EKRE uus minister Kaimar Karu: nõrgemaid tuleb kaitsta ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Kaimar Karu ja Toomas Sildam
Kaimar Karu ja Toomas Sildam Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

"Ei ole riigi ülesanne kontrollida inimeste elu või öelda neile, kuidas nad peaksid käituma." Londonis konsultatsioonifirma jätnud Kaimar Karu, kelle EKRE kutsus väliskaubandus- ja infotehnoloogiaministriks, kõnnib intervjuud andes otsekui miiniväljal. Millele see intervjuu keskenduks, küsis ta enne. Tahaks aru saada, kellega on tegemist, vastas ajakirjanik.

Olete Tartu Ülikooli haridusega keelefilosoof. Kas sõna on Eestis vaba?

(Naerab)

Okay. Alustame selliste küsimustega.

(Paus)

Sõltub, mida vabaduse all mõelda. Kui rääkida vabadusest, et kas inimesed võivad öelda peaaegu kõike, mida nad tahaksid, mis ei ole ametlikult vihakõne, siis – jah.

Kui vabaduse alla mõelda seda, et kas võib öelda peaaegu mida iganes, ilma, et selle eest midagi järgneks, siis – loomulikult mitte. Aga siin pole Eesti erand, sõnade eest tuleb vastutust kanda ka mujal.

Seonduv küsimus ilmselt on see, kas inimesed tunnevad, et nad saavad öelda kõike, mida nad tahavad.

Surve mitte öelda teatavaid asju on tugevnenud, aga samas on avardunud ka võimalus asjadest rääkida.

Poliitkorrektsus on tulnud?

Poliitkorrektsus on... Kõik need terminid on nii ära hekseldatud ja mõttetuks muudetud. Mida tähendab poliitkorrektsus?

Me ei solva kedagi.

Solvamisega on nii nagu iga ütlusega – on ütluse autor ja inimene või inimesed, kes seda kuulevad. Ei mäleta, kes ütles, et saab solvuda, mitte solvata. Mina sellega päris nõus ei ole, sest solvata saab ka. Aga peame ka arvestama, et kui üks inimene ütleb midagi, mida teine peab solvavaks, ei tähenda see, et on tahetud solvata. Kavatsus on oluline.

Kas sõna võib olla tühi? Poliitikute kohta öeldakse ju sageli, et neil on tühjad sõnad.

Sõna võib olla absoluutselt tühi, jah.

Võib öelda, et diplomaatia keel on ka kohati tühi, aga seal pole iga kord tähendus muidugi ainult sõnades, vaid kõiges selles, mis sõnade ümber. Võid öelda väga palju, ütlemata midagi ning samas see, kuidas sa mitte midagi ütled või ütlemata jätad, on palju märgilisem kui sõnad, mida kasutad.

Lugesin kord, et keele piirid on inimesele maailma piirid ehk teisisõnu – meie keel on meie maailm. Ja kõik, mis jääb sellest välja, kaugemale, tundub müstiliselt teistsugune. Võõras. Järelikult, mida rohkem ma keeli oskan, seda suurem, arusaadavam ja omasem on minu maailm?

Keel töötab kui üks filtritest maailma vahel, mis on meist väljas ja maailma vahel, mis on meie sees. Kui räägime mitut keelt, siis saab ka meie maailm olla rikkam.

Kui avar on teie maailm?

Ehk siis mitut keelt ma räägin? Vabalt räägin eesti ja inglise keelt. Olen õppinud oluliselt rohkem keeli, omal ajal isegi esperantot. Suudan lugeda ka vene keeles ja saan sellest aru, kuid viimastel aastatel on praktikat olnud ülivähe.. Ja mõned keeled veel, millest natuke miskit mõikan.

Hiljuti korraldati Eestis avaliku arvamuse uuring, et kuidas inimesed hääletaksid, kui taas toimuks referendum Euroopa Liitu kuulumise üle. Kas teie andnuks poolt- või vastuhääle?

Kas Eestil on EL-ist olnud tohutult kasu? Absoluutselt.

Kas ilma selleta oleks meil elu viletsamas seisus? Usun, et jah.

