Kert: Eesti kaitsekulutused peaksid tõusma 3,2-3,6 protsendini SKP-st ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Johannes Kert
Johannes Kert Autor/allikas: Rene Suurkaev/ERR

Kui tahta luua keskmaa õhukaitset ja merekaitset, mis mõlemad on kriitilise tähtsusega, peaksid Eesti kaitsekulutused olema umbes 3,2-3,6 protsenti SKP-st, ütles riigikogu riigikaitsekomisjoni liige Johannes Kert (Reformierakond).

Kert rääkis Eesti julgeoleku tagamist käsitelnud Vikerraadio saates "Uudis+", et kaitseküsimused ei ole religioon, vaid matemaatika.

"Ainus, mida ei ole võimalik tänapäeval arvutamisega selgeks saada, on see, mida inimene südames tunneb ühe või teise asja korral. Aga väidan, et sõjateadus on täppisteadus ja siin saame oma ülesanded ilusti välja arvutada," lausus ta.

Kert märkis, et igas Balti riigis on NATO lahingugrupp ja NATO on siiski tõestanud, et ta on kohal, eelkõige sõdu ära hoidmas. Tema sõnul ootame me artikkel 5 täitmist oma liitlastelt, aga selleks tuleb luua eeldused ning selleks on artikkel 3.

"Palju on räägitud õhutõrjest, rannakaitsest, laiendaksin seda mõistet merekaitseks. Meil on palju veel tegemata ja põhiliselt on need asjad olnud selle taga, et meil pole olnud piisavalt ressurssi," lausus ta.

Kerdi sõnul olime väga uhked, kui panustasime kaks protsenti SKT-st ja meid toodi kõigile eeskujuks NATO-s. See on olnud hea panustamine NATO poliitilisse ühtsusse, aga praegu on meie riik summa summarum NATO-s rahastamiselt tagantpoolt umbes neljas.

"Võime olla uhked selle üle, et Eesti on osanud oma raha targemini ja paremini kasutada kui mitm riigid, kes nüüd ka on kiiresti kahe protsendini kerkind ja kellel ajab natuke üle ääre, kuna nad ei ole õppinud seda kasutama, aga täna on selge, et kui tahame keskmaa õhutõrjet ja merekaitset luua, mis mõlemad on kriitilise tähtsusega - julgen seda välja öelda küll -, peaksid kaitsekulud olema kuskil 3,2 kuni 3,6 protsenti SKP-st," lisas ta.

Küsimusele, kas õhukaitse ja rannakaitse puhul ei võiks jääda lootma liitlaste peale, vastas Kert, et kui keegi nimetaks talle liitlase, kellel on õhukaitset üleliia ja kes ise ei mõtle, kust seda juurde hankida, võiks ju selle liitlase poole pöörduda.

Balti kaitsekolledži teadur Viljar Veebel märkis, et meie potentsiaalne vastane tegutseb väga lühikese käsuahelaga ja teinekord ka väga kõrge turvalisusega, sest väga vähe inimesi on selle tegevusega kursis, väga vähe saab välja lekkida ja debatti pole vaja pidada. Siis ei ole heidutus absoluutne.

"NATO puhul on põhiliseks küsimuseks see, kas see heidutus toimib selles ajaraamis, mis meil vaja on. Kui me reformi vajame, siis on küsimus, et kuidas te saate nii paljude liikmesriikidega, nii avatud koordinatsioonimehhanismiga, kus on palju osalisi ja vaja on saada ka poliitilist mandaati, reageerida piisavalt kiiresti näiteks Venemaa vastu, kus see käsuahel on lühike ja operatiivne," tõi ta välja.

Ta lisas, et NATO ei saa võtta kasutusel neid ebademokraatlikke meetmeid, mida Venemaa saab ja võtabki. Praegu ei ole kõik NATO liikmed väga otseselt Venemaa-kriitilised ja tuleb arvestada, et protsess küll toimib, kuid ei pruugi valmis saada selle ajaraami sees, mis meil on ellujäämiseks jäänud, kui meid rünnatakse.

Teiseks hädaks nimetas Veebel seda, et Venemaa teab tõenäoliselt üsna minuti täpsusega, kui kiiresti ja kuidas need protsesid NATO-s käivad ja on oma tegevuse disaininud selle vastu.

"Nüüd on küsimus, kas Venemaa suudab oma tegevused ellu viia. Ja kui nüüd tulla NATO reformi juurde, siis NATO-t oleks vaja reformida kas või selle tõttu, et Venemaa olemasolevad plaanid ei toimiks. See tähendab, et neil on täna teatud ootus, kuidas NATO ahelad toimima hakkavad. Kui me suudaksime neid ahelaid ümber teha, kas või teatud mõttes kiriremaks, operatiivsemaks või kinnisemaks, siis see kõik paneks Venemaa uuesti analüüsima, kas olemasolevad plaanid toimivad või mitte," rääkis ta.

Teaduri sõnul on NATO riigid selle asemel omavahel võistlemas ja võitlemas, paraku on tekkinud konkurents relvasüsteemide osas ja kumab läbi, et vastuolud NATO sees tulenevad sellest, kelle relvastuse peale see kaks protsenti kulutada.

Johannes Kert vastas küsimusele, kas NATO käsuahel on liiga pikk ja aeglane, et seda on NATO-s alati arutatud.

"Jah, ta on konsensusepõhine, konsensus tuleb saavutada, seda ei saavuta hetkega ja on ka mõeldud selle peale, kuidas seda probleemi käsitelda. Esiteks on see, et NATO-s arutatakse kõik asjad läbi ja luuakse konsensus, tekitanud selle, et riigid tahavad NATO-ga ühineda," lausus ta.

Kui aga on tegu ootamatusega ja vastane haarab initsiatiivi, siis NATO liikmesriik, kellele kallale tungitakse, peab olema Kerdi sõnul ise valmis kohe reageerima. Kui tema ei ole valmis, ei saa ka NATO seda riiki kuidagi aidata.

"See esmane enesekaitsevõime, millest ka Eestis palju räägitakse ja mille jaoks palju tehakse, peab olema see, mis viivitab piisavalt, et kõik see otsuste moodustamise mehhanism saaks rakenduda. Näiteks Norra kuninga käsk Norra sõjaväele on see, et kui Norra sõdur, allohvitser või ohvitser näeb, et vastane on tunginudu maale, algatab ta ise vastupanu ja siis alles kannab ette, et vastane on maal," tõi ta näite. "Siin on ka riikidel palju ära teha. NATO saab siis otsustada, kui riik on otsustavalt enesekaitseks käitunud."

Toimetaja: Karin Koppel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: