25-aastasest Tallinna kooliõpetajast Mirjamist (nimi muudetud) sai umbes aasta tagasi paadunud hasartmängur, kes viis kõrvuni võlgadesse mitte ainult iseenda, vaid ka oma lähedased, vahendas "Pealtnägija".

Pärast metsikut allakäiguspiraali ning mitut enesetapukatset on raskekujulise sõltuvushäire ja depressiooni diagnoosiga naine olnud regulaarne külaline psühhoneuroloogiahaiglas, aga paralleelselt arutatakse kohtus ka tema rahaasju. Kusjuures võlausaldajate hulgas on peale kiirlaenukontorite ka paljud sõbrad ja sugulased, kellelt võetud laenudega Mirjam mängukirge rahuldas.

Mirjam võttis "Pealtnägijaga" ise ühendust lootuses, et enda loo rääkimine aitab tal õigel teel püsida ja hoiatab teisi. Esimese intervjuu ajal oktoobri lõpus pakkis Mirjam parasjagu isiklikke asju, et kolida välja Tallinna kesklinnas asuvast korterist. Teine, novembrikuine intervjuu toimus Seewaldi haigla õuel, mil Mirjami aktiivne ravi hakkas lõppema.

Mirjami moraalne ja materiaalne laostumine algas tegelikult üsna tühisest spordiennustusmängust koos sõpradega mulluse jalgpalli MM-i ajal.

Mirjami ja tema lähedaste versioon, miks see mõjus nagu kuradile sõrme andmine, on üpris uskumatu. Nimelt on tal diagnoositud ajuripatsi kasvaja ehk hüpofüüsi adenoom, mis ei vaja tingimata kirurgilist sekkumist, aga häirib tuntavalt neiu elu. Et Mirjam võiks tulevikus näiteks rasestuda, määrati talle ravim nimega Bromocriptin.

"Pärast seda ma hakkasin tundma muutusi oma käitumises. Esialgu mul tekkisid keskendumishäired, ma ei suutnud enam näiteks laste töid nii hästi parandada, ma ei suutnud tunde enam ette valmistada, mul tekkis lugemisega ärevus, ma ei suutnud lugeda enam korralikult, /.../ ja ma ei saanud aru, millest see tingitud on, see kõik toimus nii äkki minuga. Ja siis /.../ tuli välja, et peale seda, kui see ravim oli tõstetud, oli mu ajukeemia nii segamini läinud, et mu dopamiin oli veres hästi kõrge ja mul tekkis soodumus veel selleks, et impulsiivne käitumine toob ka kõik sõltuvused välja, mis minul tõi välja eriti hasartmängusõltuvuse," selgitas Mirjam.

"Pealtnägija" konsulteeris loo tarvis mitme arstiga ja sõltuvushäire kujunemine on tõepoolest selle ravimi üks paljudest võimalikest kõrvaltoimetest, aga enamik neist leiab, et Mirjami allakäigu seostamine sellega on siiski teoreetiline spekulatsioon.

"Ei saa tõesti välistada, et selle ravimi pikajaline tarbimine, mis reguleerib ajus väga olulist mediaatorit nagu dopamiin, võis olla selle patoloogia, antud juhul siis patoloogilise hasartmängurluse vallandajaks. /.../ Näiteks kontrollimatud söömahood, inimene võib hakata varastama ehk kleptomaania, võib tekkida hüperseksuaalsus, libiidotõus, aga samuti on kirjeldatud ka nii-öelda patoloogilist hasartmängurlust," selgitas Tartu ülikooli kliinilise farmakoloogia professor Anti Kalda.

Ükskõik, mis oli konkreetne päästik, leidis ühes Tallinna elurajooni koolis algklasse õpetav ja selle kõrvalt ülikooli magistrantuuris õppiv naine eelmisel sügisel end üha sagedamini kasiinoportaalides ajaviiteks kirsse ja sidruneid keerutamas.

"See oli siis, kui sul vaba aeg oli, siis sa ikka mängisid. Hommikul ja siis õhtul ja päeval ja ikka, kui oli vaba hetk, siis läksid jälle sinna online'i ja proovisid jälle, kus pooleli jäi. See oli selline. See oligi nii, nagu sa elasid selle nimel, et mängida," meenutas Mirjam.