Kas EL-iga kaasneb bürokraatiat? Absoluutselt, igasuguse sellise institutsiooniga kaasneb bürokraatiat.

Kas kohati tundub, et bürokraatia läheb üle piiri? Absoluutselt, kuid jällegi – see ei ole omane vaid EL-ile.

Ehk et, vastus on – jah, ma hääletaksin EL-iga liitumise poolt. Aga samas ütleksin, et EL nagu teised samasugused institutsioonid vajaks reforme, et lahti saada kogunenud aeglusest ja kogunenud harjumustest, mida kõiki enam vaja ei ole.

Kaimar Karu. Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Mida tähendab teile sageli kasutatav mõiste euroopalikud väärtused?

See on ajas muutunud, õigemini on siia tekkinud lisatähendusi. Veel lähiminevikus kehtis euroopalike väärtuste kohta mõiste liberaalne. Nüüd on need muutunud osadele inimestele millekski selliseks, mida sageli nimetatakse konservatiivsuseks.

Euroopalikud väärtused... Rahvuslikkus. Ja ma ei pea siin silmas tänavatel marssimist kuni lintšimiseni, mitte seda rahvuslikkust. Rahvusriiki uskumine. Paljud ei usu enam nende vajadusse. Võibolla maailm liigubki selle poole, et rahvusriigid kaovad, kui globaliseerumine jätkub. Kas me jõuame selleni, et muutume üheks keedupotiks, kus kõik rahvad on segunenud? Ma ei tea.

Siis see, mida meie peame eesti keeleks ja eesti kultuuriks. Ei ole me sellel [Eesti] pinnal olnud aastasadu omapäi, ikka kellelegi teisele kuulunud, meie ajalugu on ühelt poolt kirju ja teiselt poolt valus. Aga meil on säilinud miski, mida saame nimetada eesti kultuuriks, on säilinud eesti keel, see keeruline keel, mida talupojad siin rääkisid. Täiesti hämmastav, arvestades, kui lihtne olnuks sellest lahti saada.

Mida tähendab Euroopa Liit ilma Suurbritanniata?

Kui see tõepoolest juhtub, siis Suurbritanniale muutuvad asjad oluliselt keerulisemaks kui EL-i enda jaoks.

Mida see tähendab EL-ile tuleviku mõttes... On mitmeid liikumisi või algatusi, et EL-ist välja astuda või et EL-i oluliselt reformida. Kui üks riik – kasutan jutumärke – "põgeneb", siis kindlasti hoogustab see mõtlemist, et äkki peaksime meie ka.

Või vastupidi? Vaadatakse, milline valu ja vaev on olnud lahkumine brittidele ja mõeldakse: jumala pärast, meie seda ei tee.

Te tundute eeldavat, et inimesed on ratsionaalsed?

Miks mitte?

Pigem me siiski ei ole ratsionaalsed. Pigem me tegutseme muudel ajenditel kui ratsionaalsus, kuigi meile meeldib mõelda, et oleme ratsionaalsed.

Paari päeva eest ütlesite EPL-ile: Brexiti teema algas sellest, et esitati vale küsimus valedele inimestele valel ajal. Mis olnuks õige küsimus õigetele inimestele õigel ajal?

Sellist suurt [EL-ist lahkumise] küsimust sellises vormis ei pidanukski tol hetkel olema. Väga tugeva välispoliitilise teemaga püüti asuda lahendama sisepoliitilisi probleeme. Brexiti küsimust serveeriti alguses tihti nii, et EL-ist lahkumine on hea, et sisepoliitiliselt, sisemajanduslikult muutuksid asjad paremaks, inimesed saaksid rohkem raha, oleks rohkem iseseisvust ja kõik see muu.

Briti peaminister [2010-2016] David Cameron pidanuks jätma selle referendumi üldse tegemata?

Ta riskis ja see risk viis olukorrani, mida ta ei osanud ette kujutada. Ta ei lootnud, et kõik läheb sedapidi.

Kaimar Karu Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Uuringu järgi, millest alguses rääkisin, hääletas 74 protsenti vastanutest EL-i kuulumise poolt. Aga, kõige euroskeptilisemad on just EKRE toetajad, sest neist pooldas EL-iga ühinemist vaid 54 protsenti. Nüüd on teil võimalus oma erakonna sees selgitada, miks EL ei ole saatanast. Võtate selle töö vedada?

Minu ülesanne minu rollis ei ole selgitada EL-i voorusi või murekohti. Mida aga saan oma tegevusega näidata, on see, et EL-ist on kasu nende asjade jaoks, mida mina pean ära tegema.

Aga see ei tähenda, et võtan EL-i kui holistlikult (holism on terviklikkuse filosoofia, õpetus, mis absolutiseerib terviku taandamatust osade mehaaniliseks summaks, toim) ideaalset institutsiooni, mis võiks jätkuda samal moel järgmised 50 aastat. Erinevatel põhjustel peab EL muutuma. Ka Brexit, kui see toimub, võib olla katalüsaatoriks muudatustele. Kas need on aga head või halvad, seda ma ei tea.

Teie elasite Suurbritannias aastaid võõrtöölisena?

Jah.

Kas Eesti vajab võõrtöölisi?

(Paus)

Nii patsiga IT-inimesi kui ka patsita ehitusmehi?

Kui olla päris aus, siis ma ei tea, mis see vastus on. Vastus sõltub sellest, milline riik me tahame olla, millist tööstust ja millist teenindussektorit siin arendada. Kas IT sektoris on inimesi puudu? Üks lihtsakõlaline vastus oleks, et maksa kohalikele rohkem, siis leiad siit rohkem töötajaid.

IT-inimesed ütlevad, et nad maksaksid kohalikele sama palka, mida sissetoodud spetsialistidele, aga Eestist ei ole seda rahvast võtta.

Kõik rollid IT-s ei ole sellised, mille jaoks meil pole kohalikke. Meil on IT-spetsialiste päris palju, enamik neist on päris headel töökohtadel ja ülikoolidest tuleb IT-haridusega inimesi järjest juurde. Ent jah, tööd on rohkem, kui inimesi.

Üks on palga- ja teine kogemuseteema. Arenguks oleks mõistlik tuua uusi kogemusi siinsetesse meeskondadesse sisse. Ühelt poolt on hea, et meil on Eestis rohkem tarku, kõrgelt palgalt makse maksvaid inimesi.

Teisalt, olukorras, kus globaliseerumine tundub ähvardavat rahvusriike, tekib loomulikult küsimus, mis siis saab, kui inimesi, kes tulevad väljastpoolt, on väga palju. Kas saab säilida meie kultuur? Kas siia tulijad õpivad ära meie keele või ei õpi? Kas nad tahavad aru saada, miks me oleme eestlastena sellised nagu oleme või nad võtavad Eestit lihtsalt kui ühte vahepeatust oma teekonnal?

Sageli seda viimast.

Ja mis siis saab? Kui inimesed meie ümber ei väärtusta eestlust, mitte sellepärast, et nad oleksid pahad, vaid eestlus, eesti keel, eesti rahvas on lihtsalt üks faktor nende ümber, mitte väärtus, mis siis saab Eesti riigist, eesti keelest, eesti rahvusest, eestlusest?

Meid on miljon. Rohkem neid patsiga poisse ikka ei tule.

Selleks ei ole vaja enamust, et kultuur oluliselt muutuks. Lisaks on meil ka mälestus aegadest, kui me ei olnud iseseisvad ja kahtlemata on õhus hirm selle ees, et midagi sarnast võib uuesti korduda. See ei pea tulema sõjaga, võib olla ka muutus muul moel, näiteks selle keskkonna kaotamine, kus väärtustatakse neid asju, mida mina või meie väärtustame.

Kaimar Karu Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Kas Eesti peaks EL-i sisemisest solidaarsusest ajendatuna võtma vastu sõjapõgenikest pagulasi?

(Paus)

Väga spetsiifiline küsimus ja minu valdkonnast täiesti välja.

Olete pagulaste linnas pikalt elanud, sest mis see London muud on.

London on sisserändajate, mitte pagulaste linn. Üks asi on sellises linnas elamine, teine on seisukoha võtmine sisepoliitilistes küsimustes Eesti Vabariigis.

See on ka väärtuspõhine küsimus – solidaarsus, abistamine...

