Pere on väike, aga suur skandaal, võiks kokku võtta Viimsi vallas kestva tantsu uue huvikooli ümber. Enamik probleeme oleks olemata parema kommunikatsiooni korral, tõdevad siiski enam-vähem kõik osapooled.

Kired, mis Viimsi vallas kuidagi lahtuda ei taha, on oma keemispunkti saavutanud kaugelt enne, kui kopp maasse on löödud. Uue huvikooli hoone rajatakse Randvere teele, Haabneeme kooli kõrvale, nii et sinna tekib omamoodi hariduslinnak koolide, lasteaedade ja spordirajatistega. Peagi asetatakse paika uue huvikooli nurgakivi, õppetegevus peaks algama 2021. aasta sügisel.

ERR kirjutas kevadel Viimsi huvikoolide juhtide ja lapsevanemate muredest seoses uue õppehoonega: kuidas mahuvad erineva suunitlusega koolid ühe katuse alla, mis saab koolide järjepidevusest ja õppekavadest, mille läbimine seni andis aluse kunsti- või muusikaharidust järgmisel astmel professionaalsel tasemel jätkata. Toona värskelt Viimsi vallavanemaks saanud Laine Randjärv (Reformierakond) rahustas siis, et midagi uues majas halvemaks ei lähe, õppekavad võetakse vanadest koolidest üle ja lapsed saavad jätkuvalt professionaalset muusiku- või kunstnikuteed Viimsis alustada.

Vahepeal on möödunud üle poole aasta, kuid muutusi palju pole olnud: algselt Noorte Talentide Kooli nime kandnud uus õppeasutus on vahepeal Artiumiks ümber ristitud ja Viimsis tegutseva MTÜ Collegium Eruditionise juhist Peeter Sipelgast on suve lõpus Artiumi juht saanud.

Kuni Viimsi huvikooli juriidilise tekkeni tegutseb praegu kooli ette valmistava projektijuhina ametis olev Sipelgas edasi ka MTÜ juhina, kuid kuna samast MTÜ-st eraldub osa huviringe, et liikuda valla ja huvikooli alla kolmandaks ehk teadussuunaks, peab Sipelgas praeguselt kahelt toolilt vaid huvikooli juhi toolile ümber istuma. Uue kooli põhikiri kinnitatakse märtsis, juriidiliselt asutatakse see järgmise aasta 1. juulist, maja valmimiseni läheb kauem aega. Tulevikus tegutsebki uues koolis kolm suunda: kunst, muusika ja teadus, nii et iga õppesuund saab oma erialase suunajuhi.

Muusikakooli lapsevanemad on aga jätkuvalt mures samade asjade pärast, mis kevadel kunsti- ja muusikakooli direktoreid südant valutama pani.

Oktoobri keskel kogunes Viimsi muusikakooli hoolekogu, kuid koosoleku põhirõhk oli uuel huvikoolil. Lapsevanemad muretsesid, et riikliku õppekava alusel tegutseva, erialast edasiõppimist võimaldava muusikakooli viimased päevad on käes, sest asemele rajatav huvikool ei eelda ei kindlaid ainemahte ega lisaaineid, mistõttu ei saa selle lõpetanud jätkata professionaalset muusikaõpet järgmise taseme muusikakoolides.

Teisisõnu, vanemate mure oli, et uus huvikool on pigem nagu Tallinnas tegutsev huvikeskus Kullo, kus laps käib oma lõbuks mingit pilli harjutamas, ilma solfedžo ja muusikaloo tundideta, aga mitte nagu kindla õppekava alusel noori muusikuid koolitavad Tallinna ja Nõmme muusikakoolid, mille lõpetajad saavad edasi õppima minna nii G. Otsa nimelisse muusikakooli, muusikakeskkooli kui ka muusikaakadeemiasse. Just selline on siiani olnud ka Viimsi muusikakool, mis seal nüüdseks üle 40 aasta on tegutsenud.

Kadunud kiri vallajuhile

Koosolekul vastasid küsimustele nii valla kui koolide esindajad, kuid kõik küsimused vastuseid ikkagi ei saanud. Seepeale koostasid lapsevanemad 29. oktoobril ühispöördumise vallavanem Laine Randjärvele.