Vaid mõne kuuga hakkas muu elu jääma tagaplaanile. Sõpradele ja lähedastele torkas see esmalt silma, kui seni tegus neiu jättis iseend hooletusse. "Ma mäletan, et kuidas ta tuli mulle külla, ta nägi nädal aega pesemata välja. Ma saatsin ta esimese asjana pesema, kammisin ta juuksed ära, tegin talle meigi, sest ta oli minemas üritusele," meenutas sõbranna Heleriin (nimi muudetud).

"Ma ei söönud, ma ei maganud. Ma ei koristanud. Ma ei tahtnud, ma ei suutnud õppida, ma ei suutnud lugeda, ma ei suutnud keskenduda. Me sõprusringkonnaga igasugused sidemed kadusid, me ei käinud väljas. Ma ei olnud oma elukaaslasele enam olemas. Ma /.../ olin elav zombi," rääkis Mirjam. 

Mirjami eakaaslane, Tartus elav Paul Neitsov, keda peetakse Eesti uue põlvkonna üheks silmapaistvamaks kitarristiks, on endine mängusõltlane, kes teinud enda sõnul kasiinodega lõpparve. Tema sõnul on Mirjam õpikunäide sellest, kuidas sõltlane libiseb paralleelmaailma, kust ta lõpuks tuleb välja ainult selleks, et oma mängurlust finantseerida.

Mirjam hakkas raha laenama

Mirjam mängis eranditult netikasiinodes. Pisikesed võidud tekitasid illusiooni, et kaotatud raha on võimalik veel tagasi teenida, aga järgnes veel suurem kaotus. Ühel hetkel õpetaja palgast enam ei jätkunud ning tuli laenata juurde.

"Panused läksid suuremaks, laenud läksid suuremaks. Otsisid võimalust, kus raha juurde saada, et mängida," ütles Mirjam. 

"Ma mäletan, et ma ei tahtnud ta kõnesid mingil hetkel vastu võtta, sest ma kartsin, et äkki ta küsib raha juurde. Ma tundsin, et ma pole võimeline talle "ei" ütlema, sest ta oligi väga veenev ja samas ta lood tundusid nii kaljukindlad või kuulikindlad, et me ei osanud kahtlustada," rääkis Heleriin.

Mirjamist sai vassimise ja skeemitamise meister. Kuna parasjagu toimub asjas ka politsei uurimine, ei saa "Pealtnägija" detailidesse minna, aga neiu kasutas muu hulgas ka võltsidentiteeti ja pettis oma skeemide käigus ära isegi pangatellerid.

Kui lähedastelt tähelepanu äratamata laenata polnud võimalik, tulid mängu kiirlaenukontorid ja pandimajad, kuhu ta viis mõne kuu jooksul kodust ära kõik, mis vähegi väärtuslik.

Mirjami sõnul kulus tal hasartmängude peale üle 100 000 euro.

Abi on keeruline saada

Viimaks, aasta lõpus, vajus valede kaardimaja kokku. Perekond võttis Mirjami rahaasjade üle kontrolli, neiule seati kasiinokeelud ja jälgiti tema veebikasutust, aga sõltuvus sai ikkagi võitu.

"Alustame kõige elementaarsemast, et keeld mängida kasiinos ei toiminud," ütles Heleriin.

"See oligi jõulude paiku, kus see kõik välja tuli. Ja siis ma ikkagi leidsin välismaa kasiino, kus sai mängida," selgitas Mirjam.

"Praktiliselt sellest hetkest, kui ta need keelud sai, olid kõige hullemad laenud ja kõige hullemad summad, mille ta maha mängis. Eestis need keelud ei tööta," lisas Heleriin.

Üks asi ongi noore inimese hämmastavalt kiire allakäik, kuid loo laiem moraal koorub välja vestlustest lähedastega, kes tundsid täielikku abitust. Nende sõnul on kasiinosõltlaste piirangud ja tugisüsteemid teoorias olemas, aga tegelikult ei toimi.

Kasiinokeelust on lihtne internetis mööda hiilida ja sõltlase nõusolekuta ei saa teda sundida tugirühma või psühholoogi juurde minema. Seda enam, et psühholooge, kes hasartmängurite hingeelu tunneks, sisuliselt ei ole.

"Ma läksin sinna ja rääkisin, et mul on probleem ja mul on abi vaja. Ma rääkisin oma jutu ja loo neile ära ja siis nad ütlesid mulle, et ei ole sõltuvust. /.../ Ma olin just tulnud kasiino uksest välja ja kahe tunni pärast oli terapeudi aeg. Ma läksin sinna ja väga halb on kõik, ma rääkisin täiesti ausalt ära ja siis mulle öeldi, et teil ei ole sõltuvust. Arvati, et kui mees on nii mõistuspärane, et tuleb ise sinna, paneb endale aja kirja ja istub sinna maha ja räägib oma probleemi ära, kus see sõltuvus siis on," kirjeldas Neitsov enda kogemust.

Kliiniline psühholoog-psühhoterapeut Pille-Riin Kaare ütles, et Eestis on ligi 15 000 hasartmängusõltlast. Tõusev trend on internetikasiinod ja spordiennustusmängud, mis puudulike reklaamipiirangute tõttu ei tundu noortele kuigi ohtlikud olgugi, et sõltuvusmehhanismid on samasugused nagu kasiinol. Omaette teema on süsteemne erialaspetsialistide nappus.

"Rahastuse juures on olnud see lõhe küll, et kui meil on kindel summa, millega me oleme saanud toimetada ja kui meil on vaja otsustada see, kas me suuname selle raha ennetusse või me suuname selle raha inimese aitamiseks, siis meie praegu oleme valinud viimase tee. /.../ Loomulikult oleks tore, kui abivõimalused oleksid laialdasemad ja suuremad, aga olgem ausad, ei ole ka meil väga palju konkurente, kes tuleks ja tahaks selle valdkonnaga tegeleda," rääkis Kaare.

"Näiteks, võtame alkohoolikud-sõltlased. Kainem Eesti programm, keskused, haiglad - kõik tegelevad alkoholismiga. Süstlavahetuspunktid. Narkomaanidele on /.../ mingeid lahendusi loodud. Aga hasartmängusõltuvus - seda lihtsalt nagu ei ole, seda nagu ei eksisteerikski Eestis," rääkis Mirjam. 

Ka Pille-Riin Kaare sõnul võiks probleemi leevendada rehabilitatsioonikeskus, kuhu Mirjami-sugused abivajajad saaksid ravi ajaks ahvatluste eest kolida. Sellisel põhimõttel töötab näiteks Laitses asuv Lootuse Küla, mis on keskendunud narko- ja alkoholismiravile, mitte patoloogilistele mänguritele.

"Praegu, kes pakub tõenduspõhist psühhoteraapiat, siis ma võin öelda, et selleks on ainult meie keskus," tõdes Kaare.

"Kui on inimene, kes tunneb, et ta elu hakkab otsa saama, sest tal on see probleem, siis ma ei kujuta ette, et kui tal pole võtta ka hetkel ühtegi lähedast inimest, siis on ikka väga jama," rääkis Neitsov.

Väga jamaks läks ka Mirjamil. Pärast seda, kui ta mängis võlgadesse iseenda ja oma ema, kaotas töö, jättis pooleli magistriõpingud ning muud probleemid kasvasid üle pea, proovis ta korduvalt enesetappu ja isegi siis pidid sugulased arste sisuliselt anuma, et ta haiglasse võetaks.

Viimase "Pealtnägija" intervjuu ajaks oligi Mirjami aktiivne ravi just lõppenud, aga hulka klaarimist, sealhulgas võlausaldajatega on veel ees. Mirjami lähedased, kes neil ameerika mägedel viimase aasta vastutahtsi kaasa sõitnud, on ettevaatlikult optimistlikud.

"Kas sõltuvusest saab lihtsalt niiviisi terveks, et ma ütlen, et mul enam ei ole midagi? Kindlasti mitte. Aga kas ta veel mängib või mitte? Ma ütlen, et meil oli perioode, kus ta nägi väga terve välja ja praegu ta näeb ka, aga tegelikult too hetk ta mängis. /.../ Me ei saa olla kindlad, seda näitab ainult aeg ja seda usaldust on võimalik ka tagasi võita oma sõprade ja lähedaste poolt ilmselt ainult ajaga," rääkis Heleriin.

Hasartmängusõltuvuse Nõustamiskeskuse telefon - 15410.