2006. aastast valitsenud esimene põlisameeriklasest president, paraku autoritaarsete kalduvustega Evo Morales andis järele protestijate nõudmistele, astus tagasi ning lubas korraldada riigis uued presidendivalimised. Ka naaberriik Tšiili annab järele meeleavaldajate nõudmistele, kes on riigis korraldanud sellise möllu, et esialgu seal toimuma pidanud ÜRO kliimakonverents viidi üle Madridi ning maailmakuulus kliimaaktivist, lennukeid vältiv Greta Thunberg peab paluma abi transpordi leidmiseks poolelt teelt tagasipöördumiseks. Hongkongis aga, ikka samal ajal, jätkuvad juba kevadel alanud meeleavaldused Hiina keskvõimu vastu, Lähis-Idas on protestima hakanud Liibanoni ja Iraagi rahvas ning seegi pole veel kõik. Kas tõesti lainetab võimas protest maailma eri paigus juhuslikult ühel ajal?

Alaliselt Suurbritannias elav Tartu Ülikooli antropoloog Aet Annist nii ei arva.

"Neid iseloomustab kõiki teatud määral vähemalt see, et on tegemist suhteliselt noore põlvkonnaga, nendega, kes on jõudnud nagu sellise asjadest aru saamise ikka selles finantskriisi järgses sellises imelikus maailmas, kus me oleme kaotanud nagu oma niisuguse usalduse finantsstruktuuridesse ja võib-olla ka kapitalismi endasse," leidis ta.

Ehk siis on praegused protestilained isekeskis sarnased, ent erinevad vägagi 1990. aastate alguse protestidest, kus avaldati meelt just sellise maailma poolt, mida Berliini müüri langusest kuni masu alguseni näha saime. Praeguste protestijate hulgas on igal pool palju kõrgelt haritud inimesi, kes esmakordselt nõnda tõsiselt hammasrataste vahele on jäänud. Lootust ei anna ka kliimamuutus ning üldse keskkonna järjest viletsam seisund. Tegu pole aga sugugi ainult noorte protestidega. Meeleavaldustega on ühinenud päris ohtralt keskealisi ning vanemaidki inimesi, kes samuti leiavad, et asjade seniselt käigult pole neil enam midagi loota.

"Edukates maades need argumendid teemal, et ise oled halb ja mõttetu ja rumal, kui sa ennast rikkamate hulka ei ole suutnud välja võidelda, et see argument enam ei toimi. Ja osalt ei toimi see seepärast, et nende ilmajäetute hulka on sattunud ohtralt ikka selliseid inimesi, kes on pingutanud, õppinud, kogemuste ja teadmistega nad on nagu, kõik oleks nagu õigesti," sõnas Annist.

Ehkki praegu nõutakse protestidel teistsugust maailma, kui nõuti 1990. aastatel, on peamine nõue - nõue, et ühiskond oleks päriselt demokraatlik - jäänud samaks.

"Inimesed Maidanil, Ukrainas 2013. aastal, nagu ka inimesed Hongkongis praegu, ei tea, kas nad võidavad. Nad ei pruugi. Aga meie teame kindlalt, et kui selliseid inimesi ei toetata, kaotame me kõik. Peavad olema riskivõtjad. Eestis inimesed, kes 1991. aasta augustis Teletorni ümber piirasid, ei teadnud, et nad võidavad. Nad teadsid, et nad võtavad riski," rääkis Yale'i Ülikooli ajalooprofessor Timothy Snyder.

Üks põhjus, miks ulatuslikud protestilained ei pruugi loodetud tulemusi anda, on see, et protestijadki ei saa lahti oma taustast, et neidki mõjutab see sama ühiskond, mille vastu nad protestivad.

Aet Annist on uurinud, kuidas protestid ühiskondlikke ebavõrdsusi taastoodavad. Sedagi juhtub Hongkongist ja Ladina-Ameerikast Eestini välja. Näiteks Islandil aeti valitsuse majanduspoliitika vastaselt protestilt minema kodutud.

"Kuigi tegelikult, kui nüüd järele mõelda, siis need seal toimunud protestid rääkisid mingis mõttes ka sellest, et meil on tekkinud olukord, kus ühiskond ei suuda nagu kõiki inimesi üldse nagu kodude ja üldse sissetulekuga varustada. Mingis mõttes olid need kodutud seal selgelt nagu näide, et protestidel on põhjus," nentis Annist.