Ringkonnakohus käsitles artikli autoreid teole kaasaaitajatena ning asus seepärast seisukohale, et ajalehes avaldatud ebaõigete andmete puhul on avaldajaks nii ajalehe väljaandja kui ka artikli autor. Kuigi majanduslikel kaalutlustel mõisteti suurem kahjuhüvitis välja ajalehe väljaandjalt, sai kahjunõude rahuldamisel määravaks just ajakirjanike hooletus faktide kontrollimisel.

Otsus puudutab 8. juunil 2017 Postimehes avaldatud artiklit pealkirjaga "Bordelliärika kautsjoni korraldas Sarapuu väimees".

Mõlema astme kohtud leidsid, et ajakirjanikud jätsid andmete kontrollikohustuse sisuliselt täitmata, kuna avaldajad ei suutnud tuua kohtumenetluses ühtegi selgitust või tõendit selle kohta, kuidas nad anonüümselt allikalt saadud vihjet kontrollisid. Samuti mõjutas hüvitise väljamõistmist teadlikult valitud halvustav keelekasutus.

Maakohus leidis, et ajakirjanikud soovisid ebaõigeks osutunud asjaolu negatiivses valguses rõhutada ja seda eelkõige selleks, et artikli müügiedu suurendada. Kohtu hinnangul saanuks ebaõigeks osutunud fakti avaldada ka oluliselt neutraalsemal viisil, inimest ennast halvustamata.

Maakohus mõistis möödunud aasta novembris Margo Tominga kasuks hüvitisena AS-ilt Eesti Meedia välja 3000 eurot, ajakirjanikelt Joosep Värgilt ja Risto Berendsonilt kummaltki 500 eurot. Lisaks mõistis kohus Eesti Meedialt, Joosep Värgilt ja Risto Berendsonilt Margo Tomingase kasuks välja 3637,2 eurot menetluskulusid koos viivistega.

Lisaks pidid Värk ja Berendson avaldama viie tööpäeva jooksul alates kohtutsuse jõustumisest Postimehe paberlehes ette antud tekstiga õienduse pealkirjaga "Postimees avaldas Margo Tomingase kohta valeandmeid", ilma oma kommentaare lisamata, koos suure fotoga Margo Tomingast. Selles tuli lugejatele teada anda, et leht avaldas Margo Tomingase kohta ebaõige väite, nagu oleks Margo Tomingas organiseerinud bordelliäris kahtlustuse saanud Tanel Aaviku kautsjoni tasumise. Sama uudis pidi olema ühe tööpäeva vältel ka vähemalt kaheksa tundi järjest Postimehe veebiväljaande avauudis. Selle avaldas Postimees mullu 13. novembril. Üksiti tuli kohtusse viinud artikkel Postimehe veebiväljaande arhiivist maha võtta.

Värk ja Berendson kohtus hagi ei tunnistanud, selgitades kohtule, et nemad ei olnud artikli avaldajad, vaid töötajad, keda avaldaja kasutab oma majandustegevuses ning neil ei ole iseseisvat võimu uudiste, artiklite jms avaldamiseks, vaid see on käsitletav nende tööülesandena. Seetõttu ei saa nad ka avaldada Postimehes teadet andmete ümberlükkamise kohta.

Eesti Meedia tasus neilt välja mõistetud 3000 eurot ära juba möödunud aastal ning avaldas ka Tominga nõutud ümberlükkamise.

Ajakirjanikke puudutava otsuse kaebas aga väljaandja ringkonnakohtusse edasi. Tänavu oktoobris tehtud ringkonnakohtu otsus jättis Harju maakohtu mulluse otsuse aga muutmata. Lisaks jättis kohus apellatsioonikaebuse hinna 7000 eurot Värgi ja Berendsoni kanda. Lisaks peavad nad tasuma Tomingase apellatsioonikaebusega seotud menetluskulud 560,5 eurot. Ajakirjanikel oli võimalik kohtuotsus riigikohtusse kuu aja jooksul edasi kaevata, mida nad ei teinud. Seega jõustus kohtuotsus lõplikult sel nädalal, mil edasikaebamise aeg lõppes.

Berendson: ma ei tea, miks Postimees edasi ei kaevanud

Ei Joosep Värk ega Risto Berendson tööta nüüdseks enam Postimehes. Aastatagusega võrreldes on nüüdseks vahetunud ka paljud Postimehe juhtivtöötajad. Just seda peab Berendson tõenäoliseks põhjuseks, miks endine tööandja põhimõttelise otsusega riigikohtusse edasi ei läinud. Samuti ei tea ta, kas peab kahjutasu ise maksma või teeb seda endine tööandja kui artikli avaldaja tema eest.

"Arvestades, et meie endisel tööandjal on rasked majanduslikud ajad, äkki peame ise maksma – tahaks seda ka teada saada. Sektori sisse on see suhteliselt halb signaal. Seekord peavad ajakirjanikud 500 eurot maksma, aga järgmisel korral võib-olla juba 2000 ja 3000 ja 5000 eurot. Ajakirjandusvabaduse seisukohalt tegi kohtunik Kariler väga halva otsuse," kommenteeris Berendson ERR-ile.

Berendson kirjeldas, et tookordset artiklit ette valmistades oli just tema see, kes Margo Tomingasele helistas, aga kommentaari ei saanudki.

