Inimeste finantskirjaoskuse tõstmisest räägitakse palju, sest riigil on suur mure. Kuidas kõik need inimesed endaga hakkama saavad, kui on selge, et sotsiaalmaksu arvelt neile väärikat äraelamist pensionipõlves ei suudeta tagada?

Lisaks ei tegele keegi ka ise oma tuleviku kindlustamise ja säästmisega. Vanaduses mõnusa olemise lahendamiseks välja mõeldud pensionisambad seniste tootluste ja fondihaldustasude juures eriti häid emotsioone tekitanud ei ole.

Häid ideid süsteemi parandamiseks pole samuti just jalaga segada ning seepärast on riik otsustanud anda valiku inimeste endi kättesse – kogu ja looda, et saad tulevikus sellega hakkama; investeeri ja looda, et see oli õige otsus ning tootlus on meeletu; kuluta, kui jaksad ning lohuta end mõttega, et pensionini on veel pikalt aega.

Mida teha murega inimeste saatuse pärast?

Inimeste finantskäitumises esineb üks paradoks, mida paljud sotsiaalteadlased on püüdnud selgitada.

Nimelt kui küsida inimeste käest, kas nad peavad säästmist oluliseks, siis vastab enamik, et see on oma rahaasjade korraldamisel väga oluline – need samad inimesed ise aga eriti palju ei säästa, kuigi peavad seda oluliseks. Sotsiaalteadlased ainult ohkavad selle peale ja tõdevad, et inimene ei olegi homo economicus ehk majanduslikult mõtlev inimene, vaid teeb ka talle endale mitteratsionaalsena tunduvaid otsuseid.

1957. aastal pakkus tuntud majandusteadlane Milton Friedman välja püsiva sissetuleku mudeli, milles ta kirjeldas, et inimesed ei tee oma kulutamise otsuseid mitte lähtuvalt olemasolevast sissetulekust, vaid järgmise 3-5 aasta sissetuleku ootustest.

Kui inimesed usuvad, et nende sissetulek paari järgmise aasta jooksul tõenäoliselt suureneb, siis kulutatakse rohkem ning võetakse ka tarbimise toetamiseks laenu. Pankade rolliks laenajana on siikohal hetkeolukorrast ja minevikust lähtumine, mitte sellest, et mis oleks, kui oleks.

Kui usutakse, et tulevikus võivad sissetulekud väheneda, näiteks plaanitakse jääda pensionile või vahetada eriala, siis säästetakse palju jõudsamalt, püüdes endale nõnda üleelamisvarud soetada.

1966. aastal arendas hilisem Nobeli preemia laureaat Francisco Modigliani välja oma elutsükli mudeli, mille kohaselt inimesed teevad plaane lähtuvalt sellest, millises eluetapis nad parajasti on.

Noorena on inimestel kõrgemad kulud, sest ostetakse kodu, luuakse pere ning kasvatatakse lapsi – sel perioodil eriti ei säästetagi. Suuremaid oste finantseeritakse laenuga. Küll aga säästetakse palju järgmises eluetapis, kui lapsed on juba suuremad või kodunt lahkunud. Enamasti püütakse siis ka kogunenud finantskohustusi vähendada või neist vabaneda.

Sellest lähtuvalt võib oletada, et kui inimene teab, et tal ei ole tulevikuks head äraelamist võimaldavat pensionit kuskilt oodata, siis hakkab ta ise rohkem säästma. Vähemalt üks osa ühiskonnast.

Osa arvab endiselt, et ta sureb selleks ajaks ära ja kolmas osa loodab riigi abile. Ilmselt on nii isegi parem, et inimesel pole üldse pensionisammast, kui et ta loodab sellele pensionisambale, mis annab tulevikus 50 eurot pensionile lisa ja valmistab kõigile pettumust.

Balti riikide pensionisüsteem pärineb nõukogude ajast

Elutsükli mudeli paikapidavust kinnitasid ka jaapani teadlased Charles Yuji Horioka ning Wako Watanabe oma 1997. aastal Jaapanis tehtud uuringus. Nad jagasid inimese elu tinglikult kolmeks.

Esimeses etapis ehk 20-44-aastaselt kasutasid inimesed raha peamiselt õppimiseks, kodu ostmiseks ja vaba aja veetmiseks – selleks koguti raha ning vajadusel laenati juurde.

Teises etapis, 45-59-aastaselt, pandi raha kõrvale selleks, et oma lapsi aidata ning pensioniks sääste koguda.

Kolmandas etapis pandi raha kõrvale pensioniks. Pensionile jäädes oldi harjunud madalamate kulutustega ning vajadusel saadi kasutada kogutud raha.

Eestis ei ole kapitalistlik demokraatia kaua valitsenud ning seepärast pole siinsetele inimestel kogunenud ka suurt kapitali. Sellest tingituna on ka laenud tavapärasest ebaühtlaselt jaotunud – suured võlad on eelkõige jõukamatel leibkondadel ning nendel, kes teenivad keskmisest oluliselt rohkem.

Laene on palju ka vanematel inimestel, kes võiks juba mudelite ja majandusteooriate järgi laenuvaba elu nautida ning nooremaid sugulasi vajalike rahasüstidega aidata.

Hoolimata sellest, et majandusteooria järgi peaks enamik inimesi hakkama hea alternatiivi puudumisel keskikka jõudes tublisti säästma, ei ole riigi mure inimeste rahalise saatuse pärast siiski päris põhjendamatu.

Noortel on elu alustades suured väljaminekud ning lisaks näitavad teadusuuringud, et vanaduse peale lihtsalt ei taheta mõelda. Paljude inimeste puhul ei olegi see probleem, kui nad alustavad säästmist hiljem, aga väikese sissetuleku juures ei pruugi nii lihtne olla 10-20 aastaga kogu vajaminev raha kokku koguda, eriti kui enne tahaks ka oma lapsi toetada.

Kuidas siis panna inimesi vabatahtlikult pensioniks koguma, ükskõik kas pensionifondi või mitte?

2008. aastal avastas USA rahandusteadlane Lewis Mandell, et hirm olla vanas eas vaene on inimestele väga tugevaks motivaatoriks pensionikogumise süsteemiga liituda.

Psühholoog Hal Herschfield tegi 2011. aastal inimestega katseid, mille käigus ta kirjeldas inimestele, milline nende elu vanaduspõlves võiks välja näha, ning näitas neile juurde pilte, millised nad vanaduses võiksid välja näha. See tegi vanaduspõlve inimestele palju realistlikumaks ning enamik otsustasid tulevikuks koguma hakata.

Elisabeth Brüggen Maastrichti ülikoolist kordas sarnast eksperimenti 2013. aastal pensioniteemalise masskommunikatsiooniga ning tulemused olid samamoodi väga head.

Seega on pensioniks säästmise oluliseks alguspunktiks kommunikatsioon ja info jagamine, mis tundub elementaarne, kuid kohustusliku pensionifondide süsteemi puhul kõigile üleliigne. See ei saa olla lihtne poster hallipäisest Andrus Veerpalust sooja päikese all.

Nüüdseks me teame, et tema puhul need hallid juuksed ei pruugi vanadusega seotud ollagi. Kui aga müügimehed hakkaksid kaubanduskeskuses oma pensionifondi promomise asemel inimesi toetama pikaajalisel finantsplaneerimisel, siis võidaks sellest ka ühiskond tervikuna.

Teooria on suurepärane, kuid praktika puudub

Rahandusministeeriumi tellitud hiljutisest rahatarkuse uuringust selgus, et Eesti elanikel on suhteliselt palju infot ja rahaasjade vastutustundlikuks korraldamiseks ka piisavalt head teadmised, kuid need võiksid rohkem jõuda praktikasse pere rahanduslikku heaolu ja kindlustunnet suurendama.

Tegu oleks nagu suusatajaga, kes teab, et laskudes tuleb keerata, et mitte puu otsa sõita, aga ta ei kasuta kurvi sihtotstarbeliselt ja põrutab otse.

Sama uuringu kohaselt vaadeldes võimalusi, mil moel viimasel korral raskest olukorrast välja tuldi, näeme, et enamkasutatav variant on laenamine oma perelt ja sõpradelt (40%). Järgnevalt kasutati hakkamasaamiseks varem kogutud sääste (17%) ning vähendati kulutusi (8%).

Küllalt vähesed inimesed on kasutanud krediitkaarti või võtnud pangast uut laenu (mõlemad 3%). Samal ajal on viis protsenti sihtrühmast jäänud võlgu ehk jätnud osa arveid tasumata. Me teame, et enamik inimesi ei sure pensioniajaks ära ning ees on ootamas hulk pensioniaastaid. Selles valguses ei saa perelt ja sõpradelt laenamine olla väga kestlik lahendus.