See on ka väärtuspõhine küsimus, aga ei ole pelgalt väärtuspõhine küsimus, kas pagulasi – kes põgenevad tõepoolest sõja eest või näiteks nende piirkonnas halveneva kliima eest – peaks vastu võtma. Pagulasi, kes päriselt põgenevad, neid on mitut tüüpi...

Ma ei tea. Selleks peaks kaardistama plussid ja miinused, milleks kulub vähemalt kolm tundi intervjuuaega.

Seda aega meil kahjuks ei ole. Peaminister Ratas küsis teilt esimesel kohtumisel, kas te ikka teate, millesse end seganud olete. Kas ikka teate?

Nii ta päris ei küsinud, see oli mõte, mida ta väljendas.

Tema mõtte pealt siis küsingi – kas ikka teate?

(Ohkab, ja siis veelkord)

Kas ma vastan jah või ei, siis mõlemal juhul valetaksin.

Ühelt poolt tean väga väikest osa, mis mind on ootamas, sest poliitika on minule uus, [ministri] roll on minule uus ja ma ei saagi teada, mis kõik mind ootab. Kui teiselt poolt küsida, kas mulle tundub, et mõistan väljakutseid, mis mind ees ootavad, siis mulle tundub, et saan aru, mida tegema pean ja kas mulle tundub, et olen selleks valmis, siis vastus on – jah.

Aga kindlasti tuleb väga palju ootamatusi.

Kaimar Karu Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Teate ka seda, mida EKRE toetajad teilt eelkõige ootavad?

Olen kohtunud parlamendifraktsiooniga, ka EKRE lihtliikmete ja toetajatega. Ootused on erinevad.

Võin tsiteerida ühe EKRE toetaja postitust: "Väga loodan, et jätkub sotsi-roti kurjategijate bande e-valimispettuste uurimine." Uurite edasi?

Jätame selle tsitaadi esimese poole üldse kõrvale. (Muigab) Minu ülesanne ei ole uurida võimalikku pettust. Minu ülesanne on tagada, et e-hääletamise komponent valimistel oleks läbipaistev, arusaadav, turvaline.

Kas teie olete valimistel e-hääletanud?

Olen küll, jah.

Olete nõus avaldama, millise erakonna poolt?

Ei.

Ja olete seejuures arvanud nagu ütles eelmine president Toomas Hendrik Ilves Euroopa Parlamendi valimistel 2014, et "e-hääle andmine on usaldusavaldus maailma ühele paremale IT-süsteemile, usaldusavaldus Eesti riigile"?

See tsitaat tõmbab minust välja jälle keelefilosoofi. Usaldust on siin kasutatud mitmes tähenduses, justkui oleks see sama asi. Valimised ei saa olla pelgalt usalduse küsimus, kui räägime hääletamisest ja hääletamise tulemustest. Usalduse küsimus on see, keda me valime, lootuses, et ta teeb õigeid asju...

Aga hääletusviis? Kui ma valin e-hääletades, siis näitan, et usaldan e-hääletust.

Kui sa hääletad pabersedelil, kas sellega väljendad tugevalt ja endale aru andvalt, et teed seda paberil, sest usaldad [pabersedelit] või tead, et niimoodi see süsteem toimib ja niimoodi saab oma hääle anda?

Kui turvalised on Eesti e-valimised?

Ma ei oska seda praegu öelda. Erinevad töögrupid on neid varasemalt uurinud, siiani ei ole leitud ühtegi põhjust, mille pärast peaks e-valimised ära lõpetama. Samas, küsimus on õhus.

Kellel see küsimus õhus on?

Mõnedel Eesti kodanikel.

Kas ka teil endal?

Läbipaistvuse osas – jah. Minu kõige suurem mure on, kui läheme tagasi usalduse juurde, et keerulisi süsteeme ongi väga keeruline selgitada sellisel moel, et kõik aru saaksid. Mulle tundub, et meil ei ole olnud eelnevalt piisavalt aega, et paremini kirjeldada e-valimiste süsteemi nendele, kes ei ole tehnoloogia-inimesed, ei tule tehnoloogia sektorist, ei ole õppinud infotehnoloogiat.