Kui ajakirjanik kaks nädalat pärast kirja koostamist Randjärvele helistab, et küsida kommentaare lapsevanemate muredele uue kooli tulevikuga seoses, küsib ta hämmeldusega, millisest kirjast käib jutt: tema pole lapsevanematelt mingit pöördumist saanud!

Lõpuks selgubki, et kiri laagerdus kaks nädalat lapsevanemate arvutites, kuni sellele toetusallkirju juurde koguti ning tegelikult läks see teele alles sel esmaspäeval. Ometi on ERR-i ajakirjanik ühe päeva jooksul juba teine, kes Randjärvele samasuguse küsimuse esitab. Nii saabki vallajuht kirja sisust teadlikuks alles ajakirjaniku vahendusel.

Lapsevanemad tundsid kirjas muret nii uue koolimaja ruumiplaani – kunsti- ja muusikakooli klassid kahel korrusel läbisegi, kuigi ühed vajavad töötamiseks rahu ja vaikust ning teised tekitavad selle käigus üksjagu müra -, kui ka kooli juriidilise staatuse pärast. Lapsevanemad soovivad, et muusikakool saaks uues õppehoones jätkata oma senise juriidilise kehana ehk Viimsi muusikakoolina, mitte uue ühendhobiõppeasutuse koosseisus, nii et lõpetajatele oleks jätkuvalt tagatud edasiõppimisvõimalus.

Oma nõudmist põhjendasid nad sellega, et muusikakool on I aste muusikahariduse kutseõppe süsteemist. II astmesse, nagu G. Otsa muusikakool, H. Elleri muusikakool, Tallinna Muusikakeskkool ja Viljandi kultuuriakadeemia, ei ole võimalik astuda ilma I astet läbimata. Sama eeldab ka III aste ehk muusikaakadeemia. Samuti on ülikoolides erialasid, kus sisseastumise tingimuseks on muusikakooli haridus, nagu näiteks muusikateraapia Tallinna ülikoolis.

Lapsevanemad soovivad, et nende lapsed, kes sooritasid sisseastumiseksamid ja osutusid valituks Viimsi muusikakooli, saaksid lõpetades ka selle asutuse lõpudiplomi, mis on kõigile muusikaprofessionaalidele arusaadav dokument ilma täiendavate küsimuste ja selgitusteta.

Ka heitsid lapsevanemad vallale ette, et ei koolide juhte, hoolekogusid ega lapsevanemaid pole uue kooli kavandamisse plaanitud ega selle arengutega kursis hoitud, nagu näeb ette hea halduse põhimõte. Lisaks otsustati seni iseseisvate kunsti- ja muusikakooli kokkupanek koos lisanduva teadussuunaga ilma analüüsita ja sõltumatute ekspertide kaasamiseta, tunnetuse pealt.

Randjärv kutsus seepeale kokku koosoleku, kus kunsti- ja muusikakooli direktorid said kohtuda vallajuhtidega, et senised möödarääkimised sirgeks rääkida.

Randjärv: ma ei lammutaks iial professionaalset muusikaharidust!

Randjärv võtab lapsevanemate rünnakut väga isiklikult ja tunnistab, et oli selliste süüdistuste peale südamest nördinud: tema professionaalse muusiku ja endise muusikaõpetajana ei hakkaks iial üht muusikakooli lammutama. Vastupidi, tema käe all saavutab Artiumi sisu taseme, mida pole ette näidata veel ühelgi teisel muusika- ega kunstikoolil Eestis.

Seda, et kõik senise muusikakooli õppekavad võetakse uude õppeasutusse muutmatul kujul üle, nagu saavad võimaluse uude kooli üle tulla kõik õpetajad, kes vana muusikakooli juriidilisel lõpetamisel ametlikult koondatakse, sai lugeda juba hoolekogu koosoleku protokollist. Professionaalse muusikaõppe jätkumist kinnitas ta koolide direktoritele ka juba kevadisel kohtumisel. Kust aga võtavad lapsevanemad, et see nii ei lähe?

"Selgitasime direktoritele, et tegelikult tuleb mitte ühe kooli sulgemine ja teise, uue institutsiooni avamine, vaid seniste munitsipaalhuvikoolide töö ümberkorraldamine, kusjuures olemasolevad õppekavad säilivad sajaprotsendilises mahus," rõhutab Randjärv.

