Nädalavahetusel puhkesid Beirutis kokkupõrked valitsuse ja korruptsiooni vastu protestivate inimeste ja korrakaitsjate vahel. Põhjuseks on pahameel, et juba poolteist kuud kestnud poliitiliste parteide konsultatsioonide ajal ei ole leitud valitsusjuhi kohale kedagi teist, kui peaministriameti 19. detsembril maha pannud Saad Haririt, vahendas "Välisilm".

"President on proovinud ametisse esitada nelja peaministrit, kuid iga kord ei ole kas inimesed või poliitilised parteid teda heaks kiitnud. Mitmel põhjusel pole ühtki peaministrit valitud ja nüüd räägitakse taas ekspeaminister Saad Haririst, kuid vaevalt, et revolutsionäärid, kes püsisid tänavail 35 päeva sellesama valitsuse kukutamiseks, nõustuksid sama poliitilise liidri püsimisega võimul," rääkis Rouba Mhaissen.

Liibanoni poliitiline süsteem on keeruline ja peegeldab aega, mil usuliste erinevuste pärast peeti lahinguid ja kodusõda. Mhaisseni hinnangul ei ole poliitilised liidrid aru saanud, et vanamoodi edasi ei saa, sest ühiskond on edasi liikunud.

"Esimest korda Liibanoni ajaloos näeme, et liibanonlased tänaval ütlevad, et nad on liibanonlased, mitte sunniidid, šiiad, kristlased või druusid. Me pole tuleviku liikumise või mõne teise poliitilise partei poolt. Oleme tavalised inimesed, kes nõuavad oma õiguseid," rääkis Mhaissen.

"Siiani pole me näinud valitsuse või mõne partei tõsiseltvõetavat pingutust muutusteks, mida nad väidavad teinud olevat. Inimesed on endiselt tänavail, mis tähendab, et nad ei ole leidnud lahendust. See pole inimeste asi pakkuda lahendust või kompromissi, vaid valitsuse ülesanne lahendus leida," lisas ta.

Mhaissen loetles meeleavaldajate nõudmised: "Ei korruptsioonile, kiired parlamendi konsultatsioonid, uus kvalifitseeritud inimestest moodustatud valitsuskabinet, korruptsioonis kahtlustatavate kohtu alla andmine. Põhinõudmised on selged. Nende nõudmiste modaalsus ei ole inimeste asi, vaid nende inimeste asi, kes lahenduste leidmise eest palka saavad."

Rouba Mhaisseni sõnul saavad inimesed aru, et Lähis-Ida on suurjõudude geopoliitiline mõõduvõtukoht, millele avaldavad mõju USA taandumine, sanktsioonid Hezbollah vastu, Saudi Araabia ja Iraan. Selle juures on unustatud inimene, kes üha enam on valmis seisma oma õiguste eest. Mitte ainult Liibanonis, vaid ka teistes riikides.

"Praegu on meie regiooni pime aeg. Noorte jaoks on väga raske iga päev ärgata ja mõista, et paljud otsused on nendest suuremad ja on osa geopoliitikast. Maailma suurjõud otsustavad ja sellel on otsene mõju nende igapäevaelule. Kuid inspireeriv on see, et hommikuti ärkavad noored lähevad kooli või ülikooli või ütlevad meile põgenikelaagrites, et viige meie lapsed kooli - me ei taha toidukorvi, vaid et meie lapsed saaksid parema hariduse. Vanemad proovivad tööd teha, et nende perekonnal oleks parem," selgitas Mhaissen.

"Praegu me ei mõtle suurtele võitudele, vaid sellele, kuidas jätkata lootmist ja seda, kuidas jätkata tööd aktivistidena iga päev. Kavatsus ja teod loevad, kuid tulemus ei sõltu meist. Seega jätkame oma tööd ja loodame parimat," lisas ta.