"Nüüd hakkame ajakirjanikke veel karistama ka – me pole ju meelega valet avaldanud, oleme kõik protsessid läbi teinud. Proovisime härralt saada kommetntaare, ta viskas kohe toru ära, saatis meid sõna otseses mõttes p***," kirjeldas Berendson protsessi.

Siiski tunnistab Berendson, et kohtuotsust tuleb austada ja kui vaja, on ta valmis 500 eurot kahjutasu ise ära maksma.

Siiski jäi Berendsonile hingele, et esmase, Harju maakohtu otsuse tegi kohtunik Vallo Kariler, kellest ta oli varasemalt, kui Kariler veel ringkonnaprokurörina töötas, Autorollo kaasust kajastades negatiivse alatooniga artikli kirjutanud. Nimelt leidis Berendson oma 2015. aasta artiklis, et põhjus, miks paljud süüalused Autorollo juhtumis puhtalt pääsesid, peitus prokurör Karileri passiivsuses.

Berendsoni hinnangul võinuks kohtunik Kariler ennast sellise tausta valguses kohtuasjast taandada, kuid ajakirjanikud ei palunud ka neid esindanud advokaat Paul Keresel ise seda taotleda.

"Ootaks kohtunikult väga kindlat erapooletust. Kui on kriitilised artiklid persooni suhtes, siis ma kohtunikuna ütleksin, et ei saa seda võtta, eriti kui tunnen, et mulle tehti liiga. Aga see on tagantjärele rusikatega vehkimine," ütles Berendson.

Värk: otsust polnud mõistlik edasi kaevata

Artikli teine autor Joosep Värk leidis, et ringkonnakohtu otsuse edasi kaebamata jätmine oli mõistlik otsus.

"See polnud juhtum, kus ajakirjaniku isikliku vastutuse arutelu riigikohtu pretsedendini viia. Kui kunagi peaks tulema juhtum, kus mäng väärib n-ö küünlaid rohkem, siis on see võimalik sinnani viia ja kasutada argumentatsiooniks paremaid põhjendusi, kui meil võtta oli," ütles Värk.

Siiski pidas ta kohtu seisukohta, et ajakirjanikud on artikli avaldajad, kummaliseks.

"Kuigi ma olen üks selle artikli autoreid, siis on mul sisulises mõttes suhteliselt keeruline mõista, kuidas olin mina selle avaldajaks. Selle mõtte illustreerimiseks toon näite paari aasta tagusest ajast, kui ringkonnakohus otsustas Liviko kartelliasja menetledes, et maakohtu kohtuniku Velmar Bretti vea tõttu tuleb riigil maksta menetluskulude hüvitamiseks 600 000 eurot. Minu teada Brett ei pidanud sellest osa omast taskust kinni maksma. Ja ma arvan, et nii ongi mõistlik. Sama peaks kehtima ka vea teinud prokuröride kohta," selgitas Värk. "Aga see on pigem intellektuaalne arutlus ning ma ei soovi sellega oma vastutust loo autorina kuidagi kahandada."

Joosep Värgi hinnangul võib pretsedendil olla mitmesugust mõju.

"Ühest otsast võib see käivitada mõnedes ajakirjanikes enesetsensuuri. Teisalt võib see mõningaid ajakirjanikke julgustada julgemalt oma sõna maksma panema toimetusesisestes aruteludes," leidis ta.

Kuigi Värk praegu ajakirjanikuna ei tööta, kinnitab ta, et juba toona, üle kahe aasta tagasi, kui nad kohtusse kaevati, pani asjade selline käik teda oma protseduure ajakirjanikuna üle kontrollima.

"Tegelikult oleks mõistlik need asjad kõikides toimetustes üle rääkida, et ajakirjanikud teaksid, milline nende toimetuse tugi on. Kuigi ma ei ole juba Postimehe töötaja olnud üle aasta aja, pole ma kordagi tundnud, et nad mind ei toetaks ja see on Postimehe töötajatele väga oluline sõnum. Peaasi, et tulevikus sellega ähvardamise korral ükski faktidele tuginev lugu kirjutamata ei jääks," rõhutas Värk.

Tema teada nad Berendsoniga ise neilt välja mõistetud hüvitisi tasuma ei pea.

"Seda on kinnitanud mulle Postimees Grupi uuriva ajakirjanduse juht Holger Roonemaa," ütles Värk.

Postimehe vastutav väljaandja Merili Nikkolo lubas saata oma kommentaari ERR-ile reedel.

Kohtuasjas Margo Tomingast kaitsnud vandeadvokaat Diana Minumetsa sõnul on nüüd loodud pretsedent, mis läbi ajakirjaniku vastutuse tunnistamise peaks eelduslikult tõstma meediaruumi kvaliteeti.

"Ajakirjanikud peaksid oma tegevuses teadvustama nende käsutuses olevat mõjuvõimu ning vähemalt püüdma vältida isiku maine alusetut kahjustamist. Samas tuleks edasise kohtupraktika kujundamisel siiski silmas pidada, et ajakirjanikule isikliku vastutuse seadmine ei viiks teise äärmusesse, segades ajakirjaniku normaalset igapäevatööd ning seades selliselt ohtu ajakirjaniku sõltumatuse ja ajakirjanduse üldisema rolli ühiskonna valvekoeraks olemisel," kommenteeris Minumets. "Teataval määral riskide võtmine ning ajakirjanduslike liialduste kasutamine on ajakirjandusvabaduse seisukohast kindlasti õigustatud ja normaalne praktika."