Igale õppesuunale valitakse konkursiga oma valdkonna magistriharidusega suunajuht ehk nn õppealajuhataja: muusikasuunale oma, kunstisuunale oma ja teadussuunale oma. Kuna kool hakkab juriidiliselt tegutsema järgmise aasta juulist, peavad õppesuunajuhid paika saama juba kevadel.

Sel suvel astuvad tulevased kunsti- ja muusikakoolide õppurid juba uude õppeasutusse, ent kuna uut hoonet veel pole, asuvad nad füüsiliselt ikka oma vanades majades õppima, nende erialaõpetajate käe all, kes nad vastu võtsid.

Õppida saab uue huvikooli muusikasuunal kolme moodi: A ehk täieliku õppekava läbimisel saab õpilane jätkata oma muusikalist haridust nii G. Otsa nimelises muusikakoolis kui hiljem muusikaakadeemias, B ehk osalise õppekava läbimisel õpib laps küll mingit pilli, kuid see õpe toimub kord nädalas ning solfedžo ja muusikalugu on valikained ehk pilliõpe toimub hobi tasemel ja C ehk nn elukestev õpe, kus igaüks võib mingis vanuses meelepärast pilli õppima asuda, tulevikuväljavaateid omamata.

"Ei asendata A-d ja B-d! Ka täna on A, B ja C kõik olemas. Ka praegu sai õppida oma meelelahutuseks - keegi õpib laulu, keegi kannelt, need võimalused on Viimsi muusikakoolis olemas," selgitab Randjärv.

Uhke Artium saab vaid füüsilise huvikoolimaja nimeks, juriidiline keha jääb ikka Viimsi huvikoolina tegutsema, mille alla luuakse kolm iseseisvat õppesuunda, mis kõik saavad haridusministeeriumi hallatavas hariduse infosüsteemis (EHIS) oma koodi.

"Kinnitasime koolijuhtidega üle, et uue kooli põhimäärusesse kirjutatakse kolme õppesuuna väljund: kõik lõpetajad saavad tunnistuse, kus on peal eriala, näiteks Viimsi huvikooli muusikakooli tunnistus number see-ja-see," näitlikustab Randjärv. "Põhimääruses on sees klausel, et iga kool on oma senise munitsipaalhuviooli õigusjärglane: ajalugu loetakse vastavalt nende koolide asutamisaastatest."

Kooli põhimäärus ei ole veel valmis, kuid seda täiendatakse koolijuhtide ettepanekutega ja kirjutatakse nii detailseks kui vaja.

Koostöö ülikoolide ja Teaduste Akadeemiaga

Randjärv lööb trumbi lauale: vald ja uue kooli juht Peeter Sipelgas sõlmisid just Kunstiakadeemiaga koostöölepingu, millega Viimsi huvikooli kunstikool muutub ülikooli praktikabaasiks, sealt hakkavad tulevasi kunstikke käima õpetamas oma ala professionaalid.

Täpselt samasugune leping on ettevalmistamisel ka muusikaakadeemiaga muusikakooli jaoks ning teadussuunal käivad läbirääkimised Teaduste Akadeemiaga.

"Iga suund saab omale erakordselt professionaalse partneri," rõhutab Randjärv. Ta ei tea, et ühelgi teisel huvikoolil lepingu tasemel ülikoolidega püsivat koostööd oleks.

Randjärv ei nõustu ka sellega, nagu poleks asjasse puutuvaid inimesi piisavalt kaasatud.

"Mõlemad huvikoolide direktorid olid need, keda ma külastasin esimese asjana veebruaris 2019, kohe, kui olin tööle asunud," ütleb Randjärv.

"Arhitektuurikonkursi ettevalmistusel oli kohtutud mõlema direktoriga veel enne minu aja algust. Plaanid olid algul üldised, nüüd on järjest konkretiseerunud, on kõvasti täiustunud, muudetud, tuldud vastu ruumiplaneeringu muudatustele – küll olid klassi väikesed, valgus vale - aasta jooksul on eskiisist projektini käidud läbi suur töö ja kümneid koosolekuid."