Võibolla need, kes asja teavad, on olnud natuke hoolimatud, sest neile on tundnud kõik nii loomulik ja nad pole pidanud vajalikuks kõhklejatele seletada.

Seda tuleb kohati erinevates kontekstides ette, et meie teame paremini ja miks teie, "lihtrahvas", üldse küsite, aga...

Ma ei ütle, et e-valimiste arendajad on olnud lohakad, ei, me oleme keskendunud arendamisele, aga tundub, et meil ei ole olnud aega... Praegu on meil võimalus, soov ja sund astuda üks samm tagasi, mitte lahenduse mõttes, ja vaadata, mis on tegemata jäänud. Läbipaistvus vajab tegelemist. Selgitustöö, tundub, on olnud poolik ja seda saab parandada. Aga ma ei ütle, et on oldud lohakad.

Muide, kas kavatsete IT-ministrina kohtuda ka president Ilvesega, kes on aidanud e-Eestit maailmas suureks rääkida?

Ma usun küll.

Kaimar Karu Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Millega EKRE aseesimees, rahandusminister Martin Helme teid ära veenis, et lahkusite Londoni melust, sealsetest pubidest ja tulite veel sombusemasse Tallinnasse?

(Naerab)

Martin Helme pakkus mulle võimaluse. Enda veenmisega tegelesin ma peamiselt ise. Fraas "Kus viga näed laita, seal tule ja aita"... Ei ole väga tihti võimalusi tulla ja selliselt aidata.

Te ei soovitanud alalhoidlikult Martin Helmele, et võtku ta uus minister ikka EKRE seest?

Ma võin olla küll eestlaslikult tagasihoidlik, aga mitte nii tagasihoidlik.

Kui väliskaubanduse- ja IT-ministri koht kuuluks näiteks Keskerakonnale ja nende aseesimees Mailis Reps püüdnuks teid ära rääkida, kas oleksite samuti nõusse jäänud?

Ma ei tea. Mitte Keskerakonna või Mailis Repsi kontekstis, aga ma ei tea, kui selle [ministri]koha ajalugu oleks olnud teistsugune...

Ajalugu on sel kohal väga turbulentne.

Justnimelt. Kui rolli enda ajalugu olnuks teistsugune, kas ma oleks tundnud, et pagan küll, nüüd peaks midagi tegema. Aga just ilma tundeta, et pagan küll, nüüd peaks midagi tegema, ma ei tea, kas oleksin selle koha vastu võtnud.

Te ju saate aru, et kevadest ei ole Eestil sisuliselt olnud väliskaubandus- ja IT-ministrit?

No aga on ju!

Formaalselt on kohta täidetud, sisuliselt ei ole seda ministrit olnud.

Tahaksin öelda, et ei saa sellega nõustuda, aga faktipõhiseks mittenõustumiseks ei ole mul veel piisavalt informatsiooni.

Te ei karda poliitikat?

Ma ei oska poliitikat karta. Veel.

Aga EKRE-sse astumist pole seni otsustanud?

Pole otsustanud.

Näoraamatusse panite kord USA-s võetud foto hoiatussildist "Please do not climb on bears" – "Palun, ärge ronige karude peale". Te ei pelga, et just karude peale olete nüüd ise roninud?

See fraas oli inside joke, omavaheline nali, inimesele, kellega tol hetkel seal olin...

Loomaaias?

Ei. Ühe maja ees oli kaks suurt karu kuju ja hoiatussilt, et palun nendele kujudele mitte ronida. Tol hetkel kirjeldas see mitmekordselt ülekantud tähenduses toonast olukorda imehästi.

Te ei arva, et just karude peale olete nüüd ise roninud?

Ise karuna? (Naerab)

Ise inimesena.

Eks need karud seal olid ka parasjagu ohtlikud muidugi.

Kaimar Karu Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Üks EKRE toetaja on teie puhul nõutu, et miks sai EKRE ministriks paduliberaal.

(Naerab)

Lohutage teda.

(Naerab taas)

Võibolla on hea, et mul pole olnud aega kommentaare lugeda.

(Ohkab)

Poliitiline meelestatus on ilmselt vaataja silmades. Kui keegi näeb mind paduliberaalina, siis ma ei tea... Peaksin temalt küsima, mis on need uskumused, mida pidada paduliberaalseteks.

Enda maailmavaadet seletades kirjutasite sotsiaalmeedias, et meie riigi, keele ja kultuuri säilitamine ei ole konserveerimine, sest me ei ela muuseumis, aga samas sõnastasite riigivalitsejate ülesande olla aednik, mitte ehitaja. Aednik ongi ju selles kontekstis konserveerija?

Kindlasti mitte. Aednik hoolitseb taimede eest, mille käekäiku suudab ta kontrollida väga vähesel määral. Taim kasvab nagu taim kasvab. Taimele saab luua soodsad tingimused, seal ei saa öelda "Kasva, palun, kahe nädalaga kahe meetri pikkuseks." Taim ei saa sellest aru, tal on ükskõik ja kasvab ikka nii nagu suudab. Sõltub väga palju keskkonnast, mis sa lood.

Riigivalitsemise juures ei ole riigi ülesanne kontrollida inimeste elu või öelda neile, kuidas nad peaksid käituma. Muidugi on meil õigussüsteem, reeglid ühiskonnas, aga peaksime siiski keskenduma soodsa keskkonna loomisele, mitte keeldudele ja käskudele.

Väga hea. EKRE volikogu võttis äsja vastu avalduse, et valitsus peab lõpetama  LGBT ühenduste riikliku rahastamise. Teie aga ütlesite intervjuus Õhtulehele, et kui on moodustatud ühing, mis vastab riikliku rahastasime tingimustele, siis loomulikult tuleks seda rahastada. Kõnnite miiniväljal. 

See on jälle üks neist kohtadest, kus oleks vaja sisukamat dialoogi, et saada aru, mida inimesed mõtlevad, kui nad midagi ütlevad ja mis on see, mida tegelikult läbi viia tahetakse. Ehk siis: kas me vaatame üldse ühingute rahastamise põhimõtteid või püüame rakendada teistsuguseid põhimõtteid ainult ühele konkreetsele [ühendusele].

Küsimus on, milliseid ühinguid me rahastame, millistel põhimõtetel ja et need põhimõtted oleksid läbipaistvad ja õiglased.

Kui põhimõtted on läbipaistvad ja õiglased, ei ole teil jätkuvalt probleemi, kui sotsiaalministeerium rahastab ka LGBT ühingut?

Sõltub ühingu tegevusest. Iga ühing võib olla hariv, ühendav, selgitustööd tegev, aga võib olla ka vägivaldne ja agressiivne. Öelda, et kindla nime või sildiga ühing on alati halb või hea, ei ole võimalik. Kui ühingu tegevused vastavad rahastamise põhimõtetele, mis kehtivad kõikidele võrdselt ja on läbipaistvad, siis kas ühing kannab seda või teist nime, ei oma mingit tähtsust.

"Praegu on ausatel EKRE liikmetel tunne, nagu oleks vikerkaarevärviline pastor Annika Laats EKRE-sse vastu võetud!" Nii kommenteeris üks rahvuskonservatiiv teie sõnu. Teate, millega sai õpetaja Laats üle-Eesti tuntuks?

Ei ole kursis.

EELK Risti koguduse õpetaja Annika Laats toetas avalikult ja selgesõnaliselt kooseluseadust.

Selge.

Kaimar Karu Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Kas teie arvates võivad samasoolised koos elada ja ka lapsi kasvatada? Muusikule ja vabatahtlikule abistajale Siiri Sisaskile, kes nõustus kandideerima EKRE nimekirjas parlamendivalimistel, sai jaatav vastus saatuslikuks ja ta astus kiiresti valimistest kõrvale.

(Paus)

On teemasid, mille puhul on ühiskonnas väärtuste konflikt. Seksuaalvähemused, nende kohtlemine ja nende õigused on üks noist teemadest ja mitte ainult Eestis. Kahjuks – juba ajalooliselt – on kaasnenud vähemuseks olemisega ka mingit tüüpi represseerimine või kiusamine. Seda on tundnud seksuaalvähemused, seda on kogenud valgenahalises keskkonnas elavad musta- või tumedamanahalised, ka vaesemad inimesed rikkamate poolt, kes iganes, keda tol hetkel on võinud käsitleda vähemustena või vähemväärtuslikena.

Enne kui teie küsimuse juurde läheme, peaksime nendest väärtustest rahulikult, avameelselt ja avalikult rääkima, et saada aru, miks inimesed neid kas toetavad või ei toeta ja leida see tee, mis sobib Eesti rahvale. Eesti rahvas ei ole šabloonist välja lõigatud, et kõik käituvad ja mõtlevad ühtemoodi.

Selle väärtuste konfliktiga tuleb tegeleda. Aga mida rohkem me küsime jah-ei vastustega küsimusi, seda sügavamaks lõhe ühiskonnas kasvab. Mina ei näe, et see meile head teeb – ei riigina, ei rahvana ega ka indiviidi tasandil.

See on põhjus, miks teie läksite praegu mööda võimalusest öelda enda arvamus?

Jah.

Te usute, et nõrgemaid tuleb kaitsta?

Ma usun, et nõrgemaid tuleb kaitsta.

Mitmed asjalikud IT-inimesed hoiatavad, et Eesti e-edulugu, kui me olime esimesed, hakkab tuhmuma ja Eesti vajub kuhugi keskele või isegi tahapoole. On see tõene või liiga pessimistlik vaade?

(Mõtleb pikalt)

Meie e-riigi süda näitab kergeid lupjumise märke. See on teie väljend. Millise ravimiga saaks veresooned nagu liivapaberiga puhtaks tõmbaks?

Nagu liivapaberiga võib ohtlik olla.

Miks?

Võib veresooned läbi kulutada ja siis on pahasti.

Jah, meil on see risk, et jääme teistest maha. Ma ei tahaks aga öelda, et jääme teistest maha, sest oleme ise olnud nõrgad või muutunud nõrgaks.

Teised on tugevamaks saanud?

Teised on tugevamaks saanud. Kas ma samas usun, et meil on võimalus uuesti – see on rohkem maratoni teema kui sprint – ette rebida? Jah, ja see on ka üks põhjus, miks selle [ministriks asumise] ettepaneku vastu võtsin.

Ma usun, et meil on võimalik taas kõvasti ette rebida, aga see tähendab muuhulgas, et me peame ilmselt tegema rohkem tööd, et näidata heade IT-lahenduste kasutamisega kaasnevat "ärikasu". Kasu kodanikule, kasu riigile, kasu ettevõtjale, kasu koostööks, kasu millegi efektiivsemaks muutmisele jne.

Mõned asjad, mida oleme teinud, need ei paista välismaal tehnilistena. E-residentsust ei nähta tehnilisest küljest, see on miski, mis võimaldab teha inimestel väga konkreetseid asju ja olla ühtlasi seotud riigiga, mis tundub neile vahva. Vajame rohkem asju, mis rõhuvad saadavale väärtusele, mitte sellele, kui lahe on see tehnoloogia. Tehnoloogia muutub tohutult kiiresti ja tänane innovaatiline lahendus on homseks aegunud.

Kaimar Karu Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Kas me peame kartma Hiina tehnoloogiat ja Huaweid?

Ma formuleeriksin selle teistmoodi, millele saaksin vastata "jah". Kas me peame olema ettevaatlikud tehnoloogia suhtes, mis tuleb mõnest suurriigist? Jah.

Ja ma ei ütleks, et Hiina on siin ainus, küll aga viimaste aastate jooksul, vaadates Hiina arengut ja võimekust maailmas asju korda saata, on ta kindlasti erihuvi all. Kui suur oht on Hiinast meie riigi üldisele julgeolekule? Ei ole minu valdkond, ei oska veel öelda.

Kas Hiina või mõne muu riigi tehnoloogia, kui kasutame seda riiklikult olulisteks toiminguteks ja on oht, et sealtkaudu lekib informatsiooni või kontroll elutähtsate süsteemide üle võib minna ootamatult kellelegi teisele – siis loomulikult on need riskid, millega peab tegelema.

Aga see on nii iga tehnoloogia puhul: ei saa osta tehnoloogiat ka Prantsusmaalt või Portugalist või Indiast või Austraaliast ilma, et me veenduks – tegemist on turvalise tehnoloogiaga.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi ametnikke te ikka usaldate?

Jah.

Süvariiki ei karda?

(Naerab ja siis ohkab)

Kui ma vastan "jah", siis... (Hakkab uuesti naerma)

Mis asi on süvariik?

Ametnike, eriteenistuste, ajakirjanike kogum, mis ajab mingit oma asja... Ma võin teile öelda, kellelt saate täpse vastuse – nende inimeste nimed on Mart ja Martin Helme, kes on süvariigi jutlustajad Eesti Vabariigis.

(Paus)

Mina sellisesse organiseeritud tegevusse ei usu.

Löön selle küsimuse kaheks ja püüan vastata.

Kas on inimesi, ja rohkem kui teie mainisite, kes on mures sündmuste või ühiskondlike märkide pärast, mida on keeruline seletada ühelgi teadaoleval moel? Jah, neid inimesi on ja võibolla neid polegi väga vähe, kes aegajalt kergitavad või kortsutavad kulmu, et midagi tundub justkui imelik.

Siis on veel teine pool, et kuidas mingeid sündmusi kajastatakse, kas kajastus tundub arusaadav, loogiline ja usutav.

Ja kui paned kokku sündmuse, mis tundub kummaline ja selgituse, mis kohati võib tunduda veel kummalisem, siis tekibki küsimus: "Aga mis toimub?"

Mina ei usu vandenõuteooriatesse. See eeldaks, et hästi palju inimesi on teemas sees ja nad suudavad seda saladuses hoida. Väiksemgi kokkupuude inimestega näitab, et see on üsna ebatõenäoline. Nagu ma ütlesin, inimesed ei ole ratsionaalsed.

Teie olete ratsionaalne inimene?

Mina olen inimene nagu iga teine inimene. Mul on kombeks püüda mõtestada asjad enda jaoks lahti enne, kui ma kindlaid seisukohti võtan.

Kas teate juba, kes saavad teie nõunikeks ja valite nad ise või panevad EKRE juhid siin piirid ette?

Ma saan oma nõunikud ise välja valida. Muuhulgas lähiajaloolistel põhjustel kavatsen seda ülesannet võtta väga tõsiselt ja leida endale nõunikud, kes sobiksid ametisse ja sobiksid minuga.

Viimane küsimus. Milline mobiiltelefon teil on?

Minul on Sony telefon. Olen mõnes asjas meeletult brändi lojaalne. Minu esimene telefon oli Ericssoni 788, klapiga. See oli fantastiline telefon, käisin siis veel gümnaasiumis, see oli meie koolis vist üldse esimene õpilase telefon. Ja olen mingis mõttes jäänud Ericssonile [truuks] tänaseni, kuigi vahepeal oli Sony-Ericsson, nüüd ainult Sony. Brändi lojaalsus on täiesti olemas.

Toomas Sildam ja Kaimar Karu Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Kaimar Karu CV

Kaimar Karu sündis 30. juunil 1980.

Töö- ja teenistuskäik

Alates 2017. aastast Mindbridge OÜ omanik.

Aastatel 2014 – 2017 oli Axelos Ltd ITSM tooteportfelli juht, hiljem tootearenduse ja strateegia juht.

Aastatel 2010 – 2014 oli Skype teenusehalduse lahendusarhitekt.

Aastatel 2008 – 2010 oli Epicor Software Estonia OÜ vanemprojektijuht.

Aastatel 2006 – 2008 oli BiTA Service Management OÜ tegevjuht.

Aastatel 2004 – 2006 oli PRIAs projektijuht ja hiljem IT osakonna juhataja asetäitja.

Aastatel 2002 – 2004 oli ARTAXIS OÜ asutaja ja tehnoloogiajuht.

Aastatel 2000 – 2002 oli IT Meedia OÜ tarkvaraarendaja ja hiljem harukontori juht.

Haridus

Kaimar Karu lõpetas 2003. aastal Tartu Ülikooli filosoofia erialal ning 2010. aastal kaitses Tartu Ülikoolis samal erialal magistrikraadi. Valdab eesti ja inglise keelt.

Toimetaja: Urmet Kook

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: