President otsustas, et kohustusliku kogumispensioni reformi seadus on põhiseadusevastane ja saatis selle parlamendile tagasi. Ta leidis nii õiguslikke kui ka maailmavaatelisi argumente, need viimased andsid oponentidele võimaluse öelda, et riigipea kasutas poliitilist vetot.

Muidugi võinuks president jääda üheselt juriidiliste põhjenduste juurde, kuivalt ja emotsioonideta. Kuid näiteks 1992. aasta põhiseaduse üks loojaid Liia Hänni vaatab asja laiemalt, öeldes, et seaduse vastu võtmisel peab olema tagatud mitte ainult põhiseaduse säte, vaid ka mõte.

Hänni arvates tuleb riigikohtus väga põhimõtteline vaidlus, kus ühel kaalukausil on antud ajahetke valitsusliidu poliitiline tahe ja teisel Eesti riigi mõte. Ta ka sõnastab selle mõtte, toetudes põhiseaduse preambulile, mis paneb Eesti riigile kohustuse kindlustada ja arendada riiki, "mis on pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus".

Just selline oli seni teise pensionisamba eesmärk – koguda vahendeid tulevaste pensionäride tarbeks, selgitab Hänni.

Mis saab nüüd riigikogus? Isamaa ei muuda presidendi poolt tagasi lükatud seadust, mis oli nende peamine lubadus parlamendivalimistel, nii oluliselt, nagu riigipea seda soovib. Ja teise pensionisamba vabatahtlikuks keeramise toetajate leeri astunud EKRE, kes otsib toetajad pensioniraha võimalike väljavõtjate seast, ei vaheta samuti poolt. Kuna Keskerakond jääb hoidma koalitsiooni ühtsust, siis jõuabki vastuoluline seadus riigikohtusse.

On neid, kes ütlevad, et kuna presidendi veto on poliitiline, toob see kaasa olukorra, kus ka riigikohus hakkab poliitikaga tegelema. Rahandusministri, EKRE aseesimehe Martin Helme sõnul: kui poliitika hakkab tegelema kohtutega, kerkib päevakorda kohtureformi küsimus.

Praegu nimetab riigikohtunikud eluks ajaks ametisse riigikogu, ettepaneku selleks teeb riigikohtu esimees. Seni ei ole need olnud poliitilised valikud, vaid kandidaate mõõdetakse professionaalsuse kaalul.

Kuidas mõõdetakse kohtunike maailmavaadet, küsis nüüd Martin Helme, kelle arvates peab valijatel – ilmselt läbi riigikogu – olema õigus kohtunikke ka tagasi kutsuda. See tähendaks kohtunike toomist erakonnapoliitikasse.

Aga me ei taha ju poliitilist kohut ja poliitilisi kohtunikke, sest tänane võimuerakond võib olla homme opositsioonis ja vastupidi. Õigusemõistmist ei pea see sugugi mõjutama. Arvatavasti ka ei hakka mõjutama, kuna on keeruline ette kujutada, et EKRE kohtureformiga nõustuksid nende koalitsioonikaaslased Keskerakonnast ja Isamaast, opositsioonilistest Reformierakonnast ja sotsiaaldemokraatidest rääkimata.

Samamoodi tasub kindlasti käsi ette panna Eesti praeguse apoliitilise välisteenistuse poliitiliseks pööramise juttudele ja mõtetele. Ka siis, kui diplomaadid esitavad poliitikutele ebamugavaid küsimusi või otsekohaseid arvamusi.

Eks mõnikord võibki olla diplomaatidel raske mõista, milline on täpselt Eesti välispoliitika ja kes seda sõnastab.

Näiteks Eesti-Vene piirilepingu ja võimalike territoriaalsete nõudmiste osas, kus EKRE tahab Venemaalt tagasi Petserimaad ja nimetab piirilepingut Tartu rahu tühistamiseks, president kutsub Euroopa sõjajärgseid piire mitte ümber joonistama, Isamaa räägib aeg-ajalt Venemaa-poolsete okupatsioonikahjude hüvitamisest ning Keskerakonnal kehtib koostööprotokoll "Ühtse Venemaaga" ja soov Eesti-Vene piirilepinguga edasi minna.

Aga, nagu peaminister Jüri Ratas kord (kaitstes Eesti ühte säravamat välissuhtlejat Matti Maasikat) ütles, peab ametnikel olema võimalus viisakalt, erapooletult ning argumenteeritult meie riigielu võimalike probleemide üle arutada. Ka avalikult, kui vaja. Ka poliitikutega, kui vaja.

Üldiselt on arusaadav ja sümpaatne riik, kus õigust mõistab kohus, mitte poliitika, ja kus suursaadik võib külla tulnud kodumaa parlamendiliikmetele ausalt öelda, kuidas kodumaa poliitika kaugemalt paistab, ilma et ta peaks kartma karistuseks tagasikutsumist.