Ruumiplaneeringut enam muutma ei hakata, muusika- ja kunstikooli klassid jäävad III ja IV korrusele nii, nagu plaani saanud on, kuid seda, et kahe huvikooli klassid kohati läbisegi on, ei pea Randjärve kinnitusel pelgama: muusikaõppeks mõeldud individuaalklassides on seinad maksimaalselt summutatud, akustika on paika timminud Eesti parim akustik Linda Madalik, lisaks on muusika- ja kunstikooli korrused muust majast eraldi tornis. Et kahe korruse vahet mugavam käia oleks, võib kasutada ka lifti.

"See lahendus on saavutatud parima ruumiplaneeringu ja akustilise lahenduse tulemusel. Muusikakool vajas väikeseid klasse, kunstikool auditooriume ehk rühmaklasse. See oli kõige optimaalsem ruumide jagunemine, et arvestada ruumide läbikostvust jms," loetleb Randjärv, lisades, et ka praegu tegutsevad mõlemad huvikoolid kahel korrusel, seega ei näe ta korruste vahet liikumises suurt probleemi.

"Neil on seal väga privaatne, saavad teha oma individuaal- ja rühmatunde. Kõik on läbi räägitud koolijuhtidega, kes on kontaktisikud ja räägivad kooli vajadustest – kellega siis veel!" hüüatab Randjärv.

Kui suunajuhid juba välja valitakse, asuvad nemad koostama tunniplaani ja nendega koostöös käib ka ühisruumide kasutamise üle otsustamine. Spetsiifilised ruumid nagu saviklass, löökpilliklass jne jäävad monofuntsionaalseteks ruumideks, seal ruumide ristkasutust karta pole.

Ka eksperte on kaasatud: innovaatilise lähenemisega Viljandi muusikakooli juht Tonio Tamra, mitu kontserdimaja üles ehitanud Aivar Mäe, loetleb Randjärv ja nendib pärast huvikoolide juhtidega kohtumist, et eks iga muutus tekitab inimestes hirmu.

"Direktoritel oli kahju, et asi nii on läinud. Nad on kindlasti asja poolt, sest palju paremad tingimused tekivad koolidele. Nad ütlesid vanemate nõudmistest lahti, nemad on rahul ja neile sobib. Aga ei saa keelata lapsevanematel kirju kirjutada, sest nagu nad ka möönsid, igasugused muudatused tekitavad inimestes hirmu," tõdeb Randjärv.

Muusikakooli direktor: mind huvitasid detailid

Teisipäeval Randjärvega kohtunud Viimsi muusikakooli direktor Urvi Haasma tunnistab, et koosolek algas väga emotsionaalselt.

"Vallajuht oli väga solvunud selle peale, et tema on püüdnud parimat anda ja pole kunagi mõelnud, et õpetuse tase peaks langema. Saan temast ka aru," möönab Haasma ja tõdeb, et Randjärv sattus keset protsessi, kus paljud asjad olid juba enne teda ära otsustatud ja käima lükatud.

Haasmat huvitasid just töökorralduslikud detailid, mida ta peab nii oma personalile kui ka lapsevanematele selgitama. Neist osadele sai ta ka vastused, pisiasju tuleb veel paika loksutada.

"Enamik asju on puuduliku kommunikatsiooni taga. Vallajuht ütleb, et on mulle rääkinud, hoolekoguga rääkinud. Võime need asjad edasi rääkida vanematele, aga mul on küsimusi just praktilise poole pealt," ütleb Haasma.

Huvikoolide juhid olid rahulolematud, et neile pole uue kooli juhti Peeter Sipelgat tutvustatud ning nad ei saanud siiani aru, mis on tema staatus, on ta hoone või juriiidilise asutuse juht.

"Küsisin ka seda, et Peeter Sipelgas suhtleb minuga meili teel, aga kes ta on? Ma ei jälgi, kes ja millal volikogus otsustab, nüüd sain selguse, et praegu on ta MTÜ juht ja 1. juulist tema tööleping muudetakse ning ta saab kooli direktoriks," ütleb Haasma ja möönab, et Sipelgas on tegelikult uue maja rajamisel indu täis.

"Eks ma pean mingi kokkuvõtte lapsevanematele tänasest kohtumisest andma," tõdeb kriitiliste lapsevanematega silmitsi seisev muusikakooli direktor, kes ise uues hoones enam tööd ei plaani jätkata.