid huvitada Matteuse evangeeliumis leiduv peatükk, kus räägitakse, mis saab siis, kui Inimese Poeg (= Jeesus) viimasel kohtupäeval kuningana troonil istudes enda ette toodud hingi küsitleb.

„Mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle,“ ütleb ta seal (Mt 25:40). Ja ta ei lisanud, et puuetega inimeste, LGBT ja pensionäride kohta see ei käi. (Lugu toimub viimasel kohtupäeval, kus ka praegused debatid on juba minevik.) Samas kontekstis leidub ka loetelu tegudest, mida on silmas peetud: pakkuda süüa näljasele, juua janusele, ulualust kodutule (sic!), riideid paljaksjäänule, tuge haigele ja vangistatule. Ja mitte üksnes ei pääse paradiisi need, kes seda kõike teinud on, põrguga karistatav on ka nende tegude tegemata jätmine.

Kas on võimalik kujutada ette veel täpsemat seadusandja käitumist evangeeliumi vaimus kui seadus, mida Vooglaid nii tuliselt ründab? Asuda allasurutu, alandatu, rõhutu poolele kahe seaduse ees võrdse, kuid näiteks varanduse või jõu poolest ebavõrdse eraisiku konfliktis, kus tugevam tahab nõrgemale koha kätte näidata?

Kuidas on võimalik, et avalikkuse ees kristlasena esineda armastav jurist nõuab restorani šveitserile õigust pearätiga külastajat mitte sisse lasta, firmaomanikule voli vallandada eakas sekretär, et võtta asemele noorem, või eelistada tööd otsivale ratastoolis kandidaadile nõrgemat? Sest ka Vooglaiule peaks ju olema arusaadav, et just selliste juhtumite tarbeks on seadusemuudatus ette nähtud.

Aga tema meelest see „riivaks otseselt paljude konservatiivsete hoiakutega inimeste usu-, veendumuste- ja südametunnistuse vabadust, samuti omandi kasutamise ja ettevõtluse vabadust“. Eriti käib see Vooglaiu sõnul elamispinna kohta. Kas see tähendab siis, et „õige“ kristlane ajab homoseksuaalid tänavale? Kuidas sobib see ühte Matteuse evangeeliumis leiduva ulualuse-teemaga? 

Diskrimineerimise keeld laieneb kõigile võrdselt

Siinkohal võib muidugi öelda, et äkki oleks siiski põhjendatud samasugune „vabaduste hierarhia“, mida ise ülal soovitasin sõnavabaduse osas – et see jäägu kõrgemaks väärtuseks kui õigus mitte olla solvatud teiste inimeste kriitikast. Ehk võiks ka usuvabadus olla olulisem diskrimineeritavate isikute õigusest mitte olla eemale tõugatud? (Möödaminnes ütlen, et usuvabadus Vooglaiu mõistes on mu meelest pigem ülbuse vabadus, õigus pidada ennast paremaks, väärikamaks, ausamaks ja intellektuaalselt võimekamaks kõigist endast erinevatest.)

Sellele küsimusele leiame ehk lahenduse diskrimineerimise mõistes eneses – mis mäletatavasti on Vooglaiu sõnastuses „põhjendamatu ehk ebaõiglane erinev kohtlemine“, mille negatiivset loomust ta tunnistab. Kui kedagi kohustatakse teisi mitte kohtlema põhjendamatult ebaõiglaselt eristades, kas siis seda inimest ennast on diskrimineeritud? Sunnitud tegema midagi või jäetud ilma millestki, mis teiste kohta ei käi?

Sugugi mitte. Uus seadus keelaks ju diskrimineerimise kõigil võrdselt. Sotsiaalministeeriumi võrdse kohtlemise seaduseelnõu ei põhine niisiis mitte üksnes kristlikel väärtustel, vaid on ka demokraatliku ja sekulaarse riigiteooria seisukohalt igati õiglane. Selles, et „Eesti Vabariik ei tohi kujuneda ideoloogiliseks diktatuuriks“, saab Vooglaiuga ainult nõustuda. Aga just seetõttu ei tohi ka teda ennast tema usu pärast diskrimineerida, ja just seda uus seadus ka keelab.

Niisiis peab olema seadusega kaitstud ka Varro Vooglaiule õigus üritada demokraatiat selle enda vahenditega lammutada. Mis aga temast erinevalt mõtlevate õlgadele asetab kohustuse talle vastu vaielda. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Rain Kooli



uudised

Keskkonnaamet: Rohelised esitavad Reidi tee uue trassiga seoses valeinfot

kommentaar
Priit Pullerits

Pullerits: Šmigun-Vähi dopingusaaga ei ole saanud ammendavat lõpplahendust

Eelmisel nädalal teatas Rahvusvaheline Olümpiakomitee ROK, et kõik 2006. aasta Torino OM-i järeltestid olid puhtad, mistõttu vabanes dopingukahtlustustest ka kahekordne olümpiavõitja Kristina Šmigun-Vähi. Seda ning teisi hiljutisi dopingujuhtumeid kommenteeris Vikerraadio spordisaatele "Spordipühapäev" Postimehe ajakirjanik Priit Pullerits.

err.ee intervjuu
kultuur.err.ee autahvel
Kendrick Lamar

Aasta albumid 2017, tipp-50

ERRi kultuuriportaal valis aasta albumiks Kendrick Lamari albumi "DAMN.". Album on pälvinud rängalt kiidunooli igal pool üle ilma. Teise koha sai sügisel Eestis Rock Cafed väisanud briti popgrupp The xx plaadiga "I See You". Kolmandaks aga tänavune Mercury auhinna võitja Sampha samuti Suurbritanniast.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: